Inimrohke kaubanduskeskus. Silmad vilksamisi erinevaid nägusid. Murelikke, väsinuid, niisama mõtlikke, ilmetuid nägusi. Harvem naeratavaid, armunuid ja sõbralikke. Need näod lähenevad sinule ja mööduvad kiiresti, kaovad sinu elust nagu poleks neid olnud. Peadki neid enda jaoks olematuteks, tunne on ka vastastikune.
Arvutimälu. Oled kunagi selles ringi luusinud, viimases lootuses otsinud kaduma läinud faile või niisama uudistanud? Kui oled, siis tead, et see salvestab igat sinu liigutust netis. Mällu jääb iga viimane kui ikoon, millest sa oled oma silmadega täiesti mööda vaatanud, iga suvalise messengeri kontakti pilt jääb peale sinu sisselogimist sinna.
Meie mälu sarnaneb arvuti mälule. Pealiskaudselt me mäletame vaid seda, millega otseselt kontakteerume, vähemasti tunneme huvi. Aga tegelikult ka meie mälu jäädvustab kõikke, millest möödume.
***
Tädi müüs lilli. Ilus tädi. Ilusad lilled. Ilusad jõulukaardid müügilaual, neid ta meisterdas kui aega sai. Siis tulin mina. Külmast tuisust, pandakujuliste silmaalustega ja kindla sooviga osta lillemüüjalt kaunist lilleseadet vastsündinud poisile ja tema kangelasest emale. Kahte lillekimpu, suurt ja väikest, et need oleksid lindiga, nagu ema ja poeg nabanööriga, kokku seotud. Ilus tädi vaatas mind üleolevalt, pakkus hinda ja 15 minutilist ooteaega ning asus sahmerdades lilli noppima, sellise näoga, nagu tülitaksin teda igapäev ja veel absoluutselt tema tööse mitte puutuvate ülesannetega.
Siis tekkisid lilledest aromirohkesse poodi veel mõned kliendid. Vanem mees, kes meenutas mulle tavaliste riiete taha peidetud jõulutaati, sihuke tore, pehme habemega ja maheda häälega vana. Jõulutaat jäi leti ees oodates ümisema. Nii nagu ümisevad head ja rõõmsameelsed inimesed. Sageli just kunstitüüpi inimesed. Aga meie ilusat kunstitüübist tädikest selline käitumine segas. Või oli lauluviis talle vastuvõetamatu, muidu oleks ehk veel kukunud kaasa ümisema. Mis oleks tegelikult hea võimalus opponenti ebameeldivat häälitsemist katkestada. Aga ei, tädil polnud kaasalaulmiseks aega, ta lõikas otsekohese ja kindla liigutusega talle ebamugavust pakkuval situatsioonil kõri läbi.
-"Kas te peate ilmtingimata ümisema?"
-"Ei", viisakalt ja marurahulikult kõlas Jõulutaadi vastus.
Kõik jäid vakka. Ma neelasin vaikselt kaastunnet ja rahulolematust. Ebamugav situatsioon sai müüja poolt lahendatud. Kuid õhku jäi terava lilleseadja noana rippuma järjekordne ebamugavustunne.
Teise kliendi küsimusele vastates leidis müüja, et mina võiksin nüüd oma lillekimbuga veidike teise kasuks oodata, ja päris minult, et ega mul sellega väga kiire ei ole. Sama ümberlükkamatu tooniga. Mul oli kiire. Ja ebamugav. Ja väike maailma parandaja minus hakkas ka protestima "Kuidas see noor Ilus Tädi sai väärikale Jõulutaadile niimoodi käratada ja mikspärast on mõni muti Jõulutaadist ja minust eelistatuim". Ilus Tädi tõmbas oma lootusega tagasi, veeretades kõneka vaikusega süü minu kaela. Väikese lillepoekese õhk läks veelgi paksemaks. Tundus, et kui nüüd mõni laes, nööri küljes rippuv maitsekas kaunistus peaks maha kukkuma, jääks see tihedasse õhku hõljuma, nagu mõni planeet avakosmoses.
Kimbud said valmis. Nagu ka minu kindel valmidus müüja üleoleva suhtumisele kuidagi reageerida. Nagu igas olukorras, sai siingi reageerida kahel viisil, hea või halvaga. Eelistasin esimest. Küll juba kaalusin peas lühikest, aga tabavat varianti "Väga ilus, aga miks te peate nii tõre olema?" Kuid lõpuks otsustasin siiski hea kasuks ja lihtsalt tõdesin siiralt, et lilleseade tuli oodatust veelgi ilusam, ja et Ilus Tädi on tõeliselt andekas inimene. Terava kuulmisega müüja jäi arvatavasti järsku ühest kõrvast puha kurdiks ja küsis üle. Kordasin, "Te olete erakordselt andekas inimene, aitähh teile ja kõikke ilusamat külmal talveajal..." Ja enne kui ma jõudsin oma imeilusate kimbudega tuisu sisse kaduda, läks õhk järsku märksa hõredamaks. Ilus Tädi, väbandades, et neil nii palju tööd ja ta kole närviliseks muutunud, tänas mind. Nii mina kui loodetavasti teised lilledeaustajad nägime järsku nipsaka ja ülemusliku ärika taga lihtsat inimest, oma probleemidega ja muredega, ja mis kõige tähtsam, see inimene, õhus hõljuva muredepaksu vinetise taga nägi ka järsku ennast. Tunnistas oma probleeme ja andestas neid iseendale.
***
Me mälu on imepärane. Möödudest erinevatest suvalistest nägudest me alateadlikult jäädvustame nende tülpimust, matkime nende ilmeid, kavalalt programmeeritud viirusena ja spämina edastame neid süüdimatult oma suhtlemisringis ja peresiseselt. Viimane aeg on sellest nõiaringist välja saada.
No comments:
Post a Comment