Loits

Pange tähele, kuidas ja millest meie oma päeva jooksul räägime. Kui palju on me vestlustes-mõtetes positiivset, kui palju on negatiivse alatooniga momente? Ja kui kauaks me nende negatiivsuste külge klammerdume? Kas vestluses kollegi-sõbranna-kaasaga lisaks kasutu kriitikanooltele, elu-olu kirumisele on miskit rõõmsat ja produktiivset ka? Kui tihti me märkame lähedaste ponnistusi? Kui palju me kii...dame oma lapsi? Kas me anname positiivset tagasisidet inimestele, kes on seda väärt, kas me toetame nende andekusi ning motiveerime neid omakorda jätkama? Või kadestame, otsime vigu ja teeme maatasa?

Ühtelugu tuleb meelde pedaõpingute aeg, üks loeng, mille nime enam kahjuks ei mäletagi. Suur kõlav saal ning üks erakordselt soe ja huvitav pedagoog Maria Tilk innukalt üliõpilaste ridade vahel astumas. Sellest ajast peale, selles saalis, mida enam ei eksisteerigi, jäid mu pähe igaveseks kõlama maagilised sõnad, mis pajatasid kasvatusteaduste ajaloost:„sõnades on loits“, „tühje sõnu ei tohi suust välja ajada“.

Ma ei ole päris kindel, kas ja kuidas suudan neid väärt mõtteid oma ametis töötama panna, aga ühte tean ma kindlalt – tõesti, alati tuleb mõelda, mida sa ütled. Mida ütled, millest mõtled, mida kirjutad. Sest sõnal on võimas jõud, vägi. Heas sõnas on hea vägi ja halvas halb. Ja meie enda valida on millist väge me oma päeva laseme.

Väljavõtte algaja jalgratturi feissarist

Ai pergele... Peaaegu esimene õnnetus liikluses. Ääärepealt sõitsin otse ühele... Smart´ile. Ületasin jalakäia kiirusega teed. Ületasin küll rohelisele, aga säherguses, tobedas, "autole ka lubatud" kohas, juunou, mina neid nimetusi ei tea. Ja üks smardikas leidis, et mind ei ole vaja üle lasta või siis ei märganud mind "väiksekest", või oli lihtsalt karm hommik... Ühesõnaga jäi jumalast keset üsna... kitsat teeületamiskohta pidama, mina pressisin täiega pidureid ja kui mõlemad osalised taipasid, mis äärepealt juhtunud on, läks tuju kuidagi jõle heaks. Mina särasin, sest silme ees jooksis pealkiri "Kaks poekaru sõitsid mustakivi teel avariisse", meesblondiin "autos" säras ka, eks tal omi põhjuseid. Nii me siis särasime teineteisele natukest aega, nautisime vastastikust sõbralikkust ja jätkasime omi teid vihmale kiuste väga joviaalses meeleolus.

Hea, kui on olemas säravaid, huumoriga inimesi, et kõik ei lenda teineteisele kohe sõimlemisega ja tapvate nooltega pilgus peale. Sära silmis ning turvalist liiklemist teile!

Siiralt teie, granaadiga ahv

Ideaalsed kaaslased?

Saagem juba aru – ideaalseid paarilisi ei ole olemas, on vaid vähem kauged subjektiivsetest, olematutest musterkujudest õnnekaaslased. Elu on iseenesest juba toosama õnn! Ning ta on ainuüksi meie endi kätes. Kasvatada tarvitseb vaid lapsi ja koeri!

Да давайте уже поймем - идеальных людей (супругов) нет, есть лишь менее далекие от субъективных, несуществующих совершенств товарищи по счастью. Ибо жизнь сама по себе – счастье! И она исключительно в наших руках. А воспитывать надо детей и собак!

Emaarmastusega isa vastu.

Armsad emmed, kontrolligem, mida me oma laste kuuldes räägime, eks. Lasteaedniku ja lihtsalt laste suhtes tähelepaneliku inimesena olen tihtilugu valutanud oma südant laste pärast, kelle isal "on aega ainult oma sõprade/töö/arvuti/muu säärase jaoks", kes arvab, et "ah, need mehed ainult joovad ja joovad" ja leiab, et isa "armastab oma sõpru/oma autot/raha rohkem kui mind ja emmet". Siiski usun, et alla 6-aastane laps EI TULE nende mõtete peale ise, vaid neid on temale sisestatud... Ja kelle poolt teame vast isegi. Ükskõik, mis ka ei oleks, kõigil on tõuse ja mõõnasid, vanemate kaklus ja klats jäägu suletud uste taha! See ei lahenda olukorda, vaid tekitab lapse hingele veel suuremaid haavu. Jätku siis, kurat, maha see "kurjajuurest" isa! No milleks ussitada? Milleks teha nii rämedalt haiget oma kõige-kõige olulisematele? Et su laps saaks juba maast madalast külge "mind ei armastata" kompleksi ning jätkaks ebaõnnestunud pere mustrit? Kelle suunas säärane kättemaks tegelikult suunatud on? Kontrolligem, mida me lapsed meie kõrval kuulda võivad. Uskuge, "raisk" ja "perse" ei ole antud juhul tegelikult isegi kõige hullem variant.

PS. Taas - ei midagi isikliku. Ei lahka siin oma pere probleeme ega loobi kivä kellegi tuttava kapsaaeda. Lihtsalt mõtted ja tähelepanekud.

Puhkusest saab kallim olla vaid puhkus... Haapsalu "Laines"

Põhjamaade Veneetsiaks pühitsetud Haapsalu on imeline linn, täis ajaloolisi paiku, müstilisi legende, lilleamplitega kaunistatud kohvikke, kauneid ja sõbralikke inimesi. Siia tasub kindlasti tulla igal eestlasel, pealinnast või maalt, et uudistada, puhata, jõudu ja tervist koguda, mereõhku hingata.

Haapsalus Väikese viigi maalilisel kaldal asub Spa Hotell Laine, kõrval pronksist kuju Kepimurdja, kui tervendava sanatooriumipuhkuse kaunis vana sümbol.  Imekena loodus, soe vesi, ajaloo käegakatsutav lähedus, lubivalged luigepaarid akna taga. Kõik olekski kaunis ja idülliline, kui mitte üks asjaolu.

Tulles siia asutusse puhkama peab nimelt tõenäoliselt arvestama, et lisaks küllalt suurele kulutusele ravipaketile ja majutusele, peaksid muretsema korraliku kindlustuse nii enda, laste, kui ka auto jaoks. Sest umbes nii väidab "Laine" tehniline juht Märt Põldvee, kes võiks ometi vastutada Spa Hotellis toimuvate tööde ja nende tagajärgede eest. Nimelt sel ilusal hilishommikul, kui me pere randa suundus, jättes rahumeeli oma auto maja parklasse, käisid hotellis aknavahetustööd, mis lõppesid meie neljarattalise sõbra jaoks kahe viiesendimeetrilise vahega asuvate ämblikuvõrgulaadsete täketega.

Väidetavalt üritati meiega eelnevalt ühendust võtta, aga tulutult. Mobiilinumbreid ei pidanudki administratsioon võtma ja kaasa nimigi ravikaardil oli täiesti vale. Olevat siis auto spetsiaalse kattega (mis paistis meile pigem tavalise vana voodilinana) ka kaetud. Aga kui, siis juba hiljem, sest hotellist lahkudes nägime, et tööd juba käivad, aga mingit ohtu meie autole tol hetkel tõesti ei aimanud. Ja kui tagasi olime, tunnistasime lihtsalt fakti, et nüüd peab arvestama autoklaasi vahetuskuludega. Seda, et katet töö alguse ajal polnud ma ka nentisin, mille peale kõlas tehniku vastus „Aga enne ei kukkunudki midagi“. Paneb mõtlema, et kas ta mitte ei ole teadlik, et miski ongi kukkunud, ainult et hiljem. Professionaalne tehniline juht Märt väidab agaralt, et autole sai töö ajal kukkuda ainult küprokitükke, mis siililegiselgelt klaasi ei vigasta, ja üleüldse on see värske vigastus – „ilmselt sõidu ajal tekkinud“, enda viga. Irene Väli, Spa Hotelli juhataja ütleb, et ei saa midagi teha, et  „Laine“ klientidel tekkib alatasa sääraseid kaebusi –  küll on mõni söögi ajal hambast ilma jäänud, küll jala välja väänanud, küll kondi puruks kukkunud, küll vastu liigkõrgeks ehitatud ja mõne tooli või astmega varustamata jäänud vanni teravat nurka korraliku hematoomi saanud. Siin sekkub taas Märt, kes taas rõhub kindlustuse iseenesestmõistetavat vajalikkust. 

Eks neid asju loomulikult juhtub. Üht minu tuttavat on näiteks seal samas "Laines" soolakambrisse  unustatud. Oli ka meie puhkuse ajal naljakaid apsusid. Aga keegi ei lähe pisiasjade peale ägedaks. Pealegi teenindavpersonal on „Laines“ suurepärane. Küll aga suhtumisele, millisega üks ennastaustav ravi- ja puhkeasutus pühib igasugusest vastutusest käed puhtaks ja ründab hoopis klienti ennast oma tobedate ja küllalt läbipaistvate süüdistustega. Kas tõesti peavad väärikad eesti prouad ja taadid, kes on pensionini meie heaolu nimel ausat tööd rüganud, seisma silmitsi taolise ükskõiksusega? Kas tõesti peavad lihtinimesed, kes on pool aastat kogunud raha selleks, et korraldada endale pisike, muretu Spa-puhkus, kindlustama oma tagumikke, väärisesemeid ja liiklusvahendeid? No andke mulle andeks… Kurb on see, et  nii mõnigi meie inimene on tegelikult saanud kodukandi  puhkusest ka mõne sellise, negatiivse kogemuse, kuid reaalselt see, paraku, asutuse juhtkonda ei huvita. Raha on makstud, teenused osutatud  - head aega! Kaasaegseid majutusasutuste juhte paneb heal juhul muretsema vaid see, et hoolimatu suhtumine võib suuremat kajastust saada. Üksikinimene iseenesest ei vääri hoolimist. Tema probleeme naerdakse lihtsalt välja. Kas tõesti on tänapäeval ainult ajakirjandus ja tarbijakaitse need hoolima panevad jõud? Nii väär!

Me kutsume inimesi puhkama Eestis, kuid kas ikka tasub jätta oma finantse kodumaale? Äkki oleks odavam ja usaldusväärsem võtta oma ujumistrikoo ja põrutada Türki või Egüptusesse?

Tasub küll! Eesti on täis imelisi kohti! Ja Haapsallu tasub tõesti minna. Kuid ilmselt mitte „Laine“ Spa Hotelli. Eelistaks näiteks Haapsalu Fra Mare´t, mõnus liivane rand kahe sammu kaugusel, kaunis loodus ja vaatamisväärsused ümberringi, suur parkla ja pealtnäha korralikud aknad. Jäägu Kepimurdja sinna Väikese Viigi äärde. Temal vedas, ta elas ajal, mil kindlustust ei olnudki, ja mudaravilates valitses heatahtlik ja vastutustundlik kord. 

Blondiinid! Nad ikkagi eksisteerivad!!!

Keskpäevane buss rikkis validaatoriga. Siseneb pikaküüniseline, 30-ndates linalakk, asetab mitu head korda oma rahakoti validaatori vastu, kus riigikeeles on selgesti kirjas, et süsteem ei tööta. Kolmandal korral teeb oma salatroheliseks värvitud silmalaugudega neli graatsilist viibet, nagu tahaks paremini maailmaasju läbi näha. Kuid siiski ei taba. "Što? N...e rabotajet?!? Kak eto?", pöördub ta juhusliku kaassõitja poole, kes, olukorrast kiiresti aru saanud, jalutab juba edasi kaugemal asuva vaba istekoha poole. Täielikus hämmingus sätib rohesilmne linalakk ennast validaatori kohal olevale istmele… kisub valideerimiskaardi rahakotist välja ja, seadusekuuleka kodanikuna, püüab ikkagi oma sõitu registreerida.

Daa uz, ne rabotaet. Golova u nekotorõh ne rabotaet :)

P.S.: Palun ilma solvumisteta.
Ma olen ise ka lõppkokkuvõttes paras kohuke, oujee!
Aga kuidagi liiga koomiline ja stiilipuhas blondu oli.

Läheduse värk on selgelt laste kätes

Lapsed - vat kus tõhusaim ühendav jõud! Kui sul on näiteks kahe meetri laiune voodi ja kaks last, siis ühel varahommikusel hetkel avastad, et voodi üks pool on korralikult "märgistatud" ühe kaisulooma poolt ja teisel pool keras on kõhuvalude- ja oksendamishoogudeega võitlemas teine järglane. Seega jääb kahe täiskasvanud inimlooma jaoks umbes 60 cm vaba pinda. Ironi "ON". What a night! Seega, kui teil on suur vajadus kallima läheduse järele - muretsege lapsed, vähemalt kaks tükki korraga! What a horrible night! Ironi "OFF". Sorry my mean irony.

Teekond tagasi

Nonii alustame siis uuesti selle keeruka keskkonnaga. Siinseid blogisid lugedes ei saa ikka kirjutamispisikule vastu, no ei saa... Millest siis täna?

Mul on ikka alatasa fiiling, et "mul on sõpru teisel pool" nagu üks lastemultari muusikapala pajatab. Liiga osavalt juhatab juhus mu ellu inimesi, kelle järgi hing igatsust põeb. Justkui. Tegelt kuidas saab igatseda inimesi, keda isegi ei tunne. No oletame, et saab. Liiga juhuslikult tulevad teatud vihjed, suunad, actionid, liiga õigel ajal kajavad teiste inimeste huvid ja mõtteviisid minu peas. Liiga lahkelt annab Universum märku, mis on vale, mis on õige, mis on üpris kahtlane ja mille jaoks on hetkel just täiesti õige aeg. Justkui liiga palju soove läheb täide. Mitte et ma sellega rahul ei oleks, aitähh sulle, elu, ma armastan sind ka! Liiga palju kokkulangevusi. Või tahan ma lihtsalt ise loota, et Universum minu sõbraks on hakanud? Liiga palju "Selgeltnägija tuleproove" on vist üks tegelane vaadanud. Aga miskit peale siinset dimensiooni lihtsalt peab olema, usun küll. Võib olla see sama asi, et ma usun, panebki selle maailma minu jaoks eksisteerima. Ma ei tea...

Pull on see, et see asi hakkas toimima just siis, kui olin ükskord täiesti äärepeal, ja mõistsin, et mul on kõigest ja kõigist täiesti pohhui. Päevad, ööd, inimesed, loomad, omad, võõrad, kallimad, lapsed, elu, surm. Whatever. Täiesti pohhui. Ma võisin  naerda ja naeratada, ajada ilusat mula suust välja, osavalt varjata oma ei kusagilt tulevaid pisaraid, kuid sügaval ma olin sama mis surnud. Jube kahepalgelisus tegelikult. Õnneks haaras miski mul õigel ajal õlast kinni ja raputas korralikult. Läksin perearstile ja sain abi paraja keemia näol. Nõme küll, aga. See ravis. Rohud ja ehk aegki. Praegu olen sajaga tänulik sellele õudsale ajale. Sest see tegi mind nägijaks. Nägijaks, kui õrn on me maailm, me elu. Hakkasin pohhuistlikkuks uskujaks, et mõnikord, mõningatest asjadest, mis sulle ei meeldi, inimestest, kelle poole sind ei tõmba, on siiski õigust eemalduda. Tegelikult sa ei pea, kui sa ei taha. Ma arvan, et sellest on saanud minu elu filosoofia. Ma tegelen asjadega, mis mulle istuvad, ma suhtlen fantastiliste, mortiveerivate inimestega, ei järgi käske ja norme, vaid oma sisemist intuitsiooni. Ma ei sunni end enam liigselt ning väldin hetki, mis panevad mind jälle midagi kahetsema. Sest tean, et hakates kahetsema, ketran ma neid tobedaid süüdistavaid mõtteid kuudeviisi, ajades endale sedasi jälle korralikud mustad kutsud pähe. Ei, aitab! Mul on üks elu. Ja kuna ma pole siiani suutnud loobuda valgest saiast, suhkrust-soolast, lihast, heast õllest, ega ole viitsinud peletada minema mõned lisakilod, see elu ei saa olla ka eriti pikk. See eest täiega! Sajaga kvaliteetset suhtlemist, siirust, huumorit, muusikat, kultuurseid ja muid elamusi, loodust ja rahu, peresisest armastust, avatud mõtlemist, pidevat arenemist ning oma prioriteetide edasi kandmist, loomulikult. Tegelt on ka rahalised väärtused kahanenud. Jah, poes käimine ja endale midagi lubamine on jätkuvalt emotsioonilaeng, mis paneb särama, kuid mõnikord saab rõõmupommi ka täiesti ilma rahata. Mõnikord on hea tunne tekkimas vaid täiesti suvalise inimesega suhtlemisest. Sina annad talle oma headust, tema sulle oma - ja lõppkokkuvõttes te mõlemad olete topeltõnnelikud!  Mõnikord piisab lihtsast "Terest". Ja häid, ilusaid inimesi on minu ümber palju!

Hea on kõikjal. Tärkavas elus, looduses, eriti looduses, lastes, omaenda loomingulises, avastamistes, esemetes, helides - igal pool. Tuleb lihtsalt märgata. Ja siis hoida seda rõõmu enda sees järgmise rõõmsa avastuseni. See on paras väljakutse, jah. Selle koha pealt tunnen, et olen loomult, sünnipäraselt ikka täielik negativist. Muidugi on klaas pooltühi! Alati on, sest hing püüdleb ju ikka paremuse poole. Aga fakt on see, et püsiv negativism ei lahenda muresid, ei täida klaasi, see ainult süvendab probleeme ja tunnet, et midagi on vajaka. Seega jääb ainult positivism. Ehk kärab ka  - pohhuism. Sest see on tegelt paras kasvatuslik meetod kiuslikule saatusele. Nii nagu me ei pane tähele lapse jonni, tuleb ignoreerida saatuse väljakutseid, siis muutub see päris leplikuks tegelaseks.

Kuidagi nii üle pika aja :) Parajalt primitiivselt
Elame Sajaga!

В первый день Бог создал корову и сказал ей: "Ты будешь все дни проводить в поле, давать молоко, кормить своих телят и семью фермера. За это я дарю тебе жизнь длиною в 60 лет." "За что мне такая адская жизнь на 60 лет!" - возмутилась корова, - "Мне хватит и двадцати, а остальные сорок оставь себе!" И Бог согласился. Во второй день Бог создал собаку и сказал ей: "Ты будешь все время сидеть у ворот своего дома и облаивать всех проходящих мимо. Дарю тебе жизнь длиною в 20 лет." "М-да, многовато для гавканья", - расстроилась собака, - "Мне хватит и десяти лет, а остальные забирай назад..." Бог опять согласился. И вот на третий день Бог создал человека и сказал ему: "Ешь, спи, развлекайся и наслаждайся жизнью, но сроку на это даю тебе 20 лет." Человек возмутился: "Что?! Только 20 лет!! Знаешь что, Бог, я беру свои 20 лет, потом 40 лет что корова тебе вернула, и еще 10 лет, которые отдала собака. Семидесяти лет мне вполне хватит, договорились?" "Ну, будь по-твоему...! " - вздохнул Бог. Вот так и сложилось, что первые 20 лет жизни мы спим, едим и развлекаемся, следующие 40 лет вкалываем, чтобы прокормить свою семью, а в последние 10 - сидим на крыльце и облаиваем каждого кто проходит мимо...

Oluline on, ära peatu!

Minu sõber, vaimne õde ja muusa Selene Kollom on täna kirjutanud "Et maailma tundma õppida, alusta endast. Kui oled õppinud ennast tingimusteta armastama, alles siis oled võimeline ka teisi armastama. Kade inimene ei austa end, ei armasta end ega tunne elus mitte millegi üle rõõmu. Ta liigub ringi nagu janune ja näljane ning otsib võimalust teistele haiget teha. Miks? Sest tema enda sees karjub ku...stumatu armastuseigatsus. Armastust ei saa enese kõrvalt, armastust võime me avastada iseendast. Alati. Kuulata, saa sõbraks endaga...ja algavad imed. Armastust leiad siis kõikjalt. Leiad usku ja tahet ja siirust ja toredaid inimesi. Oluline on, ära peatu!"

Ja tõenäoliselt täpselt siis, kaks tundi tagasi, kui need sõnad olid siia keskkonda sisenemas, seisime me kolm lillepoes ning valisime lilli. Niisama, sest tuli tuju iseennast armastada. Iseennast, imelist loodust ning oma puhtaks küüritud kodu.

Nüüd neid sõnu lugedes, saabus äratundmine ja selgus. Nii on, armastus (küll mitte liigne) iseenda vastu on miskit imelist, mis muudab su maailma nagu võluväel, mis laseb sul mõelda laiemalt kui seda lubavad sinu elu kitsaskohad, mis võimaldab sul tunda suurt rõõmu pisikestest asjadest ja selle najal saada väga õnnelikkuks. See imeline armastus sinu sees teebki sind tugevaks, mõnikord koguni kõikvõimsaks, sest armastuse toel saavad ületatud ka seni võimatuks peetud takistused! Ja Sinu sisemine armastus projitseerub ka väljaspoole, nagu möödaminnes sättides sinu ümber siiraid ja armastavaid inimesi.