Isadepäeva ootuses

Muinasajast peale on perekonna struktuur näinud välja üsna kindaksmääratud. Mammutiaegadest on pärit emmede kuuluvus hälli ning toidu juurde ja issid olid need, kes üldiselt kohtusid perega harvem, surmväsinuna jahilt tulles. Aastatuhanded on sätinud paika tava, kirjutamatu reegli, et kodus on põhitegelane naine ja mees on vaid väärikas lastekantseldamiste pealtvaataja.

Aastatuhanded on harjutanud ka lapsi leppima üsna vähesega - nendele piisas kojusaabunud isa madalahäälsest tervitusmöirest ja vägilase püüdlikult hellast paist enne magamajäämist. Lapsed lugesid ka sellest haruldasest ja napisõnalisest suhtlusest välja, et nendel on olemas keegi kindel, kes alati kaitseb ja toidab nende peret. Ausalt öeldes, me, tänapäeva emad, ei kujuta ettegi kui raske sai siis olema perenaiste elu... Usun, et tänapäeva tehnoloogiliste lahenduste ja ka laste arvu üle ise otsustamise tõttu, oleme me nende naiste kõrval ikka tõelised ingu-vingud! Aga olgu nii nagu on, selle jutu peategelased on siiski isad...

Tänapäeva ühiskonnas on igivana olukord silmnähtavalt muutunud. Mõni maskuliinne matšo kindlasti ütleb siinkohal, et "Jah, kuradi emantsipatsioon, naised on teinud meestest tallaaluseid, õige mehe koht pole kisarohke kodu! Kodu pole kõrts kus igapäev käiakse!" Aga las ütleb, eks tema kogeda on see valus pettumus, kui elu viimastel päevades on ta oma pere ja täiskasvanud laste poolt hüljatud...

Olen õnnelik nähes, et tänapäeva isad ei võta kuulda seda õllest luksuvat, mehelikuna paistma tahtvat luuserit, vaid kogu oma õrna mehelikkusega pühendavad ennast vabal ajal perele. Sõnatukstegevalt armas on vaadata kuidas isad kärutavad oma väikeste punapõsksete põnnidega koduõuel, selle asemel, et lapsiku iseteadlikkusega ja hasardiga joonistada kummijälgi kodulinna tänavatele. Olen siiralt uhke nende meeste üle, kes tulevad oma naistele sünnitusmajja kaasa, hoiavad kätt, hingavad koos ja pakkuvad tuge, selle asemel, et asjasse pühendamatult "pesta lapse varbaid" piirituslahuses lähemas baaris. Isaks saamisel ja isaksolemisel on vahet! Tunnen puhast uhkustunnet nende meeste üle, kes seda tõsiasja mõistavad! Kõige mõnusam on see et selliseid issisid tekib meie ühiskonda aina rohkem! Nunnumeeter läheb põhja, nähes kuidas isad toovad ja viivad oma põnne lasteaiast. Kuidas nad maskuliinse vaoshoituse ja kannatusega ootavad väikeste järele, kui nood, oma teen-ise-püüdluses seovad väikeste kätega sõnakuulmatuid kingapaelu...

Ma pean tunnistama oma enda näol, et naised tihti jäävad kiidusõnade peale väga kitsideks, et meil on pigem alati miskit halvustavat öelda kuid... Uskuge, me siiski väga hindame Teie püüdlusi sel alal, väga!! Sest maailmas lihtsalt ei ole liigutavamat pilti kui see, kuidas suured käed hellalt hoiavad väikesi, unest murtud väikesi jäsemeid.

Ilusat, väga ilusat isadepäeva Teile, Isad!!