Pean täna üht sugulase kutsut magama panema.
Ei ole halastussurm.
Aga ei ole tõesti mõeldav omal kodus sellist looma ka pidada.
Mõtlemapanev.
Kahtepidi.
Üheltpoolt olen saatan, kes loomale viimast korda silma vaatab, shame on me.
Teisalt - olen jah saatan ja so what, kaua võib oma pererahvast piinata?
Ebaõiglaselt lihtne on loomadega muidugi, maksad - saad... Lahti saad... Kohutavalt raske...
No comments:
Post a Comment