Naudi ilusat talve!

Talvine hommik. Kõnnid väsinult mööda lumist, kinni tallatud rada, lisaraskuseks poekotid ja mõte, kuidas saavutada vertikaalsesse asendisse jäämist ja vältida oma värskelt ostetud ja mitte-eriti-värskelt-juurde-võetud kilogrammide potsatamist ebakindlale pinnale. Võibolla hoopis loodad märgata õhtuste lumehanges müramiste käigus kellegi poolt kaotatud rahatähte, unistada ju võib... Vahest lihtsalt varjad oma võõpamata padjanägu üksikute möödujate eest. Kui järsku mingi seletamatu jõud tõstab su pilgu maast ülesse.

Äkitsi haarab sind täiesti meeliülendav, rabav tunne. Mitte sõna otseses mõttes jalustarabav,  õnneks mitte, jääd siiski füüsiliselt kahe jalaga maa pinnale püsima, aga hinge poeb õhku tõstev vaimustus. Süda, sooritanud sisikonnas paar osavat kõrgushüpet, hakkab taguma kuskil mandlite piirkonnas, püüdes kasvõi natukenegi piiluda seda muinasjutulist pilti ümber sinu. Silmamunad kipuvad ka aina väljapoole, nagu kahetsusväärselt koju unustatud digikaamera objektiiv, püüdes seekord omal jõul jäädvustada seda joovastavat ilu, mis saabub talvisel ajal koos pilvede tagant hiiliva päikesega.

Mulle tundub, et lumi peidab endas mingisugust imeliselt head energiat. Ega siis niisama väida teadlased, et jäätunud vesi neutraliseerub, saavutab oma algse puhtuse läbides loomuliku tsirkulatsiooni tsükli, värskena maa pinnale naastes. Pajatavad ka vanarahva pärandid üsna palju sulavee kasutamise kohta. Sellega tarvitses vaid juukseid pesta või nägu niisutada, lilli kasta või suud loputada, kui looduslik ilu lausa vohama hakkas. Mõned erilised loodusesõbrad igapäevaselt joovadki vaid sügavkülmetatud ja uuesti sulatatud vett.

Ja kui vaadata lumehelbeid lähemalt - on igaüks neist kui erakordne ja isenägu kunstiteos! Vormide uskumatu, pea täiuslik geomeetrilisus, samas ka kordumatus, briljantselt hiilgav veetlus, mis paneb inimesi soost ja vanusest sõltumata  imetlema neid teada olevaid lendavaid objekte, kui nood usaldavalt sooja labakinda peale maanduvad.

Sellist looduse poolt pakkutavat vaikset vaatemängu jälgides taipad, et ükskõik kui problemaatiliseks ei kisuks viimasel ajal igapäevane tööle jõudmine, on talv nautimist väärt! Ja jalutuskäigu lõpuks, raskete poekotidega oma maja ette maandudes ning streikiva fonoluku taha külmavangi jäädes hoiab see positiivne meelestatus kaitseinglina ikka sinust kinni. Sa taipad, et keset päeva, ilmajaama poolt lubatud tuisuga ükski normaalne inimene enam õue ei lähe, sulle paraadna ust lahti ei tee... Veidi muremeelsena avastad ka seda, et krõbedad vandumissõnad ei aita luku üles soojendada. Südamesoojus paistab päästvat ka sellest olukorrast. Sa sulatad pakase poolt halvatud tehnika oma hingeõhu ja soojade kätega ning see laseb sind lõpuks armulikult sisse.

Selline ongi üks Eestimaa talv. Armulik. Väliselt küll karge ja karm, aga selle karmuse taga peitub üüratult  positiivne energia. Energia, mis kutsub inimesi abistama teineteist autode käima lükkamisel, ohtlikke jääpurikate likvideerimisel, naabrikoera lumevangist päästmisel.

                                                        ***

Vot selline lugu. Võib-olla liiga naivistlik ja lapselik. Aga saabunud detsember ongi ju üks muinasjutuline aeg, mil ka see, kelle suss enam aknalauale ei mahu, ootab endamisi mingit laadi  imet. Ootan seda minagi kui päris aus olla.

Ilusat talve!