Olen alati toetanud arvamust, et riigis elavad venekeelsed kodanikud peaksid hakkama rohkem eesti keelt kõnelema. Loogiline ju. Hundikarjas ikka ju hundimoodi ulutakse. Ei, nali, muidugi nali, selline magedamaitseline ka veel. Aga tegelikult oleks venelastel endil palju kergem. Näiteks... Eks ta ole ikka väljakutse - asuda ülikooliõpingutele võõras keeles. Paljud vanemad otsustavad ka miskipärast just kultuuri säilitamise kasuks, kasvatades järglasi oma emakeeles, (lasteaed, kool, trennid, sõbrad, tuttavad), jättes sellega suurde ellu astuvaid noori abitult keeleprobleemidega tõtt vahtima. Ainult oma vanemate tobedate põhimõtete tõttu.
Hea, kui värske kodanik on andekas ja edasipüüdlik ning hakab keele vastu tõsist huvi tundma. Aga kui ei ole looduse poolt antud ei verbaalset võimekust ega püsivust sõnastiku kallal usinat tööd teha? Tihti pole soovigi keelt õppida, sest vanemate eeskujul on nähtud, et saab ka ilma selleta elus läbi löödud. Jah, põlvkondi tagasi sai, suure andega saab täna ka, aga üldiselt sellistelt peredelt suuri andeid pole ju loota. Tekibki suletud ring. Palju arukam oleks suunata neid lapsi, kelle emakeel on vene, juba varakult kuskile eestikeelsesse keskkonda. Nõnda, et säiliks armastatud emakeel, aga ka riigikeelt saaks harjutatud. Ja mida varem, seda parem, ehk siis kohustuslik kooliõppe oleks ju hea valik, sest koolis peavad lapsed ju nagunii käima.
Ajalooliselt ja geograafiliselt on meie maa olnud vene keele ja kultuuriga seotud vaata et rohkem kui mõni teine. Muidugi tundub umbvenelaste soovimatus kõneleda eesti keeles vahest ülbe suhtumisena. Nagu kuratarvitataks meie, eestlaste pehmust, sundides kõigile seadustele vaatamata aktsepteerima vahest lausa vihatut - vene keelt.
Aga loogiliselt võttes, selline tingimus, mis on kaua valitsenud Eestis just ajaloolise tausta tõttu, hakab ju tegelikult taanduma. Kasvavad uued põlvkonnad venelasi, kes aina rohkem eestistuvad, vahest isegi liigselt. Üksik vana umbvenelane otsustabki lõpuks juurte kasuks ja kolib naaberriiki. Ja asi laabub iseenesest, valutult, vihata. Selline on esimene variant.
Teine variant seostub Aljošaga. Kindlameelne ja ainuõige üleskutse "Murrame läbi" ei murdnud rahvustevahelist seina, vaid hoopis ehitas sellele lisatuge. Võib-olla arukas, pehme lähenemine oleks probleemi lahendanud viiskamalt. Aga meil pole ju aega seletustööd teha, pealegi "venkud ei saa ju niikuinii aru". Ja nii see läks. Хотелось как лучше, а получилось - как всегда. Tülid, provokatsioonid, uus natsionalistlik eksplodeerimine, laine agressiivseid, kuid seosetuid arutlusi vene-ja eesti meedias, lihtinimene hirmunud, sõbralikkest naabritest on jälle saanud vihavaenlased...
Nüüd vaidlen iseendale vastu - aga seletustööd vene koolide kaotamise kohta on ju käinud minu kooli lõpetamise ajast, ehk siis juba kümnekond aastaid! Midagi pole muutunud! Kuid kas ikka arutletud on? Kas on teostatud eelnevalt vajalikke õpeprogramme, konsulteritud teadjamate maadega, tutvustatud rahvale projekte, veelkord arutletud? Ei ole 100% kompetentne, aga julgen arvata, et mitte. Selles asi ongi, kaldume toimima mõtlematult, viimasel sekundil, hetkeajendil. Viskame ujumaoskamatu vette, eks ta ikka kuidagi välja ujub. Või antakse tõesti riigivalitsejatele mingi ports krabisevat koos käsklusega kätte, raha see paneb kiiresti rattad käima...
Kuidas on aga olukord mujal maailmas? Suuremates maades, kus riigikeel ei ole vähem respekteeritud ja nõutud kui meil, eksisteerimas erinevate õppekeelega koole. Saksamaal, natsismi hällis, koguni peetakse 9-ndat maid, väga suurejooneliselt veel! Ja see ei paku kellelegi alandust ega pinget, ning kõige kurvem, sellest ei räägita meie meedias, konsentreerudes peidetul natsionalismil ning nö sundintegratsioonil, koondades pingeid kindlapeale vanale probleemine.
Tõeline integratsioon toimub, toimub rahva seas. Selle rahva seas, kes ei vaata telekat, ei jälgi ajakirjandust. See toimub peresiseselt, kasvatades lapsi sõbralikeks kaaskodanikeks, kes ei pelga suhelda teisest rahvusest kaasinimesega. Vaikselt toimub see naabrite vahel, seltskonniti. Toimub kultuurisiseselt. Etnilistel festivalidel, seal, kus inimesed on avatud teadmisele, et meie taust tegelikult ei hooli ajaloosündmustest. Meie muinaslood ja laulud küll kõlavad erinevates keeltes, aga sisaldavad endas ikkagi üht, igipõlist väärtust. Väärtust, mis suure vere ja raske vaevaga on säilinanud ja meieni armastusega ulatanud tuhandeid põlvkondi, olgu nende natsionaalne kuuluvus ükstapuha milline. Universaalne väärtus. Univeersuumi väärtus. Sellele ei loe, mis keelt sa kõneled ja kui hästi sa seda teed. Sa oled lihtsalt olemas. Sa oled inimene.
No comments:
Post a Comment