Monday, December 20, 2010

Emaarmastus - enesekeskne tunne või väljapoole suunatud instinkt?

Ma ikka mõtlen, kust tuleb see hingemattev emaarmastus... See tunne, mida me nii täheldame eriti südantlõikavalt just siis, kui väike peake leiab lõpuks oma unise maandumisplatsi me rinnal. Mis asi on see salapärane ja võimas emalik kiindumus, mida vaatamata raskele päevale, mille lõpuks soovid parimal juhul kiiret vananemist ja pensile naasmist, tunneb iga ema nohisevaid pisininasid teki alt silmamas?

Kas see on pelgalt inimesele loomulik egotsemine? Tunne, et tervet 9 kuud said selle väikese inimese omaenda südame all kasvatatud. Päris inimese - käed, jalad, suguorganid, kõik komplekteeritult ja paigas, imekaunid silmad ja naeratus veel pealekauba! Lõputu uhkus selle üle? Veidi haiglane omamistunne, mis tulevikus tavaliselt hakab häirima suhteid oma laste väljavalitutega? Ehk on see kanduv armastus oma lapse isa vastu, kui väike on nagu oma isa järgi tehtud koopiatrükk?

Ei! Ma ei ole egotsentriliselt uhke selle üle, mille olen saanud looduselt. Selle õndsa tunde üle, mida olen kogenud 9 imelise kuu jooksul, olen siiralt tänulik loodusele, univeersuumile. Oma organismile, mis ei ole ka minu enda ainuvalduses, vaid on pigem looduse ja saatuse poolt loodud ja hoitud. Jah, ma olen selle nimel vaeva näinud, aga isegi usuvaba inimesena nagu ma olen tunnetan, et see pole pelgalt minu saavutus. Järelikult ka selle sees kasvanud ime ei kuulu minule. Järelikult ei ole see armastus enesekeskne. Pealegi, kuidas saab seda väikest, omanägu inimest tunnetada endale kuuluvana, ta on ju ometi omaette isiksus, esimesest elukuust peale isiksus, "ise loom" missugune, eriti just kaheaastaselt!! Samuti ei ole ma kunagi suutnud näha oma lapses tema isat, ei välimuse järgi ega sisemuselt, kuigi, tuleb tõdeda, sarnasus on esmapilgult täiesti arvestatav.

Ei, ärge tulge mulle ütlema, et emaarmastus on suunatud ainult sissepoole, nagu iga raseda naise keskne mõte ja igapäevane armuavaldus. Ei, emaarmastus, eluterve emaarmastus on midagi muud, midagi nii suurt ja mastaapset, mis kogu tahtmise juures ei mahu sinu ego maailma, vaid nõuab laiemaid formaate...

PS. Ärge pange pahaks, keset ööd kirjutatud tüki vigu ja muid absurdsusi.
Hommik on õhtust targem, homme teen parandusi ja kustutan poole oma öisetest mõtetest ära :)

Sunday, December 19, 2010

Naerukõdi kampaaniahinnaga.

Saabub kauaoodatud hetk, kui, serveerinud kaasale sooja õhtusöögi, saan lubada endale väikest lõõgastust. Seda, kuidas naised lõõgastuvad, teab vast igaüks. Ikka shopates. Nii ka mina. Ükskõik kui mahukas ost tõstab tuju näitajad vähemalt kahekordselt. Kui tuju on väga hea võib see viia joovastavasse ekstaasi, kui kehvavõitu - aitab säilitada eluks vajaliku positiivsuse. Et siis, eelnevalt parajalt heatujulisena jõuan Selverisse, krahman mõned pakid vetsupaberit, soodukaga, nelipaki Saku Originaali ja paar tumedat kesvamärjukest jõulutuju tekitamiseks ning suundun kassasse. Vabadusest ja õnnest joobnuna viibin oma mõtetes ega märka, kuidas kassapidaja lööb ühe vetsupaberipaki minu ees seisva noormehe arvele...

"Ai, see oli ju Teie oma!" kiljatab müüja poolhüsteeriliselt, mingisugust strateegiliselt tähtsat "Annet" appi kutsudes, ja ma taipan, et tema, õpilasest müüja elus on minu neetud vetsupaberi pärast juhtunud midagi kohutavat...

Samal ajal kui kassapidaja meeleheitlukult päästjat nimega Anne otsib, jõuab minu ette kaubaostja, kes hetkeks kassa eest ära oli. Reedeõhtuselt särav noormees, kummaski käes kolm õllepudelit. Taipan, et ka tema ei jõua niipea sõpradega maha istuda, kuna salapärasest Annest pole kipu ega kõpu. Selle peale toimub järgnev dialoog.

Mina, kogu tõsidusega: "Noormees, ega soovi tualettpaberit juurde osta? Hea pehme, igas majapidamises kulub marjaks ära..."
Noormees, šokeeritult: "Emmm, milleks?" (Nagu noored mehed ei kasutakski paberit ega käiks vahest karu tapmas...)
Mina, demonstreerides oma korvi sisu: "Noh, minu meelest õlle kõrvale sobib väga hästi. Näed, ostsin endale ka, kohe mitu paki. Kampaaniahinnaga!"
Noormees, veidi huvitatult:  "Aaap, mida jood?"
Mina, esitades oma suurt armastust Saku Õlletehase vastu: "Saku Orikat ja Jõuluporterit A.le Coqilt, parim tume õlts mida proovinud olen. Ja sina?"
Noormees, edevalt:  "A mina tarbin puhast Kulda. Porter on tõesti Le Coqil väga viis."
Mina: "Kuld on super valik minugipoolest!"
Noormees: "Äge! Aga ma võtan siis selle paki ära ja asi vask. Kampaaniahinnaga ju. Õllejooja halba ei soovita."
Mina : "Absoluutselt, mees!"

Sellel ajal jõuavad kassasse noormehe sõbrad ja jäävad hämmingus silmama hunniku õllepudeleid ja suurt paki soodukaga vetsupaberit.

Sõbrad: "Mida emmi? Sa pidid ju näkse muretsema..."
Noormees, tõsiselt: "Muretsesingi. Võtsin nati lisa kah. Naisterahvas teadis õlle kõrvale soovitada. " Viitab minu suunas.
Sõbrad: "Omg!! Mida?? Vetsupaberit????"
Mina: "Nojah, viie peale jääb vist väheks. Ah, no mis siin ikka, võtke teine veel, ega ma ei loe... Küll ma endale jõuan juurde osta..."

Naerukõdi survet ei pidanud esimesena vastu noor kassapidaja. Tema järgi pistsime kõik, koos lõpuks kohale jõudnud Annega, hirnuma..

Friday, December 17, 2010

Reedeõhtune alkoprovokatsioon

Alkohoolsete jookide ajalugu on juurtega kinni väga ammuses ajas, epohhis, kus umbes 8000 aastaid e. m. a. tekkisid esimesed keraamilised nõud, millistes sai võimalikuks mee ja erinevate mahlade baasil alkohoolseid jooke valmistada.

Juba tuntud maailmarändur Mikluhho-Maklai märkis oma päevikutes Uus-Guinea papuaalasi, kes ei valitsenud veel tuletegemist küll juba oskasid hurmavate jookide valmistamist. Inimesi erinevatest kultuuridest, täiesti erinevatest maailma nurkadest ühendab umbes samal ajal tekkinud oskus toidujääkide baasil (vili, suhkruroog, mesi, erinevad puuviljad) kangemaid jooke villida.

Muinasjast on alkohoolseid jooke kasutatud erinevate rituaalide läbiviimisel, selle abil suheldi jumalatega ja oma surnud sugulastega. Sageli korraldati hõimuti ühiseid joomisi, pühal eesmärgil lunida Jumalalt positiivset lahendust mõnele õnnetule situatsioonile. Näiteks nõnda anuti tihti ilmaolude parandamist. Seiga koomilisus seisneb selles, et vahest selline jooming pidi kestma päevast päeva, nii kaua kui "olukord riigis" ei hakanud paranema. Polegi ime, et ka mõnedes tänapäeva inimestes on jäänud alateadlik traditsioon otsida alkoholist abi, õnnistust ja lahendusi. Juba sellest ajast peale juurdus napsi võtmine inimeste alateadvuses nagu sotsiaalne suhtlus, inimeste omavaheline lähenemise protsess.
Oletatavasti hakati piiritust ajama araablased, 6-7ndal sajanditel. Seda nimetatigi "Al kogol", mis tõlges tähendas "joovastav". Esimene viin on ka araablase leiutis, selle sünniaastaks on 860.

Lääne Euroopa legend piirituse valmistamise kohta on pärit samuti keskajast, mil hakati kääritama veine ja muid suhkuseid vedelikke. Esimesena olevat seda katsetanud itallasest munk-alkeemik Valentius. Proovinud jooki enda peal teatas ta vaimustunult, et "leiutas imetegevat eliksiiri, mis teeb vanurit nooreks, väsinut erksaks ja õnnetut õnnelikuks". Sellest ajast peale on alkohoolsete jookide valmistamine võtnud hoogu juurdegi ja kiiresti haaranguga liikunud üle terve maailma, eelkõige pidevalt kasvava tööstusliku tootmise ja odava toorainete (kartul, suhkruroojäägid) tõttu.

Traditsioniliselt peetakse Venamaad ajaloo suurimaks alkosõbralikuks maaks. Arvatakse isegi, et vürst Kiievi Vladimir valis 987 aastal õigeusu vaid sel põhjusel et islamiusk oleks keelustanud kogu maale alkohooli tarbimist. Kuid see habemega müüt, et joomine kuulub vene rahva traditsioonide hulka ei ole muud kui tühi jutt. Nimelt ajaloolane ja etnograf, prof. Kostomarov (1817-1885) lükkas selle arvamuse ümber. Ta tõestas, et Muinas Venemaal tegelikult joodi vähe; vaid üksikute pühade puhul keeti medovuhhat, meskit ja õlut, mille kangus ei ületanud 5-10 kraadi. Klaas lasti ringlema ja igaüks sai lonksu. Argipäevadel märjukest ei tarvitatud,  joomist kui sellist peeti suurimaks patuks ja häbistati.  Üle maailma tuntud vene viin tekkis ilmselt
hoopis tatarlaste vallutuse ajal. Ka siin maal tehti esimest viina just kloostri seinte vahel, 15 sajandi keskpaigas.

Üleüldse paljud jumalakojad, aapteegid ja ravitsejad on kasutanud alkoholi erinevate tõmmiste, tinktuuride ja arstirohtude valmistamiseks, mis oli mõeldud erinevate haiguste ravitsemiseks, nii sees- kui välispidiselt. Polegi ime - alkohol oli märksa effektiivsem kui vesi, lisaks sellele hinnati ta antibakteriaalseid omadusi, mis oli tollel ajal elus püsimiseks üsna suur väärtus. Samuti kasutati alkohooli operatsioonide käigus tuimestusena. Niimoodi sai alkoholi asendamatuks produktiks meditsiinis, seda hakati kasutama ka kosmeetikas. 

Tänapäevani pole see kaotanud oma hinnalisust, kuid kahjuks aina laieneb vägijoogi teine, tumedam pool, mis muudab selle terve ühiskonna jaoks heast sõbras kurjaks vaenlaseks. Valus on tõdeda, et kunagi inimese poolt vallutatuna hakkab alkohol ise orjastama miljoneid ja miljoneid inimesi, võttes inimeselt ära selle, tänu millele tema olemasolu võimalikuks osutuski -  mõistuse. Et tulles erinevate rahvuste ellu tihti just religioossel taustal, moondub taevalik eliksiir igasuguse usu vastu seisvaks kurjamiks...

Samal ajal võimatu on jätta respekteerimata alkot selle positiivsete omaduste aga ka selle, minu meelest, huvitava sünniloo eest.

Aga jah, milleks kogu see pool-ajalooline traktaat? Selleks, et joomisesse tuleb suhtuda kogu tõsidusega. Sestap, et tarbida vägijooke tuleks osavalt ja maitsekalt, kuna iga jook kannab endas vähemalt mõnda vaimustavat storyt, mis väärib austust, mitte nädalast joomatuuri! Et tarbimine elu ilusaks teeks, võiks seda harrastada nagu kombeks vanal venelased  - pidupäevadel ja mõõdukalt, mitte nagu uusvenelane - pidu ja pillerkaar 7 päeva nädalas. Veel parem on läheneda maitsekalt ja stiilselt, igale joogile iseloomusiku omapärasusega. Selleks alustan seeriaga erinevatele alkohoolsetele jookidele pühendatud sissekandeid. Pelgalt iseenda harimiseks ja tervise nimel.

Wednesday, December 15, 2010

Elu-olu.

Esmaspäeva öösel algas tibul kohutav köha, selline kuiv, haukuv, täiesti ootamatu köha. Väike oli nii hale, nuttis öö läbi, kuna okkast kurgust ei saanud mitte kuidagi välja, tavalisel moel välja köhimine ei õnnestunud, ta oksendas. Hommikul helistasin hirmunult perearstikeskusesse, kutsusin arsti välja, kutse võeti vastu. Õnneks taipasin kohe anda Ventoliini nimelist ravimit, mis eelmisest korrast järgi jäi, ja mille ka kopsuarst oli kunagi soovitanud. See arvatavasti aitaski, kooskõlas kogu sõjatehnikatega, mis ma koheselt käiku lasin. Asi tundus tõesti hirmus. Kui lõpuks lõuna paiku telefoni teel ühendust võtnud arst poleks mind maha rahustanud, arvaksin et tegemist tõsise kopsupõletiku, mitte viirusliku bakteritega, mis me kuskil kaasa krahmasime. Tegime igapäevaseid viinakompresse, pritsisime nina ja kurku, võtsime kahes mõõdus siirupeid ja nii edasi ja nii tagasi. Lõpuks suure punnimise peale jäin ise ka haigeks. Aga õnneks pole tüdruku tervis halvenenud, köha muutus lahtisemaks, öösel saab ta nüüd vahelduva eduga magada.

Arstitädiga jäi jutt, et helistame kui läheb hullemaks või tuleme neljapäeval ülevaatusele kui asi ok. Haiguse kolmandal päeval siis helistasin, rääkisin osa storyst õele ära. Pandi kohe aeg kirja. Homme kell 10 platsis. Kuna "haigusleht sai avatud, aga rohkem me teist kuulnud ei ole". Loll inimene olen ikka küll, neelasin selle fraasi alla, lõpetasin kõne ja alles siis hakkasin sõnu läbi mõtlema. Nii et, simulandid missugused, terved kolm päeva oleme haigekassa raha oma arvele tiksutanud, arstidel ei kipu ega kõpu. Nagu oleks ilgelt hea haigete lastega kodus istuda... Või see närune kopikas, millest ei tule rohtudelegi välja oleks üliahvatlev ja soodne teenimisviis. Nagu saaks haigusest kolme päevaga lahti...

Muidugi ma tulen homme nende ukse taha. Sihuke nagu olen. Ise nohune ja haige, köhane ja virisev lapsuke kaasas. Võib olla jääb hommikuks teine tibu ka haigeks, never know, seega lasteaeda ei lähe, tuleb meiega kaasa. Nii me seal istume siis kolmekesi, haiged, istume ja hirmutame inimesi, kes võibolla alles väljaravinult tulevad oma haiguslehele järgi.  Maybe hoopis krahmame veel mõnda tõvekest ja jääme pikemaks ajaks koju ravima, veel hulga raha aaptegisse jätnud. Aga ma pean sinna minema. Kasvõi selleks et tõestada, et need õe sõnad ei ole õiglased, veelgi enam - nad on lausa ebahumaansed. Kasvõi selleks, et ütelda, et tal ei ole sellisteks kahtlustuseks õigust. Või siiski on? Tegelikult selleks, et perearstile ammu kokkupandud jõulukingitus edasi anda. Seekord kindlalt ainult arstile. Ja eks ma pea nüüd kuidagi verbaalselt ilusasse kujusse seda oma protesti sättima kah, sest see ei ole mitte mõeldav, et edaspidi hakangi haige lapsega nagu rumal kutsikas esimese vilistamise peale sinna viirusteallikasse ronima. Ei jätku tervist ju!!

Vot sellene tervishoiu süsteem meil. Selge see, et haigekassa on aasta lõpuks oma rahadega plindris, aga sorry me, siin pole pelgalt haigete värisev käsi mängus, need lihtsalt kogu oma tahtmise juures ei saa seda nii suurel määral mõjutada. Ja isegi, kui need sõnad on sulle ettedikteeritud, kas ikka on ilus nii otsekoheselt kahtlustav olla? Medtöötaja, inimese heaolu nimel vannet lugenud inimene. Meeldiv, mäga meeldiv, midagi meeldivat siin ei ole...

Kurat küll, miks ma nii haavatav olen...

Monday, December 13, 2010

Matrix

Inimrohke kaubanduskeskus. Silmad vilksamisi erinevaid nägusid. Murelikke, väsinuid, niisama mõtlikke, ilmetuid nägusi. Harvem naeratavaid, armunuid ja sõbralikke. Need näod lähenevad sinule ja mööduvad kiiresti, kaovad sinu elust nagu poleks neid olnud. Peadki neid enda jaoks olematuteks, tunne on ka vastastikune.

Arvutimälu. Oled kunagi selles ringi luusinud, viimases lootuses otsinud kaduma läinud faile või niisama uudistanud? Kui oled, siis tead, et see salvestab igat sinu liigutust netis. Mällu jääb iga viimane kui ikoon, millest sa oled oma silmadega täiesti mööda vaatanud, iga suvalise messengeri kontakti pilt jääb peale sinu sisselogimist sinna.

Meie mälu sarnaneb arvuti mälule. Pealiskaudselt me mäletame vaid seda, millega otseselt kontakteerume, vähemasti tunneme huvi. Aga tegelikult ka meie mälu jäädvustab kõikke, millest möödume.

                                                                  ***

Tädi müüs lilli. Ilus tädi. Ilusad lilled. Ilusad jõulukaardid müügilaual, neid ta meisterdas kui aega sai. Siis tulin mina. Külmast tuisust, pandakujuliste silmaalustega ja kindla sooviga osta lillemüüjalt kaunist lilleseadet vastsündinud poisile ja tema kangelasest emale. Kahte lillekimpu, suurt ja väikest, et need oleksid lindiga, nagu ema ja poeg nabanööriga, kokku seotud. Ilus tädi vaatas mind üleolevalt, pakkus hinda ja 15 minutilist ooteaega ning asus sahmerdades lilli noppima, sellise näoga, nagu tülitaksin teda igapäev ja veel absoluutselt tema tööse mitte puutuvate ülesannetega.

Siis tekkisid lilledest aromirohkesse poodi veel mõned kliendid. Vanem mees, kes meenutas mulle tavaliste riiete taha peidetud jõulutaati, sihuke tore, pehme habemega ja maheda häälega vana. Jõulutaat jäi leti ees oodates ümisema. Nii nagu ümisevad head ja rõõmsameelsed inimesed. Sageli just kunstitüüpi inimesed. Aga meie ilusat kunstitüübist tädikest selline käitumine segas. Või oli lauluviis talle vastuvõetamatu, muidu oleks ehk veel kukunud kaasa ümisema. Mis oleks tegelikult hea võimalus opponenti ebameeldivat häälitsemist katkestada. Aga ei, tädil polnud kaasalaulmiseks aega, ta lõikas otsekohese ja kindla liigutusega talle ebamugavust pakkuval situatsioonil kõri läbi.

-"Kas te peate ilmtingimata ümisema?"
-"Ei", viisakalt ja marurahulikult kõlas Jõulutaadi vastus.

Kõik jäid vakka. Ma neelasin vaikselt kaastunnet ja rahulolematust. Ebamugav situatsioon sai müüja poolt lahendatud.  Kuid õhku jäi terava lilleseadja noana rippuma järjekordne ebamugavustunne.

Teise kliendi küsimusele vastates leidis müüja, et mina võiksin nüüd oma lillekimbuga veidike teise kasuks oodata, ja päris minult, et ega mul sellega väga kiire ei ole. Sama ümberlükkamatu tooniga. Mul oli kiire. Ja ebamugav. Ja väike maailma parandaja minus hakkas ka protestima "Kuidas see noor Ilus Tädi sai väärikale Jõulutaadile niimoodi käratada ja mikspärast on mõni muti Jõulutaadist ja minust eelistatuim". Ilus Tädi tõmbas oma lootusega tagasi, veeretades kõneka vaikusega süü minu kaela. Väikese lillepoekese õhk läks veelgi paksemaks. Tundus, et kui nüüd mõni laes, nööri küljes rippuv maitsekas kaunistus peaks maha kukkuma, jääks see tihedasse õhku hõljuma, nagu mõni planeet avakosmoses.

Kimbud said valmis. Nagu ka minu kindel valmidus müüja üleoleva suhtumisele kuidagi reageerida. Nagu igas olukorras, sai siingi reageerida kahel viisil, hea või halvaga. Eelistasin esimest. Küll juba kaalusin peas lühikest, aga tabavat varianti "Väga ilus, aga miks te peate nii tõre olema?" Kuid lõpuks otsustasin siiski hea kasuks ja lihtsalt tõdesin siiralt, et lilleseade tuli oodatust veelgi ilusam, ja et Ilus Tädi on tõeliselt andekas inimene. Terava kuulmisega müüja jäi arvatavasti järsku ühest kõrvast puha kurdiks ja küsis üle. Kordasin, "Te olete erakordselt andekas inimene, aitähh teile ja kõikke ilusamat külmal talveajal..." Ja enne kui ma jõudsin oma imeilusate kimbudega tuisu sisse kaduda, läks õhk järsku märksa hõredamaks. Ilus Tädi, väbandades, et neil nii palju tööd ja ta kole närviliseks muutunud, tänas mind. Nii mina kui loodetavasti teised lilledeaustajad nägime järsku nipsaka ja ülemusliku ärika taga lihtsat inimest, oma probleemidega ja muredega, ja mis kõige tähtsam, see inimene, õhus hõljuva muredepaksu vinetise taga nägi ka järsku ennast. Tunnistas oma probleeme ja andestas neid iseendale.

                                                                ***
Me mälu on imepärane. Möödudest erinevatest suvalistest nägudest me alateadlikult jäädvustame nende tülpimust, matkime nende ilmeid, kavalalt programmeeritud viirusena ja spämina edastame neid süüdimatult oma suhtlemisringis ja peresiseselt. Viimane aeg on sellest nõiaringist välja saada.

Thursday, December 9, 2010

Inimesed ümber minu läbi onu Remuse prisma

On olemas vähemalt kolme liiki inimesi.

Ühed on rebaseinimesed. Need on kavalad, ilusa ja meelitava jutuga, inimkeeli - koguaeg vassivad tegelased. Neil on kogu aeg hästi mängitult tähtis nägu peas, mis sest, et enamus ajast nad tegelevad tühja jutu puhumisega ja kohvitantatamisega. Nad ongi tähtsad, sel lihtsal põhjusel, et nad on jänesinimestest suuremad isendid. Nii on looduse ja saatuse poolt kord määratud. Jänesed, no neile on looduse poolt vaid pikad kõrvad antud, sellised, millele on nii hea igasuguseid nuudleid peale ripudada. Ei pea isegi pikad spagettid olema, nii suurtele kõrvadele saab reinuvader igast liiki ebatervislikuid jahutooteid riputada. Naiivne jänku, kavalpeale usaldavalt suhu vaadates ei pane tähelegi kui teine ta ümber tantsib ja tseremoniaalselt, nagu kauaoodatud jõulupuud säraküünaldega, jänku kõrvu makaroonidega ehib. Nudisaba kuulab ikka kõik jutud ära ja reinuvaderi headusest vaimustununa oma suuri kõrvu aina rohkem kikitab, trotsides oma kõrvadele riputatud võltsjutu raskust. Hiljem ta muidugi taipab, et teda on jälle haneks tõmmatud, kirub ennast ja oma lihtsameelsust ega julgegi enam tulevikus kedagit usaldada. Igast tõupuhtast jänesest saab varem või hiljem pelgur, ega ta niisama argpükseks nimetatud.

Nende kahega on nüüd selge. Aga kolmas liik on kilpkonnainimene - marurahulik loom, vaatamata oma väiksele kasvule ja aeglastele jalgadele on ta üks igavene tore ja arukas tegelane. Ei jänes ega rebane ei suuda talle liiga teha, kilp kaitseb teda tõhusalt. Temal pole jänese piki kõrvu ega rebase eputamist väärt saba. Seepärast on kilpkonn nii aeglane ka, tal pole ju kuskile põgeneda vaja, tal on igalpool turvaline ja hea olla. Ma tahaks olla kilpkonnainimene. Väga tahaks. Või tahaks sinna, kus ei ole rebaseinimesi oma vassiva juttu mulle kahest kõrvast sisse puhumas.


                                                                    ***

Ülemus tuli täna mesimagusa jutuga lagedale "kulla kallike, oled viis aastat lastega kodus istunud, kuskil väljas käimata, ma tahaksin sulle nii-nii-niii väga teatripiletit anda. Niiiiiväga ja just sulle, sest sina meil nii tubli noor ema, vajad hädasti aega enda jaoks ning teatripiletid on muidu nii kallid, et ega ei saa ju endale sellist luksust lubada. No kui ei saa lapsi kellelegile hoidu jätta, eks ma siis pakun kellelegi teisele seda suurepärast võimalust, aga ma niiväga tahaks just sulle..."

Kuulasin. Vaimustusin inimese siirust ja isiklikuks heatahtlikkust. Võtsin piletid vastu. Päevase jalutuskäigu ajal selgus, et see "keegi teine" kelle ma oma vastuvõtmisega endateada teatripiletist ilma jätsin juba omas samasugust piletit. Et lihtsalt keegi ei tahtnud sinna teatrisse minnagi, sellest selline keelitamine. Läksin ja viisingi "kallihinnalise" pääsme vabadusse tagasi, andku "kellelegi teisele", kel kindlasti rohkem tarvis, meid vajavad see pühapäev vanavanemad omale külla. Mina ei oleks suutnud olla tänulik ega õnnelik sellele etendusele minnes. Aga säärase meelestatusega teatri minna on tõeline patt! Küll see raha ja vaba aeg varsti ka meie peres leitakse.

Pealegi jänesed ei käi teatris, nende suured kõrvad hakaksid teisi segama.

                                                                   ***
Üks mõte veel. Oma jänesliku naiivsusega usun, et meie inimesed on oma juurtega siiski kaugeltki mitte rebaseinimesed. Meie oleme ehtsad põhjamaa laikad, kes ei karda külma ega tööd, kes hauguvad kui on midagi haukuda, kes nuuksuvad, kui vajavad abi, kes ei salga oma mõtteid ega ilusta liigselt emotsioone. Laikad, kel on viimane aeg oma rebase ning jänese naha tagant aususe ja siiruse alged üles leida.

Friday, December 3, 2010

Naudi ilusat talve!

Talvine hommik. Kõnnid väsinult mööda lumist, kinni tallatud rada, lisaraskuseks poekotid ja mõte, kuidas saavutada vertikaalsesse asendisse jäämist ja vältida oma värskelt ostetud ja mitte-eriti-värskelt-juurde-võetud kilogrammide potsatamist ebakindlale pinnale. Võibolla hoopis loodad märgata õhtuste lumehanges müramiste käigus kellegi poolt kaotatud rahatähte, unistada ju võib... Vahest lihtsalt varjad oma võõpamata padjanägu üksikute möödujate eest. Kui järsku mingi seletamatu jõud tõstab su pilgu maast ülesse.

Äkitsi haarab sind täiesti meeliülendav, rabav tunne. Mitte sõna otseses mõttes jalustarabav,  õnneks mitte, jääd siiski füüsiliselt kahe jalaga maa pinnale püsima, aga hinge poeb õhku tõstev vaimustus. Süda, sooritanud sisikonnas paar osavat kõrgushüpet, hakkab taguma kuskil mandlite piirkonnas, püüdes kasvõi natukenegi piiluda seda muinasjutulist pilti ümber sinu. Silmamunad kipuvad ka aina väljapoole, nagu kahetsusväärselt koju unustatud digikaamera objektiiv, püüdes seekord omal jõul jäädvustada seda joovastavat ilu, mis saabub talvisel ajal koos pilvede tagant hiiliva päikesega.

Mulle tundub, et lumi peidab endas mingisugust imeliselt head energiat. Ega siis niisama väida teadlased, et jäätunud vesi neutraliseerub, saavutab oma algse puhtuse läbides loomuliku tsirkulatsiooni tsükli, värskena maa pinnale naastes. Pajatavad ka vanarahva pärandid üsna palju sulavee kasutamise kohta. Sellega tarvitses vaid juukseid pesta või nägu niisutada, lilli kasta või suud loputada, kui looduslik ilu lausa vohama hakkas. Mõned erilised loodusesõbrad igapäevaselt joovadki vaid sügavkülmetatud ja uuesti sulatatud vett.

Ja kui vaadata lumehelbeid lähemalt - on igaüks neist kui erakordne ja isenägu kunstiteos! Vormide uskumatu, pea täiuslik geomeetrilisus, samas ka kordumatus, briljantselt hiilgav veetlus, mis paneb inimesi soost ja vanusest sõltumata  imetlema neid teada olevaid lendavaid objekte, kui nood usaldavalt sooja labakinda peale maanduvad.

Sellist looduse poolt pakkutavat vaikset vaatemängu jälgides taipad, et ükskõik kui problemaatiliseks ei kisuks viimasel ajal igapäevane tööle jõudmine, on talv nautimist väärt! Ja jalutuskäigu lõpuks, raskete poekotidega oma maja ette maandudes ning streikiva fonoluku taha külmavangi jäädes hoiab see positiivne meelestatus kaitseinglina ikka sinust kinni. Sa taipad, et keset päeva, ilmajaama poolt lubatud tuisuga ükski normaalne inimene enam õue ei lähe, sulle paraadna ust lahti ei tee... Veidi muremeelsena avastad ka seda, et krõbedad vandumissõnad ei aita luku üles soojendada. Südamesoojus paistab päästvat ka sellest olukorrast. Sa sulatad pakase poolt halvatud tehnika oma hingeõhu ja soojade kätega ning see laseb sind lõpuks armulikult sisse.

Selline ongi üks Eestimaa talv. Armulik. Väliselt küll karge ja karm, aga selle karmuse taga peitub üüratult  positiivne energia. Energia, mis kutsub inimesi abistama teineteist autode käima lükkamisel, ohtlikke jääpurikate likvideerimisel, naabrikoera lumevangist päästmisel.

                                                        ***

Vot selline lugu. Võib-olla liiga naivistlik ja lapselik. Aga saabunud detsember ongi ju üks muinasjutuline aeg, mil ka see, kelle suss enam aknalauale ei mahu, ootab endamisi mingit laadi  imet. Ootan seda minagi kui päris aus olla.

Ilusat talve!

Tuesday, November 30, 2010

Seaduskuulekad kodanikud, ae-ae... Olukorrast Eestis

Eks ta ole nii et igaüks mõtleb vastavalt oma rikutuse tasemele. Aga vot mina mõtlengi. Mõtlen ja mõtlen ja ei suuda ka oma mõtetes kujutada ette inimest, kes oleks läbinisti seaduskuulekas kodanik! Inimest, kes kohe mitte IIALGI ei läheks punase tule alt üle autotee, vaid ootaks kannatlikult ära millal (kõigest nelja minuti pärast) valgusfoor otsustab tüdinenud jalakäijaid lõpuks rohelise tulukesega rõõmustada... Inimest, kes kohusetundlikult hakaks trügima läbi pungil täis bussi, sest ainuke komposter on hoopis teisel pool... Inimest, kes ausalt hakkaks otsima kassa ees maha kukkunud kortsus sajakroonilise omaniku...

Ma väga hästi tean et just nii peab toimima. Alateadlikult, ja vahest ka teadlikult, sest milline ema sa oled, kui õpetades oma lastele ohutu liiklemise aluseid, kelgutad hooletult üle maantee, vabandades end sellega "et pole ühtegi autot tulemas". Tean, et tuleb leitud rahakoti nagunii omanikule tagastama, aga ikka ja jälle avastan ennast unelemas, et "küll oleks äge leida praegu maast viiesajasega kukru, saaks kohe perele korraliku liha ja köögiviljadega õhtusööki meisterdada või perearstile tänukinki teha"... Siis alles taipan, et selline ootamatu õnn oleks ju tegelikult kellegi tagurpidi õnnetus, kas sellist Eestit me tahtsimegi?? Kas tahtsime, et loomult õiglust tagaajavad inimesed ei näe enam midagi erakordselt hullu haiguslehel viibides haltuuraraha teenimises ja unistavad võõrast rahast oma rahakottis.

Tahaks näha inimest, kes oma elus ei ole kunagi:

Purjuspäi tänaval liigelnud.
Naabrite öörahu rikkunud ükskõik mis viisil.
Suitsetanud selleks mitte ettenähtud kohas.
Sihilikult või kogemata mõnda poes võetud asja lapsekärusse unustanud ja tagasi tulemata jätnud.
Kaubanduskeskuses leitud eseme infoleti viimata jätnud.
Kuusepuud või kuuseoksi metsast toonud.
Bussipileti ostmata jätnud.
Vales kohas üle tee läinud.
Vales kohas/ilma parkimiskellata parkinud.
Kiirust ületanud.
Noorest peast kaubanduskeskusest midagi napsanud.
Vanast peast tuttavale võlga maksmata jätnud.
Netist piraatfilme, mussi tõmbanud.
Piraatkaupa ostnud.
Valetanud, luisanud, maha vaikinud, manipuleerinud.
Midagi ametlikkele teatamata jätnud.
Naabriaia õuna maitsnud.
Prügi sorteerimata jätnud.
Lapse peale häält ja kätt tõstnud.
Autokindlustustuseta/ülevaatuseta/suvel palja ülakehaga sõitnud (mehed).
Poest tagasirahana antud liigse kupüüri müüale tagasi mitte andnud.


Ja nii edasi ja nii tagasi... Need on mõned, argipäevased lihtkodaniku üleastumised. Vean kihla, et igaüks meist on nii mõnegi punkti puhul arvestatav rikkuja. Või koguni mõnda muud, suuremat seadusest üleastumist harrastanud, tänapäeval pole seegi imeasi. Näiteks vee vargused, iseenesest ju väga lihtne - pane kraan vaikselt tilkuma ja ongi vannitäie vett pihta pandud, raha kokku hoitud... 

Sama lihtne on ka mõne miljoni mastaabis tulumakse maksmata jätta ja, pankrotistunud firmana murettundmata ära kaduda. Vabalt - endal märkimisväärne tulu taskus, riigi eelarves auk sees, kuid juriidiliselt on kõik korrektne. Ohh, hakab pihta see poliitikasse vajumine, teadagi soine on meie maa selle koha pealt...

Hakkan siis poliitmoralismisse laskumise vältimiseks oma ühteaegu moraalitseva ja ülestunnistava artikliga lõpule jõudma. Jõudma kurvale järeldusele, et ükskõik kui korralik kodanik sa ka ei oleks, meie praeguses Eestis ei ole võimalik elada täiesti ausalt ja seaduslikult. Lisaks kõigele - seadused muutuvad ka sama tihti kui euribor, ei jõua neid jälgidagi, ega see laenuvõtja pangateatena postkasti ei potsata. Trahvikviitung potsatab ikka suurema tõenäosusega. Ja lõppude lõpuks kui harju keskmine "jänes" või valesti prügi käsitlev peremees peaks oma teo pärast Paradiisi Pääsmest ilma jääma, siis kõrgemal seisval isikul tuleks endale kiiremas korras igavese elu eliksiiri muretsema, sest tema illegaalne kapital asetab ta iga uskliku ja niisama moraalse inimese arusaama kohaselt otsemaid Põrgukatlasse. Sotsiaalne ja majanduslik olukord asendab meid olukorda, kus ausus, õigus, moraal ja patriotism on loovutamas oma kohta ahnusele, vassimisele, kõiklubatusele ja egotsentrismile. Ausal teel ei saavuta enam mitte midagi, seda räägivad nagu ühest suust kõik vähegi edukad ärikalad. Mul on häbi tunnistada, aga sellel on ruumi ka minu elus. Aga niikaua kui olukord riigis on täpselt selline, et varastab ja vassib iga teine, kel võimalust, ei ole mõtet ennast pisieksimustes süüdistada. Kala mädaneb ikka peast ja sabarakkudes põletiku ravimine on naivistlik ega too paranemist. Kahju, et juhtusime elama just sellisesse aega. Hing igatseb ikka muud - ausat teenimist, loogilisi ja arukaid seadusi, mida järgida, riiki, mille üle uhkust tunda. Ihkaks humaanset meditsiini, aitamaks kõiki vajajaid, ametnikke - riigikorra hoidmiseks, mitte ristivastupidi ja ausaid poliitikuid, et toetada ja hoida üht tähtsamatest riigiväärtustest - kultuuri!!!

Vabandan. Vahest laskuvad kõik hädad me ümber korraga õlgadele, nagu raske kartulakott, mida kulaki õuele tassima kohustud... Mu positiivsuse selgroog ei pea vastu ja paneb negatiivses võtmes kirjutama.

Monday, November 22, 2010

Indiaköögist, maitseainetest ja tervisest.


Esimene vaimustus India köögist tekkis mul VS-i indiasööke maitstes. See oli fiiling omaette, ei olnud seda tuttavat tunnet, et kõht läheb kohe lõhki, raske on olla, aga samas tahaks nagu midagi veel. Oli vaid täiuslikkus… Kooskõla.. Minu meelest india köök ongi üks igavene maitsete kooskõla, kus igivana kogemustega retseptide baasil tarvitatakse palju erinevaid ja kasulikke maitsaineid.
Peale gurmee-elamusi on need maitseained tunnustatud kui ka ravi või profülaktiliste omadustega toidulisandid, mida saab igaüks kasutada oma tervisliku õhtusööki valmistamisel.

Ingver on tuntud kui külmetuse ja köhavastane maitsetaim. Ingver soojendab organismi ja vaigistab valu, parandab seedimist, tõstab südame toonust, leevendab iiveldust, pohmelust, tugevdab immuunsüsteemi. Külmetushaiguse korral pannakse ööseks mähised talla alla või ümber kurgu. Teele lisatuna taastab ingver vaimset ja füüsilist energiat. Üldväsimust aitavad leevendada ingverivannid. Idamaine vili ahendab veresooni ja seega soodustab higistamist. Üks teooria väidab ka, et vererõhk püsib tasakaalus, kui maitsestamisel kasutatakse ingverit ja küüslauku samas vahekorras. Ingveril on muljetavaldav nimekiri kasulikest toimetest – see on kasulik maole, silmanägemisele, vereringele, merehaiguse vastu.

Kardemoniga leevendatakse seedehäireid ja kiirendatakse ainevahetust.
Kardemon stimuleerib ja tugevdab maksa, südant ja kopse. Puhastab mõistust ja mõtlemist.
Kaneel on antiseptilise toimega ja soojendav vürts, mis elavdab vereringet, parandab seedimist ja alandab kolesteroolitaset. Kaneel  leevendab külmetusnähte, köha, hävitab baktereid ning aitab vabaneda kehasse kogunenud mürkainetest. Kaneel on väga tugev antiseptik, millel on ka valuvaigistav toime. 1 tl kaneeli veeklaasis on hea antiseptiline suuvesi. Tugev ainevahetuse stimulaator. Kasutada väikestes doosides!

Nelgiterad on soojendava toimega, parandavad seedimist, leevendavad hambavalu ja hommikust iiveldust. Ühtlasi on nelk ka viiruste- ja bakteritevastane vürts. Nelk on valuvaigistava toimega antiseptik. Kõige lihtsam meetod hambavalu vastu on nelgitera suus. Pehmendab ka köha ja aitab rögal kiiremini erituda.

Ka kurkum on hindudel looduslik antiseptik. Kurkum puhastab verd ja ergutab ainevahetust. Lõdvestab soolestikku ja aitab vabaneda gaasidest. Hingamisteede põletike korral valmistada klaasitäiest soojast veest 1 tl. kurkumist ja noaotsatäiest mustast piprast kuristamisvedelik.

Jahvatatud muskaatpähkleid on Idamaal aastasadu kasutatud Viagrana. “Üks teelusikatäis muskaatpähkllipulbrit lahustada klaasis kuumas piimas ja juua õhtuti,” antakse lahkelt meie ajastussegi retsept kaasa. Muskaatpähkel stimuleerib vereringet ja puhastab verd. Leevendab reumaatilisi valusid.

Till
Võiks ju arvata, et till on vana hea kodumaine maitseaine. Aga tegelikult on till meile sisse toodud Kagu-Aasiast. Kui tööl oli raske päev või on lihased eilsest trennist haiged, siis on retseptiks teelusikatäis tilli. Egiptlaste meelest aitab see valude vastu organismis üldiselt ja eriti peavalu vastu.

Aniis on soojendava ja antiseptilise mõjuga taim, mis teeb pea selgeks, toimib ka seedesüsteemi stimulaatorina. Tarvitada väikestes kogustes!

Basiilik on meeltpuhastava toimega närvitoonikum. Stimuleerib aju ja aitab parandada kontsentratsioonivõimet.

Iisop kergendab hingamist, leevendab bronhiidist tulenevat lima kuhjumist. Võib kasutada ka põskkoopapõletiku ja heinapalaviku raviks.

Koriander tõhustab seede- ja aine-vahetussüsteemi tööd. Parandab isu ja soodustab uriinieritust.

Köömned aitavad erituda mao-mahlal. Soodustavad gaaside välja-tulemist.

Küüslauk tõhustab keha üldenergiat, sh. seksuaalenergiat. Mitte ei saa aru, miks armukohtamise eel küüslaugu tarvitamisest loobutakse! On valuvaigistava ja antiseptilise toimega, kasutatakse reumaatiliste, migreeni-, hamba- jm. valude ja põletike puhul.

Loorber, muideks, soojendab organismi, vedeldab verd ja taastab seksuaalenergiat. Loorberimähised parandavad jalgade verevarustust.

Majoraan rahustab meeli, aidates närvilisuse, ängistuse ja ärrituvuse korral. Soodustab seedimist, leevendab happesust ja likvideerib kõhukinnisust.

Meliss on tedagi rahustava ning lõdvestava toimega ja parandab meeleolu. Südametoonikum.

Musta pipart kasutatakse lihasvalude, lihaste jäikuse ja tugeva väsimuse korral. Toniseerib seedetrakti, stimuleerib neere ja desinfitseerib jämesoolt.

Piparmünt on jahutava toimega põletike, põletuste, sügeluste ja nahaärrituste korral. Leevendab peavalu ja toimib närvitoonikumina.

Sinep neutraliseerib toksiine, vaigistab nii lihase- kui liigesevalu. Puhastab verd ja aitab lahustuda trombidel. Külmetus- ja viirushaiguste raviks tehakse jalavanne ja mähiseid.

Seller soodustab uriinieritust ja seedetrakti tegevust. Soovitatakse neerude, põie ja günekoloogiliste põletike raviks.

Valge mugulsibul toniseerib südant ja parandab südamerütmi. Puhastab soolestikku ja soodustab kolesterooli väljumist organismist. Võib kasutada ka vaimse energia taastajana pärast vaimset pingutust või neuroosi.

Tšilli on üks maailma vanimatest loodusravimitest. See aitavat kõige vastu, südamehaigustest külmetuseni.  Tuline tšilli paneb sind higistama, pisarad voolavad, nina lööb lahti, kael ning nägu tõmbuvad punaseks. Põhjuseks on just see, et veri hakkab naha all kiiremini voolama, mis on tervisele väga kasulik. Võid proovida, aga pane igaks juhuks käeulatusse valmis tükike saia ja klaas piima….

Ühe toreda retsepti leidsin ka interneti avarustes, tasub vist proovida:
India talvine vürtsitee

2 l vett
8 tk kaneelikoort
1 spl kardemoni
0,5 spl nelki
0,5 spl musta pipart (terveid teri)
5 viilu värsket ingverijuurt
1-2 pakki musta teed
Kalla vesi potti, lisa kaneelikoored, kardemoniseemned, nelk, must pipar ja ingveriviilud. Kuumuta keemiseni ja keeda 30 minutit. Alanda kuumust ja hauta tasasel tulel veel kaks tundi. Vajadusel lisa vett. Eemalda pott tulelt ja lase järgmise hommikuni tõmmata. Hommikul kurna tee ja hoia kuni tarbimiseni jahedas.
Tee joomiseks kuumuta vedelik uuesti keemiseni, lisa pakitee ning maitsesta  kuuma piima ja meega. Tee tugevdab immuunsüsteemi ja parandab ka vereringet, seega peaksid seda regulaarselt jooma need inimesed, kel käed-jalad pidevalt külmetavad.
http://www.naistemaailm.ee/artikkel.php?id=15725
Niisiis vürtsid toidulauale ja head tervist!!!

Lugemist sõimeealiste laste vanematele

Kallis lapsevanem!

Nagu iga sõimerühm seisame silmitsi probleemiga – pidevad haigused. Nii mõnegi lapse esimene lasteaia-aasta kulgeb sügisest kevadeni kindlas rütmis – nädal lasteaias, kaks-kolm nädalat haigena kodus. Teravust lisab ka praegune majanduslik langus. Olemegi nõiaringis -  haige või täielikult välja ravimata laps tuleb lasteaeda, kus nakatab nõrgemaid (tihti just koduravilt saabunud) rühmakaaslasi ning piinleb ise.

Tulnud esimest päeva oma rühma lastega tutvust looma, jäin ise koheselt haigeks, ning järeldasin, et tegemist on murettekitava olukorraga, kus arusaam, et nakkav on vaid palavikkune laps, on kõvasti lihtsustatud. Tegin väikese uuringu tutvusringkonnas, internetis, pöördusin mitme meditsiinitöötaja poole, et jõuda selgusele, kuidas antud olukorras hakkama saada.


Krista Kaarlõp, Viimsi perearstikeskuse perearst leiab, et
”Kui mudilane on palavikus, köhib lakkamatult, on viril, nina punetab ja tilgub vett, siis peab ta enesestmõistetavalt koju jääma.  Tegelikult peaks  sellise mu­di­lase koju jätma, tervenemiseks piisab nädalast. Nii jäävad nakatamata lasteaiasõbrad ning ka laps ise pääseb tõvest kergemini.

Samuti on hulk lapsi, kes on pidevalt nohused. Nende ninaalune ei puneta, kuid ninast tuleb paksu rohekaskollast eritist ja nad saavad hingata vaid suu kaudu. Sellisel juhul on ilmselt tegemist adenoidiga ning nõu tuleks pidada kõrvaarstiga. Kuigi lapsele võib olukord tunduda ebamugav, ei kujuta tema seisund kaaslastele erilist ohtu, sest taoline nohu pole viiruslik.”

Tugeva pediaatritaustaga Mahtra Perearstikeskuse kiidetud arst Inna Passenko on kindlal arvamusel, et nakkav pole ainult algstaadiumi nohu (vesine nina ja punetav ninaümbrus), vaid ka tervenemise staadiumi rohekas eritis ninast.
Nina-, kõrva-, kurguarsti Tiina Pruleri-Ildi sõnul seoses sellega, et mõni haigus võib kesta kuid ning kaitsesüsteemi taastumine võtab minimaalselt kaks nädalat,  pole lapsevanemal alati võimalik nii pikaks ajaks koju jääda. Siiski “Hoolduslehte saab lapsevanem lapse haiguse tõttu. Nohu on haigusseisund. Viirusnohu on ägedas perioodis teistele nakkav haigusseisund. Tegelikult on see tervete laste suhtes kuritegu, kui nohune ja haige laps lasteaeda tervete laste sekka viia.”
Seadus ei vaata lapse tervist individuaalselt, nagu enamus perearste, kes siiski ei leia, et ainult palavik on haiguse sümptom ja roheline nohu pole enam nakkav.

Kui juba tänapäeva olukord on selline, et peame igas situatsioonis leidma selle “kuldse kesktee“, mõistma iga üksikperekonna probleeme ning arvestama nendega, siis paluks eelkõige teie mõistlikku suhtumist.  Eks ikka haige lapse toomine lasteaeda jääb iga vanema südametunnistusele. Aga siiski on midagi, mida saame ise kodus teha, nädalavahetusel aidata lapse organismil oma tervist taastada.

  •  Järgides kõige üldisemaid tervisekäitumise reegleid – süüa täisväärtuslikku tasakaalustatud toitu, pidada kinni õigest päevakavast, saavutades  tasakaalu vaimse ja füüsilise tervise vahel on võimalik vähendada viirusnakkuste jäämise ohtu.


  •  Hügieenreeglite õpetamine noorest peast. Näiteks teadlased tõestanud, et regulaarselt neli korda päevas käsi pesnud algkoolilastel esines 50% vähem soolenakkusi. Käsi tuleks pesta sooja jooksva vee all vähemalt 20 sekundit ja kuivatada paberrätti.  Hea, kui laps oskab ise vajadusel nina tühjaks nuusata, veel toredam, kui köhides paneb ta suu ette käsi, või mis veel parem – küünarnukk, nii ei kandu viirused teistele kätlemise ja muu puudutamise teel.


  • Kui haigus on tõsisem ja nõuab juba antibiootikumikuuri, siis tuleb meeles pidada, et kahjustatud on tõenäoliselt ka soole mikrofloora. See omakorda põhjustab vitamiinide sünteesi pidurdumist. Vitamiinide puudujäägi korral haigestub laps hiljem kergemini. Seetõttu perearstid soovitavad pärast põdemist teha kindlasti vitamiini või probiootikumikuur. Näiteks Linex Forte kapslid, mis taastavad soole normaalse mikrofloora antibiootikumkuuri ajal ja peale seda, kapsleid saab avada, manustades sedasi probiootikume lastele, (maksumusega umbes 60.-).


  • Põhimõtteliselt samal eesmärgil soovitavad perearstid kasutada ka  poes müüdavate Acidofilius tooteid.


  • Viirushaiguste ärahoidmiseks ja haigusjärgselt immuunsüsteemi tugevdamiseks on soovitatud punast päevakübarat, greipfruudiseemnete ekstrakti (Citrosept) ja kalamaksaõli


  • Köhasiirupitest  on apteekides hea valik neid, millele on märgitud laste näidustus. Perearstid soovitavad samuti rinnaku,  selja ja jalataldade määrimist tärpentiini salviga (hind umbes 30 krooni), hanerasva (alla 100.- ), või muude spetsiaalsete salvidega, näiteks looduslik Hustagil Balsam, mis maksab üle saja eesti krooni. Villased sokid jalga ja villane riie ümber rindkere. 


  • Head kodused köharavimeetodid on ka õhtused jalavannid sinepipulbriga, ingveritee, paiselehetee,  nurmenukutee, inhalatsioonid ( kartuli, kummeli, sooda).


  • Nohu korral on oluline kergendada väikelapse hingamist, hoides nina puhta ja lahtisena, et mitte lasta nohul kasvada keskkõrvapõletikku,  mis on teatavasti väga levinud sellises eas. Puhastamiseks hea vahend Hummer – isotooniline meresoola lahus.  Soovitatakse ka Quixx,  ookeanivett sisaldavat ninaspreid. Mõlemad tõhusad vähendavad ninakinnisust, puhastavad ninakäike ning niisutavad nina limaskesta.  Mõlemad umbes 100.- krooni ringis. Aga olemas ka odavam variant - tavaline toasoe füsioloogiline lahus.


  • Head looduslikud ninaspreid, mida ka oma peres kasutan, on eestimaisel Vipisel, maksumusega umbes 60.- pihusina. Samuti kinnise nina korral aitab  tärpentiinisalviga määritud lapp näo kõrvale või küüslauguküüs lapsele padja peale. 


  • Eks igas peres on mõni vana hea retsept. Mõni riivib sibulat, lisab mett ja annab enne sööki.  Ise teen alati oma köhivatele põnnidele siirupit veidi keedetud sidrunist, apteegi glütseriinist ning meest. Samuti võib…


  • Soojendada põskkoopaid kahe keedetud munaga või jämesoolapadjakestega.


  • Puistata sokkidesse sinepipulbrit ja pane need ööseks jalga.


  • Eukalüpti õli köha vastu padjale ning küüslaugu kee nohule vastuhakuks kaela.


  • Sinise lambiga soendada nina, meega piima juua, kibuvitsa ja muid teesid võimalikult palju.


  • Kunagi üks vana lastearst soovitas titele köha puhul panna jala talla alla täpp joodi. Punkti kuhu seda panema pead leiad nii: võta lapse jalg pealtpoolt oma pihku ja vajuta õrnalt kokku. Päka alla tekkib lohuke. Sinna see jooditilk panegi. Kui organismil on väga suur joodipuudus, kaob see täpp üsna ruttu ära. Siis paned jälle uue täpi. Kuni enam ei kao. Selleks ajaks on su lapsel köha lahtine ja kui varakult jaole saad, siis juba ka unustatud.


  • Nohu vastu aitavad vahvad lepatriinusokid.  Enne magamaminekut tavalist joodi ja vatitiku ja täpita  lapsel jalatalla alt kanna koha pealt joodi täppe täis. Siis jalga puuvillasokid+villased sokid ja nohu hommikuks läinud või vähemalt oluliselt vähenenud.”


  • Lasteaiaõpetajad on  aastate jooksul tähele pannud, et üks haigestumise mõjutajaid on riietus. Mõni laps on lasteaias alati väga paksult riides, aga et toad on soojad, läheb ta mängides higiseks ja võib hiljem külmetuda. Ka õues seisab vaeseke nagu kubujuss, jaksamata ennast õieti liigutadagi.  See on arvatavasti ka kõige odavam ravimeetod. 
Ja viimaks veidike lootust: põdedes väiksena kergemaid haigusi, areneb lapse immuunsüsteem, et tulevikus edukalt võidelda tõsisemate haigustega!

Leidke alati aega ravida oma kullakesi!
Head Tervist Teie perele!!

Kollektsiomaniakid meie kõrval.

Vaid kogujale teada väärtusega riiulites tomnevad asjad...
Pungil panipaigad, kuhu suure armastusega pannakse hoiule igasugust "varsti vajaminevat kraami"...
Ära pandud vanad riidetükid, millesse ilmselgelt ei mahu enam vanemad ega hakka mahtuma lapsed...
Ilusad tarbe -ja nipsasjakesed, mis on veidi katkised, aga "ei raatsi ju ära visata"...
Elamine keset korraks eest ära tõstetud "väärt"esemeid kulgeb vaikset rada pidi punkti, kus esemed võtavad endale tähtsama rolli kui inimene ise...

Kas mõni nendest piltidest on teilegi tuttav?

Vahest mõni panipaik iseenda kodus meenutab kollektsioneerimisnurka. Sugulaste, eriti vanemate ja üksikute inimeste kodud tihti räägivad antud probleemist päris kõnekalt...

Minul on neid näiteid igatahes küllaga. Näiteid, mis igakord nipsasju kõrvale pannes sunnivad mind pingsalt kaaluma esemete reaalselt tarvilikkust, tuues ikka ja jälle silme ette koledalt värvikaid pilte nendest kodudest, kus peremeesteks on hunnik asju. Ma ei tea, on see minu puhul saatuslik või tegemist on lihtsalt asjaga, mis eksisteerib üsna levinult, aga millest miskipärast eriti ei räägita. Igatahes neti avarustest pole ma leidnud ei vastast eestikeelset teabet ega ka haiguse ametlikku nimetust.

Aga ometi see eksisteerib. Eksisteerib täitsa meie kõrval. Neuropataloog Steven W. Anderson  Iowa Ülikoolist on uurinud arutu kollektsioneerimise probleemi ja leidnud selle seose ajukoore vigastusega. Tegemist on kohakesega otsmikusagaras, mis vastutab selliste intellektuaalsete funkstioonide eest nagu otsustamise, infotöötluse ja käitumise organiseerimise eest. Selle vigastamine tekitab patoloogilist kogumisinstinkti, mis iseenesest on pärit ürgsest vajadusest varuda, näiteks toitu või muud eluks vajaliku. Antud vajadus on niivõrd igipõline ja elementaarne, et selle eest vastutavad keskused asuvad ajukoore all, kuid selleks, et realistlikult hinnata varude vajalikkust on inimesel vaja hästi toimivad ajukoort.  Aju vigastus põrutuse, kirurgilise sekkumise või entsefaliidi tagajärjel tekitab sageli teadlase uuringute kohaselt olukordi, kus täiesti normaalne inimene muutud haiglaselt kollektsioneerivaks, vaid korjamiserõõmu nimel elavaks kodutuks.

Kõige hullem on olukord seetõttu, et tihtipeale on olukord paratamatu. Inimene on pealtnäha üsna sotsiaalne ja toimiv indiviid, hulluks teda ei tembeldata, mis sest et olemasoleva kodu asemel on ta sunnitud elama kasvõi hotellis. Tema reostatud koduga ei ole ka võimalik absoluutselt midagi teha ei politsei ega mupo abil.

Juhtumisi elan sellise inimese läheduses. Minul on nimelt tore naaber. Tegelikult ka tore. Pikakasvu ja sõbralik mees on aastakümneid tegutsenud kuskil mujal, maganud oma töö juures ja vahest tulnud oma ühetoalisse asju tooma. Ta oma pika kasvu ja vaevu avaneva uskse tõttu sarnanes kondise loomakesega, kes läbi kitsa avause oma koobasse puges. Aastakümneid ei saanud me eriti arugi, mis seal seina taga tegelikult toimus. Nojah, naabrirõdul pesitsesid tuvidepesakonnad. Nojah, naabrimeest nähti kord paari aasta jooksul heal juhul. Lõhna sealt ei tulnud, prussakate jaoks polnud seal miskit söödavat. Tore naaber, ei mingeid öisi läbusid tema pool ega vingumist valju muusika pärast meie kohta. Niikaua, kui tema pesakeses vahetamata jäänud torud otsustasid alumistele korrustele lekkima hakata.

Siis, udusas pühapäevases atmosfäääris "Eesti kaunimate kodude konkurssi" jälgimisest segatuna sain alles teada, milline võib olla ühe inimese kodu. Ühistu tegelased ja saninaartehnikud lihtsalt ei pääsenud kõrvaloleva korteri torudeni. Mitte et lukk või miski segaks, ei, nad LIHTSALT ei pääsenud. Kutsuti välja brigaad koristusmehi, üüratu prügikonteiner ja hakati mitteametlikult puhastama. Rõhutan, mitteametlikult, sest kuigi pool maja seisis veeta on selline tegevus täiesti seadusevastane ja meile kõigile võiks mehikesi sinistes riietes kaela kutsuda...

Nad puhastasid terve päeva, kolistades, vandudes ja imestades, kuidas see olukord selleseks kujunes. Rääkisin neile legendiks muutunud loo, et armas naaber, kel paarkümmend aastat tagasi siin mõni naisukegi külas käinud, olevat kunagine lendur ja näinud miskit seal pilvede all, mis ta maailmavaade paugupealt pea peale keeras. Minu mäletamist mööda olevat ta üksik lennukatastroofist pääsenu, võib-olla mu mälu eksib literatuurse lisapinge kasuks... Lendamine jäi igatahes minevikku, mees jäi maa peale, valvuriks, muutus üksikuks ja peaaegu nähtamatuks inimeseks. Aga ta töötas ja suutis maksta tühjana seisva korteri eest... Tühjana.... irw..

Mehed imestasid ja kurtsid, et objekt on lausa igav - ei tarakane ega rotte, ainult üks lõputu kola. Ehitusprügikonteiner sai õhtuhämaruses täis ja tegevus lõpetati. Mitte et korter oleks tühjendatud... Koristusmehed naersid minu naivismi üle. "Eiii,  see vaid terasuurune osa kogu viljasaagist!" Sai puhastatud esikus ukseesine osa, uks nüüd käib korralikult lahti ja avati aimatav pääs veetorudeni. Nii köök kui suur tuba on pilgeni, tõsiselt PILGENI täis, nii et ka ilmavalgust pole enam nähagi...

Lõpp hea kõik hea? Vaevalt küll. Sellel lool ei olegi lõppu. Ei üksikjuhtumi ega ühiskonna puhul. See on juhtum, mida ei saa lõplukult lahendada. Seda haiglast kalduvust kogumisele ei saa arvatavasti ravida ka. Seda kollektsiomaaniat ei leidu ka eestikeelses netis. Parandage mind, kui ma eksin. Aga see eksisteerib. Ja see on tõesti päris hirmus.

Friday, November 12, 2010

Isadepäeva ootuses

Muinasajast peale on perekonna struktuur näinud välja üsna kindaksmääratud. Mammutiaegadest on pärit emmede kuuluvus hälli ning toidu juurde ja issid olid need, kes üldiselt kohtusid perega harvem, surmväsinuna jahilt tulles. Aastatuhanded on sätinud paika tava, kirjutamatu reegli, et kodus on põhitegelane naine ja mees on vaid väärikas lastekantseldamiste pealtvaataja.

Aastatuhanded on harjutanud ka lapsi leppima üsna vähesega - nendele piisas kojusaabunud isa madalahäälsest tervitusmöirest ja vägilase püüdlikult hellast paist enne magamajäämist. Lapsed lugesid ka sellest haruldasest ja napisõnalisest suhtlusest välja, et nendel on olemas keegi kindel, kes alati kaitseb ja toidab nende peret. Ausalt öeldes, me, tänapäeva emad, ei kujuta ettegi kui raske sai siis olema perenaiste elu... Usun, et tänapäeva tehnoloogiliste lahenduste ja ka laste arvu üle ise otsustamise tõttu, oleme me nende naiste kõrval ikka tõelised ingu-vingud! Aga olgu nii nagu on, selle jutu peategelased on siiski isad...

Tänapäeva ühiskonnas on igivana olukord silmnähtavalt muutunud. Mõni maskuliinne matšo kindlasti ütleb siinkohal, et "Jah, kuradi emantsipatsioon, naised on teinud meestest tallaaluseid, õige mehe koht pole kisarohke kodu! Kodu pole kõrts kus igapäev käiakse!" Aga las ütleb, eks tema kogeda on see valus pettumus, kui elu viimastel päevades on ta oma pere ja täiskasvanud laste poolt hüljatud...

Olen õnnelik nähes, et tänapäeva isad ei võta kuulda seda õllest luksuvat, mehelikuna paistma tahtvat luuserit, vaid kogu oma õrna mehelikkusega pühendavad ennast vabal ajal perele. Sõnatukstegevalt armas on vaadata kuidas isad kärutavad oma väikeste punapõsksete põnnidega koduõuel, selle asemel, et lapsiku iseteadlikkusega ja hasardiga joonistada kummijälgi kodulinna tänavatele. Olen siiralt uhke nende meeste üle, kes tulevad oma naistele sünnitusmajja kaasa, hoiavad kätt, hingavad koos ja pakkuvad tuge, selle asemel, et asjasse pühendamatult "pesta lapse varbaid" piirituslahuses lähemas baaris. Isaks saamisel ja isaksolemisel on vahet! Tunnen puhast uhkustunnet nende meeste üle, kes seda tõsiasja mõistavad! Kõige mõnusam on see et selliseid issisid tekib meie ühiskonda aina rohkem! Nunnumeeter läheb põhja, nähes kuidas isad toovad ja viivad oma põnne lasteaiast. Kuidas nad maskuliinse vaoshoituse ja kannatusega ootavad väikeste järele, kui nood, oma teen-ise-püüdluses seovad väikeste kätega sõnakuulmatuid kingapaelu...

Ma pean tunnistama oma enda näol, et naised tihti jäävad kiidusõnade peale väga kitsideks, et meil on pigem alati miskit halvustavat öelda kuid... Uskuge, me siiski väga hindame Teie püüdlusi sel alal, väga!! Sest maailmas lihtsalt ei ole liigutavamat pilti kui see, kuidas suured käed hellalt hoiavad väikesi, unest murtud väikesi jäsemeid.

Ilusat, väga ilusat isadepäeva Teile, Isad!!


Wednesday, November 10, 2010

Kogu tõde lasteaedadest

Ongi käes aeg, mil valutava südame ja võdisevate jäsemetega otsid oma väiksele kullatükile lastehoidu. Kui sul just erakordset taipu ja tutvusi ei ole oma laps enne sündi järjekorda sokutada, lähed ise lasteaedadesse pinda uurima. Seal võtavad sind avasüli vastu naeratavad ja lapsesõbralikud juhatajatest tädid. Nad nunnutavad sinu kukupaid ja kurva ilmega tõdevad, et isegi nii heale lapsele pole nende majas kohta anda. Lapsi palju, järjekorrad pikad, rühmad pungil, ja üldse nende tublil lasteaial on praegu väga rasked ajad...

Aga su laps on liiga pai ja toredad tädid on siiralt valmis sind aitama. Nad leiavadki siiski selle kauaoodatud kohakese sinu lapsele, juhul kui... oled valmis neid natukene aitama... ostma oma lapse rühma viis voodit (kolm riietekappi, kaks masinatäit liiva õue või mõned vaibad külmadesse rühmaruumidesse - abivahendid varieeruvad lasteaiati). Neid siiraid tädisid enam ei morjenda, et ühe lapse rühma võtmiseks kõigi matemaatiliste arvutuste kohaselt tarvis vaid ühte voodit ja ainukest kappi, nad küsivadki kohe mitu. Su laps lihtsalt on nunnuke ruudus või koguni kuubis ning nende soov aidata kodus hulluks minevat emmet on suur ja siiras!

Mõnes lasteaias on rühmas puudu tööks hädavajalik arvuti ja kui sa pakud oma viimase lauaarvutu esimeseks "sissemaksuks", öeldakse sulle lastepäraselt siiralt: "Ei, meil on ikka uut tarvis, maksetšekiga". Ilmselt on see sinisilmsus nakkav ning seda, et sinu kulul tehti just labast rahapesu, taipad sa vaid siis, kui oled harjunud rõõmsa uudisega, et sinu 24/7 lapsekantseldamisse on läbi. Vabadus on joovastav. Sinu isiklik vabadus, millest oled vaid unistanud juba mitmendat aastat ning ka lasteaia juhtkonna "küsida võib kõikke" vabadus, mis on kujunenud neil kümnete aastatepikkuse raske, kuid tänuväärse töö käigus.

Nii see on. Hindamist väärt inimesed - arstid, pedagoogid, klienditeenindajad võtavad südamlikke tänuavaldusi punastades, kui võtavadki. Aga need, kes nagunii iga lapse pealt riigilt ametliku raha saavad võivad endale lubada hüvede nurumist niigi vaestelt, peretoitmiseks tööle asumist vajavatelt noortelt vanematelt. Mis ajast on altkäemaksud ametlikeks muutunud? Naeruväärne ja kurb samal ajal.

Ja me usaldame oma lapsi nende inimeste hoolde, makstes küllalt suurt raha kahepalgelistele inimestele, kelle silmis puupilli asemel on hetkel käidavad rahatähed. Need inimesed on tegelikult meie ühiskonna alus, meie tuleviku vundamendi riigipoolsed ehitajad, kutselised, kõrgharidusega. Nende inimeste õlgadele jääb see, et mõnes lasteaias on aastaid olematu professionaalne medtöötaja, teises - kokk, kolmandas - muusikaõpetaja, lapsega haiguslehel viibivat õpetajat (tasuta, nii on majal soodsam, loe: juhtkonnale kasutoovam) asendab kojamees, õpetajad käivad tööl haigest peast, sest majal pole raha haiguslehti ja asendusi kinni maksta, palku vähendatakse aga tööülesannete hulka suurendatakse, valverühmad lähevad laste arvu tõttu lausa eluohtlikkuks, ja nii edasi ja nii tagasi... Need asjad jäävad nende inimeste õlgadele, südamele, hingele, sest tegemist on igati usaldusväärsete inimestega, kellel on rahvakeeli lihtsalt käpp sees. Nendele saab kindlapeale usaldada nende tööd - lõputut vassimist ja näitlemängu, nende tugevad õlad kannavad kõik ära, nad on ammu tuimad ega tunne mingisugust raskust. Ja nende inimeste kohal on omakorda inimesi. Ja nende kohal veel. Üks kahepalgelisem ja tuimem kui teine.

Ja meie, lastevanemad, oleme suurepärased näitajad me eestlaslikust mentaliteedist. Käitume nagu odavad lihtsid, täissuuga ja punnissilmadega neelates igast paska, mis ajab pärast tükk aega oksele. Andke mulle, palun, andeks, aga just nii see on, kahjuks. Kodanikuna on mul tohutult valus, et lasteaedade süsteem tänapäeval on nii alarahastatud. Emana on mul hirm jätta oma laps aastakümneid renoveerimata asutusse. Ja lasteaednikuna - kohutavalt häbi kuulata neid tõestisündinud lugusid  erinevates lasteaedades käivate laste vanemate poolt.

Tuesday, November 9, 2010

Eksistentsialistlikuid mõtteid

Pean täna üht sugulase kutsut magama panema.
Ei ole halastussurm.
Aga ei ole tõesti mõeldav omal kodus sellist looma ka pidada.
Mõtlemapanev.
Kahtepidi.
Üheltpoolt olen saatan, kes loomale viimast korda silma vaatab, shame on me.
Teisalt - olen jah saatan ja so what, kaua võib oma pererahvast piinata?

Ebaõiglaselt lihtne on loomadega muidugi, maksad - saad... Lahti saad... Kohutavalt raske...

Emaksolemise õnn

Seda juhtub üsna harva, kui pääsen üksinda kodunt välja. Harva kogen omaette olemist, mil saan lihtsalt üksildaselt jalutada mööda inimrohkeid tänavaid, hingates vihmajärgselt värsket õhku; hetkeks (ja see hetk on seletamatult väärtuslik!) peatuda bussipeatuses, kus siira, kuid  lohmaka salli avarustesse hoolsasti peidetud huviga saan uudistada kaaskodanikke kreatiivseid looke. Naudin hetki, millal juhtun poole kõrvaga kuulama peenutsevate koolilõpetajatest neidude elavat vestlust. Haruldasi hetki, kui saan harjutada mõtete lugemist, vaadates vihmase aknaklaasi taha kadunud pilguga ärinaist. Saan kogeda empaatilist rõõmu silmitsedes armunud paari, tunnetades õhus nende tänuavaldusi inimrohkele bussile kauaihaldatud võimaluse eest uputada ennast kõmneks minutiks armastaja silmadesse...

Imetlen neid naisi, püüdes arvata ära nende elu professionaalset sisu, natukenegi ennustada nende tuleviku...  Veel aastake-kaks ja kaunist busines-ladyst, kes täna kurnatult ja vaevatuna sõidab  tühjasse majja, saab ema. Vaatan tema hoolitsetud maniküüriga käsi ja mõistan, et ükskõik kui peenutsev ta ka ei oleks, õigepea paisatab emadus ta metsiku kassi tasemele, kes nii ägedalt ja ennastsalgavalt kaisteb oma väikesi poegi maailma kurjuse eest. Mõtlen, et õige varsti tema lapsukese südantlõhestav nutt sunnib teda pilduma maha kõike, mille poole püüdles ta siiani kogu oma hingega, alustades prestiižika töökohaga ning lõpetades kristallpokaaliga peadpööritavalt kallihinnalises restoranis. Nagu miljonid emmesi, hakab ta naiivselt veenma ennast oma enese sõltumatuses, lahkudes kodunt tähtsale ärikohtingule, kus iga poole tunni tagant kimbutab teda väikse peakese magus lõhn ja kange soov helistada koju, et veelkord küsida veidi tobedalt "Noh, kuidas teil läheb?"

Niisamuti ka see särav, ööklubisse tõttav neiuke avastab kunagi enda üllatuseks, et kõik elutähtsad ja üliarmsad pisiasjad, nii olulised ja asendamatud praegu, kaotavad oma olulisust esimese järglase sünniga.  Ning hoopis teised, esmapilgul absoluutselt tühised probleemid muutuvad tema jaoks järsku tohutult tähtsaks. Et kolmeaastase põnni loomulikust soovist minna nüüd ilmtingimata meeste tualetti saab üks kohutav ja ebaloomulikult kelmikas dilemma...

Ükskõik kui muretu või asjalik ta ei oleks, tulevikus suudab ta iga kell langetada rasedusega juurde võetud kilode raskust, kuid mitte iial ei kao enam ta sülest emaduse koorem, nii tülikas ja väärtuslik ühteaegu...  Kui iganes pedagoogiliselt teadlik ta ka ei oleks, hakab ta iga kord kahtlusega analüüsima oma kasvatusmeetodeid. Kui kõrgeltharitud meedik ta ka ei oleks, hakab ta õudusega jälgima, kuidas aina kerkib hõbedane sambakene tema latsekese kaenla all.

Kui glamuurne ta ka ei oleks, tunneb ta varsti suurimat ja siiramat rõõmu lihtsast kullimängust,  räsinud tossudega ja meigita linnapargis ringi lipates.. Kui uljas ja pidurdamatu ta ka ei oleks, aastate pärast enam ei suuda ta kindlasti samasuguse adrenaliini joovastusega kihutada mööda öisi tänavaid motikal. Veel hullem, ta vaevu tunneb ennast ära, kui lapse hälli kõrval istudes tagasihoidlikult küsitleb "Kallis, ega sa ometi kiirust ületa?"

Ta imestus on veelgi suurem, kui kunagi kogeb ta millisel määral võib armastada oma meest, jälgides kodus üldse mitte kõige romantilisemat stseeni, kuis meeltliigutavalt ja õrnalt vahetab noor isa oma tugevate kätega väikelapse mänkmeid...

Ma viskasin viimase pilgu oma armsatele tegelaskujudele ning tabasin ennast tundmas midagi väga siirat ja südamlikku. See oli südamlikkuse ja uhkuse tunne selle üle, et kõik me, naised, varem või hiljem saame emadeks. Et me kõik saame oma nahal kogeda seda imelist õnne, emaks olemise õnne!

Monday, November 8, 2010

Integratsioonist ja muust

Olen alati toetanud arvamust, et riigis elavad venekeelsed kodanikud peaksid hakkama rohkem eesti keelt kõnelema. Loogiline ju. Hundikarjas ikka ju hundimoodi ulutakse. Ei, nali, muidugi nali, selline magedamaitseline ka veel. Aga tegelikult oleks venelastel endil palju kergem. Näiteks... Eks ta ole ikka väljakutse - asuda ülikooliõpingutele võõras keeles.  Paljud vanemad otsustavad ka miskipärast just kultuuri säilitamise kasuks, kasvatades järglasi oma emakeeles, (lasteaed, kool, trennid, sõbrad, tuttavad), jättes sellega suurde ellu astuvaid noori abitult keeleprobleemidega tõtt vahtima. Ainult oma vanemate tobedate põhimõtete tõttu.

Hea, kui värske kodanik on andekas ja edasipüüdlik ning hakab keele vastu tõsist huvi tundma. Aga kui ei ole looduse poolt antud ei verbaalset võimekust ega püsivust sõnastiku kallal usinat tööd teha? Tihti pole soovigi keelt õppida, sest vanemate eeskujul on nähtud, et saab ka ilma selleta elus läbi löödud. Jah, põlvkondi tagasi sai, suure andega saab täna ka, aga üldiselt sellistelt peredelt suuri andeid pole ju loota. Tekibki suletud ring. Palju arukam oleks suunata neid lapsi, kelle emakeel on vene, juba varakult kuskile eestikeelsesse keskkonda. Nõnda, et säiliks armastatud emakeel, aga ka riigikeelt saaks harjutatud. Ja mida varem, seda parem, ehk siis kohustuslik kooliõppe oleks ju hea valik, sest koolis peavad lapsed ju nagunii käima.

Ajalooliselt ja geograafiliselt on meie maa olnud vene keele ja kultuuriga seotud vaata et rohkem kui mõni teine. Muidugi tundub umbvenelaste soovimatus kõneleda eesti keeles vahest ülbe suhtumisena.  Nagu kuratarvitataks meie, eestlaste pehmust, sundides kõigile seadustele vaatamata aktsepteerima vahest lausa vihatut - vene keelt.

Aga loogiliselt võttes, selline tingimus, mis on kaua valitsenud Eestis just ajaloolise tausta tõttu, hakab ju tegelikult taanduma.  Kasvavad uued põlvkonnad venelasi, kes aina rohkem eestistuvad, vahest isegi liigselt. Üksik vana umbvenelane otsustabki lõpuks juurte kasuks ja kolib naaberriiki. Ja asi laabub iseenesest, valutult, vihata. Selline on esimene variant.

Teine variant seostub Aljošaga. Kindlameelne ja ainuõige üleskutse "Murrame läbi" ei murdnud rahvustevahelist seina, vaid hoopis ehitas sellele lisatuge. Võib-olla arukas, pehme lähenemine oleks probleemi lahendanud viiskamalt. Aga meil pole ju aega seletustööd teha, pealegi "venkud ei saa ju niikuinii aru". Ja nii see läks. Хотелось как лучше, а получилось - как всегда. Tülid, provokatsioonid, uus natsionalistlik eksplodeerimine, laine agressiivseid, kuid seosetuid arutlusi vene-ja eesti meedias, lihtinimene hirmunud, sõbralikkest naabritest on jälle saanud vihavaenlased...

Nüüd vaidlen iseendale vastu - aga seletustööd vene koolide kaotamise kohta on ju käinud minu kooli lõpetamise ajast, ehk siis juba kümnekond aastaid! Midagi pole muutunud! Kuid kas ikka arutletud on? Kas on teostatud eelnevalt vajalikke õpeprogramme, konsulteritud teadjamate maadega, tutvustatud rahvale projekte, veelkord arutletud? Ei ole 100% kompetentne, aga julgen arvata, et mitte. Selles asi ongi, kaldume toimima mõtlematult, viimasel sekundil, hetkeajendil. Viskame ujumaoskamatu vette, eks ta ikka kuidagi välja ujub. Või antakse tõesti riigivalitsejatele mingi ports krabisevat koos käsklusega kätte, raha see paneb kiiresti rattad käima...

Kuidas on aga olukord mujal maailmas? Suuremates maades, kus riigikeel ei ole vähem respekteeritud ja nõutud kui meil, eksisteerimas erinevate õppekeelega koole. Saksamaal, natsismi  hällis, koguni peetakse 9-ndat maid, väga suurejooneliselt veel! Ja see ei paku kellelegi alandust ega pinget, ning kõige kurvem, sellest ei räägita meie meedias, konsentreerudes peidetul natsionalismil ning nö sundintegratsioonil, koondades pingeid kindlapeale vanale probleemine.

Tõeline integratsioon toimub, toimub rahva seas. Selle rahva seas, kes ei vaata telekat, ei jälgi ajakirjandust. See toimub peresiseselt, kasvatades lapsi sõbralikeks kaaskodanikeks, kes ei pelga suhelda teisest rahvusest kaasinimesega. Vaikselt toimub see naabrite vahel, seltskonniti. Toimub kultuurisiseselt. Etnilistel festivalidel, seal, kus inimesed on avatud teadmisele, et meie taust tegelikult ei hooli ajaloosündmustest. Meie muinaslood ja laulud küll kõlavad erinevates keeltes, aga sisaldavad endas ikkagi üht, igipõlist väärtust. Väärtust, mis suure vere ja raske vaevaga on säilinanud ja meieni armastusega ulatanud tuhandeid põlvkondi, olgu nende natsionaalne kuuluvus ükstapuha milline. Universaalne väärtus. Univeersuumi väärtus. Sellele ei loe, mis keelt sa kõneled ja kui hästi sa seda teed. Sa oled lihtsalt olemas. Sa oled inimene.

Tuesday, September 7, 2010

Tere siis

Et siis estikeelsesse blogisse tagasi. Nii rõõm on olla. Kuna Blogi.ee (rahu tema põrmule ja häbi loojale) on arvatavasti seks ajaks juba ajalugu, üritame blogida hoopis siinses keskkonnas. Siiramad rõõmud juhuslikku siia satumuse üle ja suurimad tänud täiesti meeldiva platsi eest kuhu maanduda. Sest kirjutamise igatsus on suur. Vaja ennast vabaks rääkida ka vahjest.