Seda juhtub üsna harva, kui pääsen üksinda kodunt välja. Harva kogen omaette olemist, mil saan lihtsalt üksildaselt jalutada mööda inimrohkeid tänavaid, hingates vihmajärgselt värsket õhku; hetkeks (ja see hetk on seletamatult väärtuslik!) peatuda bussipeatuses, kus siira, kuid lohmaka salli avarustesse hoolsasti peidetud huviga saan uudistada kaaskodanikke kreatiivseid looke. Naudin hetki, millal juhtun poole kõrvaga kuulama peenutsevate koolilõpetajatest neidude elavat vestlust. Haruldasi hetki, kui saan harjutada mõtete lugemist, vaadates vihmase aknaklaasi taha kadunud pilguga ärinaist. Saan kogeda empaatilist rõõmu silmitsedes armunud paari, tunnetades õhus nende tänuavaldusi inimrohkele bussile kauaihaldatud võimaluse eest uputada ennast kõmneks minutiks armastaja silmadesse...
Imetlen neid naisi, püüdes arvata ära nende elu professionaalset sisu, natukenegi ennustada nende tuleviku... Veel aastake-kaks ja kaunist busines-ladyst, kes täna kurnatult ja vaevatuna sõidab tühjasse majja, saab ema. Vaatan tema hoolitsetud maniküüriga käsi ja mõistan, et ükskõik kui peenutsev ta ka ei oleks, õigepea paisatab emadus ta metsiku kassi tasemele, kes nii ägedalt ja ennastsalgavalt kaisteb oma väikesi poegi maailma kurjuse eest. Mõtlen, et õige varsti tema lapsukese südantlõhestav nutt sunnib teda pilduma maha kõike, mille poole püüdles ta siiani kogu oma hingega, alustades prestiižika töökohaga ning lõpetades kristallpokaaliga peadpööritavalt kallihinnalises restoranis. Nagu miljonid emmesi, hakab ta naiivselt veenma ennast oma enese sõltumatuses, lahkudes kodunt tähtsale ärikohtingule, kus iga poole tunni tagant kimbutab teda väikse peakese magus lõhn ja kange soov helistada koju, et veelkord küsida veidi tobedalt "Noh, kuidas teil läheb?"
Niisamuti ka see särav, ööklubisse tõttav neiuke avastab kunagi enda üllatuseks, et kõik elutähtsad ja üliarmsad pisiasjad, nii olulised ja asendamatud praegu, kaotavad oma olulisust esimese järglase sünniga. Ning hoopis teised, esmapilgul absoluutselt tühised probleemid muutuvad tema jaoks järsku tohutult tähtsaks. Et kolmeaastase põnni loomulikust soovist minna nüüd ilmtingimata meeste tualetti saab üks kohutav ja ebaloomulikult kelmikas dilemma...
Ükskõik kui muretu või asjalik ta ei oleks, tulevikus suudab ta iga kell langetada rasedusega juurde võetud kilode raskust, kuid mitte iial ei kao enam ta sülest emaduse koorem, nii tülikas ja väärtuslik ühteaegu... Kui iganes pedagoogiliselt teadlik ta ka ei oleks, hakab ta iga kord kahtlusega analüüsima oma kasvatusmeetodeid. Kui kõrgeltharitud meedik ta ka ei oleks, hakab ta õudusega jälgima, kuidas aina kerkib hõbedane sambakene tema latsekese kaenla all.
Kui glamuurne ta ka ei oleks, tunneb ta varsti suurimat ja siiramat rõõmu lihtsast kullimängust, räsinud tossudega ja meigita linnapargis ringi lipates.. Kui uljas ja pidurdamatu ta ka ei oleks, aastate pärast enam ei suuda ta kindlasti samasuguse adrenaliini joovastusega kihutada mööda öisi tänavaid motikal. Veel hullem, ta vaevu tunneb ennast ära, kui lapse hälli kõrval istudes tagasihoidlikult küsitleb "Kallis, ega sa ometi kiirust ületa?"
Ta imestus on veelgi suurem, kui kunagi kogeb ta millisel määral võib armastada oma meest, jälgides kodus üldse mitte kõige romantilisemat stseeni, kuis meeltliigutavalt ja õrnalt vahetab noor isa oma tugevate kätega väikelapse mänkmeid...
Ma viskasin viimase pilgu oma armsatele tegelaskujudele ning tabasin ennast tundmas midagi väga siirat ja südamlikku. See oli südamlikkuse ja uhkuse tunne selle üle, et kõik me, naised, varem või hiljem saame emadeks. Et me kõik saame oma nahal kogeda seda imelist õnne, emaks olemise õnne!
No comments:
Post a Comment