Tuesday, November 30, 2010

Seaduskuulekad kodanikud, ae-ae... Olukorrast Eestis

Eks ta ole nii et igaüks mõtleb vastavalt oma rikutuse tasemele. Aga vot mina mõtlengi. Mõtlen ja mõtlen ja ei suuda ka oma mõtetes kujutada ette inimest, kes oleks läbinisti seaduskuulekas kodanik! Inimest, kes kohe mitte IIALGI ei läheks punase tule alt üle autotee, vaid ootaks kannatlikult ära millal (kõigest nelja minuti pärast) valgusfoor otsustab tüdinenud jalakäijaid lõpuks rohelise tulukesega rõõmustada... Inimest, kes kohusetundlikult hakaks trügima läbi pungil täis bussi, sest ainuke komposter on hoopis teisel pool... Inimest, kes ausalt hakkaks otsima kassa ees maha kukkunud kortsus sajakroonilise omaniku...

Ma väga hästi tean et just nii peab toimima. Alateadlikult, ja vahest ka teadlikult, sest milline ema sa oled, kui õpetades oma lastele ohutu liiklemise aluseid, kelgutad hooletult üle maantee, vabandades end sellega "et pole ühtegi autot tulemas". Tean, et tuleb leitud rahakoti nagunii omanikule tagastama, aga ikka ja jälle avastan ennast unelemas, et "küll oleks äge leida praegu maast viiesajasega kukru, saaks kohe perele korraliku liha ja köögiviljadega õhtusööki meisterdada või perearstile tänukinki teha"... Siis alles taipan, et selline ootamatu õnn oleks ju tegelikult kellegi tagurpidi õnnetus, kas sellist Eestit me tahtsimegi?? Kas tahtsime, et loomult õiglust tagaajavad inimesed ei näe enam midagi erakordselt hullu haiguslehel viibides haltuuraraha teenimises ja unistavad võõrast rahast oma rahakottis.

Tahaks näha inimest, kes oma elus ei ole kunagi:

Purjuspäi tänaval liigelnud.
Naabrite öörahu rikkunud ükskõik mis viisil.
Suitsetanud selleks mitte ettenähtud kohas.
Sihilikult või kogemata mõnda poes võetud asja lapsekärusse unustanud ja tagasi tulemata jätnud.
Kaubanduskeskuses leitud eseme infoleti viimata jätnud.
Kuusepuud või kuuseoksi metsast toonud.
Bussipileti ostmata jätnud.
Vales kohas üle tee läinud.
Vales kohas/ilma parkimiskellata parkinud.
Kiirust ületanud.
Noorest peast kaubanduskeskusest midagi napsanud.
Vanast peast tuttavale võlga maksmata jätnud.
Netist piraatfilme, mussi tõmbanud.
Piraatkaupa ostnud.
Valetanud, luisanud, maha vaikinud, manipuleerinud.
Midagi ametlikkele teatamata jätnud.
Naabriaia õuna maitsnud.
Prügi sorteerimata jätnud.
Lapse peale häält ja kätt tõstnud.
Autokindlustustuseta/ülevaatuseta/suvel palja ülakehaga sõitnud (mehed).
Poest tagasirahana antud liigse kupüüri müüale tagasi mitte andnud.


Ja nii edasi ja nii tagasi... Need on mõned, argipäevased lihtkodaniku üleastumised. Vean kihla, et igaüks meist on nii mõnegi punkti puhul arvestatav rikkuja. Või koguni mõnda muud, suuremat seadusest üleastumist harrastanud, tänapäeval pole seegi imeasi. Näiteks vee vargused, iseenesest ju väga lihtne - pane kraan vaikselt tilkuma ja ongi vannitäie vett pihta pandud, raha kokku hoitud... 

Sama lihtne on ka mõne miljoni mastaabis tulumakse maksmata jätta ja, pankrotistunud firmana murettundmata ära kaduda. Vabalt - endal märkimisväärne tulu taskus, riigi eelarves auk sees, kuid juriidiliselt on kõik korrektne. Ohh, hakab pihta see poliitikasse vajumine, teadagi soine on meie maa selle koha pealt...

Hakkan siis poliitmoralismisse laskumise vältimiseks oma ühteaegu moraalitseva ja ülestunnistava artikliga lõpule jõudma. Jõudma kurvale järeldusele, et ükskõik kui korralik kodanik sa ka ei oleks, meie praeguses Eestis ei ole võimalik elada täiesti ausalt ja seaduslikult. Lisaks kõigele - seadused muutuvad ka sama tihti kui euribor, ei jõua neid jälgidagi, ega see laenuvõtja pangateatena postkasti ei potsata. Trahvikviitung potsatab ikka suurema tõenäosusega. Ja lõppude lõpuks kui harju keskmine "jänes" või valesti prügi käsitlev peremees peaks oma teo pärast Paradiisi Pääsmest ilma jääma, siis kõrgemal seisval isikul tuleks endale kiiremas korras igavese elu eliksiiri muretsema, sest tema illegaalne kapital asetab ta iga uskliku ja niisama moraalse inimese arusaama kohaselt otsemaid Põrgukatlasse. Sotsiaalne ja majanduslik olukord asendab meid olukorda, kus ausus, õigus, moraal ja patriotism on loovutamas oma kohta ahnusele, vassimisele, kõiklubatusele ja egotsentrismile. Ausal teel ei saavuta enam mitte midagi, seda räägivad nagu ühest suust kõik vähegi edukad ärikalad. Mul on häbi tunnistada, aga sellel on ruumi ka minu elus. Aga niikaua kui olukord riigis on täpselt selline, et varastab ja vassib iga teine, kel võimalust, ei ole mõtet ennast pisieksimustes süüdistada. Kala mädaneb ikka peast ja sabarakkudes põletiku ravimine on naivistlik ega too paranemist. Kahju, et juhtusime elama just sellisesse aega. Hing igatseb ikka muud - ausat teenimist, loogilisi ja arukaid seadusi, mida järgida, riiki, mille üle uhkust tunda. Ihkaks humaanset meditsiini, aitamaks kõiki vajajaid, ametnikke - riigikorra hoidmiseks, mitte ristivastupidi ja ausaid poliitikuid, et toetada ja hoida üht tähtsamatest riigiväärtustest - kultuuri!!!

Vabandan. Vahest laskuvad kõik hädad me ümber korraga õlgadele, nagu raske kartulakott, mida kulaki õuele tassima kohustud... Mu positiivsuse selgroog ei pea vastu ja paneb negatiivses võtmes kirjutama.

No comments:

Post a Comment