Pungil panipaigad, kuhu suure armastusega pannakse hoiule igasugust "varsti vajaminevat kraami"...
Ära pandud vanad riidetükid, millesse ilmselgelt ei mahu enam vanemad ega hakka mahtuma lapsed...
Ilusad tarbe -ja nipsasjakesed, mis on veidi katkised, aga "ei raatsi ju ära visata"...
Elamine keset korraks eest ära tõstetud "väärt"esemeid kulgeb vaikset rada pidi punkti, kus esemed võtavad endale tähtsama rolli kui inimene ise...
Kas mõni nendest piltidest on teilegi tuttav?
Vahest mõni panipaik iseenda kodus meenutab kollektsioneerimisnurka. Sugulaste, eriti vanemate ja üksikute inimeste kodud tihti räägivad antud probleemist päris kõnekalt...
Minul on neid näiteid igatahes küllaga. Näiteid, mis igakord nipsasju kõrvale pannes sunnivad mind pingsalt kaaluma esemete reaalselt tarvilikkust, tuues ikka ja jälle silme ette koledalt värvikaid pilte nendest kodudest, kus peremeesteks on hunnik asju. Ma ei tea, on see minu puhul saatuslik või tegemist on lihtsalt asjaga, mis eksisteerib üsna levinult, aga millest miskipärast eriti ei räägita. Igatahes neti avarustest pole ma leidnud ei vastast eestikeelset teabet ega ka haiguse ametlikku nimetust.
Aga ometi see eksisteerib. Eksisteerib täitsa meie kõrval. Neuropataloog Steven W. Anderson Iowa Ülikoolist on uurinud arutu kollektsioneerimise probleemi ja leidnud selle seose ajukoore vigastusega. Tegemist on kohakesega otsmikusagaras, mis vastutab selliste intellektuaalsete funkstioonide eest nagu otsustamise, infotöötluse ja käitumise organiseerimise eest. Selle vigastamine tekitab patoloogilist kogumisinstinkti, mis iseenesest on pärit ürgsest vajadusest varuda, näiteks toitu või muud eluks vajaliku. Antud vajadus on niivõrd igipõline ja elementaarne, et selle eest vastutavad keskused asuvad ajukoore all, kuid selleks, et realistlikult hinnata varude vajalikkust on inimesel vaja hästi toimivad ajukoort. Aju vigastus põrutuse, kirurgilise sekkumise või entsefaliidi tagajärjel tekitab sageli teadlase uuringute kohaselt olukordi, kus täiesti normaalne inimene muutud haiglaselt kollektsioneerivaks, vaid korjamiserõõmu nimel elavaks kodutuks.
Kõige hullem on olukord seetõttu, et tihtipeale on olukord paratamatu. Inimene on pealtnäha üsna sotsiaalne ja toimiv indiviid, hulluks teda ei tembeldata, mis sest et olemasoleva kodu asemel on ta sunnitud elama kasvõi hotellis. Tema reostatud koduga ei ole ka võimalik absoluutselt midagi teha ei politsei ega mupo abil.
Juhtumisi elan sellise inimese läheduses. Minul on nimelt tore naaber. Tegelikult ka tore. Pikakasvu ja sõbralik mees on aastakümneid tegutsenud kuskil mujal, maganud oma töö juures ja vahest tulnud oma ühetoalisse asju tooma. Ta oma pika kasvu ja vaevu avaneva uskse tõttu sarnanes kondise loomakesega, kes läbi kitsa avause oma koobasse puges. Aastakümneid ei saanud me eriti arugi, mis seal seina taga tegelikult toimus. Nojah, naabrirõdul pesitsesid tuvidepesakonnad. Nojah, naabrimeest nähti kord paari aasta jooksul heal juhul. Lõhna sealt ei tulnud, prussakate jaoks polnud seal miskit söödavat. Tore naaber, ei mingeid öisi läbusid tema pool ega vingumist valju muusika pärast meie kohta. Niikaua, kui tema pesakeses vahetamata jäänud torud otsustasid alumistele korrustele lekkima hakata.
Siis, udusas pühapäevases atmosfäääris "Eesti kaunimate kodude konkurssi" jälgimisest segatuna sain alles teada, milline võib olla ühe inimese kodu. Ühistu tegelased ja saninaartehnikud lihtsalt ei pääsenud kõrvaloleva korteri torudeni. Mitte et lukk või miski segaks, ei, nad LIHTSALT ei pääsenud. Kutsuti välja brigaad koristusmehi, üüratu prügikonteiner ja hakati mitteametlikult puhastama. Rõhutan, mitteametlikult, sest kuigi pool maja seisis veeta on selline tegevus täiesti seadusevastane ja meile kõigile võiks mehikesi sinistes riietes kaela kutsuda...
Nad puhastasid terve päeva, kolistades, vandudes ja imestades, kuidas see olukord selleseks kujunes. Rääkisin neile legendiks muutunud loo, et armas naaber, kel paarkümmend aastat tagasi siin mõni naisukegi külas käinud, olevat kunagine lendur ja näinud miskit seal pilvede all, mis ta maailmavaade paugupealt pea peale keeras. Minu mäletamist mööda olevat ta üksik lennukatastroofist pääsenu, võib-olla mu mälu eksib literatuurse lisapinge kasuks... Lendamine jäi igatahes minevikku, mees jäi maa peale, valvuriks, muutus üksikuks ja peaaegu nähtamatuks inimeseks. Aga ta töötas ja suutis maksta tühjana seisva korteri eest... Tühjana.... irw..
Mehed imestasid ja kurtsid, et objekt on lausa igav - ei tarakane ega rotte, ainult üks lõputu kola. Ehitusprügikonteiner sai õhtuhämaruses täis ja tegevus lõpetati. Mitte et korter oleks tühjendatud... Koristusmehed naersid minu naivismi üle. "Eiii, see vaid terasuurune osa kogu viljasaagist!" Sai puhastatud esikus ukseesine osa, uks nüüd käib korralikult lahti ja avati aimatav pääs veetorudeni. Nii köök kui suur tuba on pilgeni, tõsiselt PILGENI täis, nii et ka ilmavalgust pole enam nähagi...
No comments:
Post a Comment