Ongi käes aeg, mil valutava südame ja võdisevate jäsemetega otsid oma väiksele kullatükile lastehoidu. Kui sul just erakordset taipu ja tutvusi ei ole oma laps enne sündi järjekorda sokutada, lähed ise lasteaedadesse pinda uurima. Seal võtavad sind avasüli vastu naeratavad ja lapsesõbralikud juhatajatest tädid. Nad nunnutavad sinu kukupaid ja kurva ilmega tõdevad, et isegi nii heale lapsele pole nende majas kohta anda. Lapsi palju, järjekorrad pikad, rühmad pungil, ja üldse nende tublil lasteaial on praegu väga rasked ajad...
Aga su laps on liiga pai ja toredad tädid on siiralt valmis sind aitama. Nad leiavadki siiski selle kauaoodatud kohakese sinu lapsele, juhul kui... oled valmis neid natukene aitama... ostma oma lapse rühma viis voodit (kolm riietekappi, kaks masinatäit liiva õue või mõned vaibad külmadesse rühmaruumidesse - abivahendid varieeruvad lasteaiati). Neid siiraid tädisid enam ei morjenda, et ühe lapse rühma võtmiseks kõigi matemaatiliste arvutuste kohaselt tarvis vaid ühte voodit ja ainukest kappi, nad küsivadki kohe mitu. Su laps lihtsalt on nunnuke ruudus või koguni kuubis ning nende soov aidata kodus hulluks minevat emmet on suur ja siiras!
Mõnes lasteaias on rühmas puudu tööks hädavajalik arvuti ja kui sa pakud oma viimase lauaarvutu esimeseks "sissemaksuks", öeldakse sulle lastepäraselt siiralt: "Ei, meil on ikka uut tarvis, maksetšekiga". Ilmselt on see sinisilmsus nakkav ning seda, et sinu kulul tehti just labast rahapesu, taipad sa vaid siis, kui oled harjunud rõõmsa uudisega, et sinu 24/7 lapsekantseldamisse on läbi. Vabadus on joovastav. Sinu isiklik vabadus, millest oled vaid unistanud juba mitmendat aastat ning ka lasteaia juhtkonna "küsida võib kõikke" vabadus, mis on kujunenud neil kümnete aastatepikkuse raske, kuid tänuväärse töö käigus.
Nii see on. Hindamist väärt inimesed - arstid, pedagoogid, klienditeenindajad võtavad südamlikke tänuavaldusi punastades, kui võtavadki. Aga need, kes nagunii iga lapse pealt riigilt ametliku raha saavad võivad endale lubada hüvede nurumist niigi vaestelt, peretoitmiseks tööle asumist vajavatelt noortelt vanematelt. Mis ajast on altkäemaksud ametlikeks muutunud? Naeruväärne ja kurb samal ajal.
Ja me usaldame oma lapsi nende inimeste hoolde, makstes küllalt suurt raha kahepalgelistele inimestele, kelle silmis puupilli asemel on hetkel käidavad rahatähed. Need inimesed on tegelikult meie ühiskonna alus, meie tuleviku vundamendi riigipoolsed ehitajad, kutselised, kõrgharidusega. Nende inimeste õlgadele jääb see, et mõnes lasteaias on aastaid olematu professionaalne medtöötaja, teises - kokk, kolmandas - muusikaõpetaja, lapsega haiguslehel viibivat õpetajat (tasuta, nii on majal soodsam, loe: juhtkonnale kasutoovam) asendab kojamees, õpetajad käivad tööl haigest peast, sest majal pole raha haiguslehti ja asendusi kinni maksta, palku vähendatakse aga tööülesannete hulka suurendatakse, valverühmad lähevad laste arvu tõttu lausa eluohtlikkuks, ja nii edasi ja nii tagasi... Need asjad jäävad nende inimeste õlgadele, südamele, hingele, sest tegemist on igati usaldusväärsete inimestega, kellel on rahvakeeli lihtsalt käpp sees. Nendele saab kindlapeale usaldada nende tööd - lõputut vassimist ja näitlemängu, nende tugevad õlad kannavad kõik ära, nad on ammu tuimad ega tunne mingisugust raskust. Ja nende inimeste kohal on omakorda inimesi. Ja nende kohal veel. Üks kahepalgelisem ja tuimem kui teine.
Ja meie, lastevanemad, oleme suurepärased näitajad me eestlaslikust mentaliteedist. Käitume nagu odavad lihtsid, täissuuga ja punnissilmadega neelates igast paska, mis ajab pärast tükk aega oksele. Andke mulle, palun, andeks, aga just nii see on, kahjuks. Kodanikuna on mul tohutult valus, et lasteaedade süsteem tänapäeval on nii alarahastatud. Emana on mul hirm jätta oma laps aastakümneid renoveerimata asutusse. Ja lasteaednikuna - kohutavalt häbi kuulata neid tõestisündinud lugusid erinevates lasteaedades käivate laste vanemate poolt.
No comments:
Post a Comment