Sunday, November 20, 2011

Pereelu - kas musternäidis või teatrimäng?

Kõige nõmedam on minu meelest inimeste pokazuhha-lembelisus. Kui halva mängu juures tehakse ilgelt head nagu. Ka peresuhetes. Ei ole minu silmis midagi vastikumat, kui üks pereisa, kes jutustab vahtus suu sellest, kuidas ta "jumaldab oma kullakallist ämmakest", või üks üliuhke pulm, mis lõpeb sellega, et abikaasad süüdistavad teineteist oma elu nahka keeramises, või üks probleemne suhe, kus probleeme üritatakse summutada lillede ja kingitustega. Ma alati mõtlen, et kas ma tõesti paistan nii loll, et peab minu ees sellist teatrit tegema. Sest tundeid ei saa teeselda, ega ka varjata, või olen mina lihtsalt suht hea psühholoog, et suudan näitlikkust alati läbi näha, ei tea.


Selge see, et igas suhtes on etappe, mil kõik nii roosiline ja maasika-vahukoorene pole. No kamoon, keegi ei ootagi kellegilt musterabielu, kõigil on oma kiiksud, omad tõusud ja mõõnad, kõikidel on omad suhtumised oma ämmadesse, pea kõigil on raskusi lastega - keegi ei nõua ideaalperet. Lahkhelid ei ole näitaja, et suhe on katki, pigem vastupidi, et ta on hetkel parandamisel. Sest, olen veendunud, ei ole võimalik elada edüllilist pereelu viibides päevast-päeva koos. Aga näitemängud on natsa naljakad küll.


Mulle meeldivad siirad ja elusad inimesed, nendega tahan suhelda, näitlejad ei ole minu pärusmaa :)

Monday, November 14, 2011

Tänane isadepäevajärgne hommik algas mul nii. Laste ühiskondlikule äratusele suutsin ma seekord imekombel vastu hakata, ja kui kella pool 8 paiku nummi Stella issi järel minu magamistoa ukse kinni pani, jäin ma eelseisva nädala ainsat töövaba hommikut nautima, eeldates, et Stella viiakse lasteaeda ja haiguslehel olev poiss naudib rahulikult oma Sponge Bobi multarit. Dutki, brat! Täpselt kell 9 ärkasin ma selle peale, et laia madratsi peale maandus kellegi suur keha ja karjus läbi uneloori otse ajju "Tere kallis, kuidas magasid?" Vastasin ausalt, sest muudmoodi ei oska: "Sitasti magasin, sest keegi ajas just ülesse". "Anna andeks"...

Stella osutus ikka veel kodus olevat, sest "Sa oleksid võinud ju teda riidesse aidata". Ees ootas järjekordne "rõõmurohke" päev, mil laste kõrval tehakse kodu korda, söök valmis ja mõned juba ammu kaelas rippuvad tõlked veebi. Sest sinisel lehel olev issi pidi täna töölt läbi hüppama. Paistab, et ta ei naudigi sinisel lehel olemist, tohohh. Siis, halleluuja, vaadates poolärganud mõrrale (loe: mulle loomulikult) näkku, nuputatigi lõpuks välja - iss tööle, lapsed vanavanemate juurde Kiisale. Aga hui nad tahavad ju kuskile minna! Meelitasin asä-memme-tädi Külliga, kiisudega, vanaema toitudega, mandariinidega, ähvardasin kurja emmega kodus passimisega, suppi söömisega, magama minemisega, siis pika vingu peale otsustati üksmeelselt Kiisa kasuks, jess!

Aga jah, lõppuks saigi omale päeva kodu ja probleemide lahendamise jaoks. Hommikul vara saatsin ühe teksti, vaatasin eesti energia asjad läbi, seal on mingi kala meil, mitte ei saanud aru, kas arved olid kõik makstud või ei. Tegin veel ühe pika tõlge lõpuni, nüüd jäi veel paar korda kõrvalseisja pilguga üle käia ja ära saata, koristasin nati tuba ja sättisin homseks tööpäevaks asjad valmis. Nii hea kui asju saab lahendada vaikuses, ma ikka ei suuda keskenduda, kui on laste kisa majas, seepärast paljud asjaajamised jäävad õhtuse aja peale, kui suslikud juba magavad, aga palju sa ikka kell 22 juba jagad. Tegin omale oliivõli juuksemaski ja nüüd naudin vaikuses ja hämaruses teed ja blogimist.

Nädalavahetus möödus suht koht hästi, reedel oli rabamist küll, õhtul, peale terve päev kestnud köögitoimkonda olid jalad nagu ka kõik kondid reaalselt valusad ja kurgus istus taas mingi ilmselt aiast krahmatud viiruseokkas. Kuid laupäeval läksime vanaisasid õnnitlema, aitasin koristada ja ladusin klaase vastkokkupandud kappi. Talvekummid said issil vahetatud, jee! Õhtuks kütsime naistega sauna, sest mehed käisid linnas kojameest parandamas. Saun on ikka nii hea!! Ja tädi Külli jutud Hollandist! (Seal on ikka kõik hoopis teisiti! Näiteks, seal antakse lapsed juba 3-kuuselt lasteaeda!) Ja õlu selle kõige kõrvale, sest kui päris aus olla, siis seal Kiisal on nii närviline keskkond, kõik koguaeg riidlevad ja nõuavad ja ähh, suht crazy! Selle asemel, et tulla kokku ja olla niisama mõnusad, on mingi üks teise tagaajamine naiste poolt, too seda, tee toda ja agressiivne telekavaatlus ja õllejoomine vanamehe poolt.

Ühesõnaga, ma jätsin oma seal kehtivat, mehega solidaarsusest tulenevat karskust kus kurat, ja otsustasin vanameest Aivarit õllega aidata. Tore oli sauna kõrvale õlut juua. Lapsed ei tundunud ka enam nii tüütud. (Ei, tegelt lapsed olidki super inglid, jah. Neile nii meeldis saunas käia, käisid nii meie kui ka tädi Külliga, Stella oli näost peedine juba, aga ikka oli "saunaisu". Ja Chris muudki joonistas ja müras ringi.) Ainuke jama, et arvatavasti agressiivseks muutunud vanamees leidis mingi muu joogikese, sest õhtu poole oli päris vastik teda vaadata, püha viha täis kõigi peale, kes teda telekast ja diivanist lahutada soovisid. Õnneks löömaks ei läinud, kuigi juhtub sedagi. Läksime enne sõda ära vist. Aga järgmine hommik oli abilisel pea ai-ai, njah. See-eest kurguvalust sain lahti.

Pühapäev möödus nagu nõiaväel, õnnitlesime issit, kinkides talle lumelabida autosse, söime hommikutee kõrvale Napoleoni ja memme toodud india riisirooga tema VS kohvikust. Sai vaid natuke mööda poode uudistatud, jõuluoste tehtud ja arvutis arveid makstud, kui oligi päev õhtas. Vanaemal on vaja mingit kummutit Kiisale, ekstra mõõtudega, igatpidi mahukat, aga pagan, ei leia seda mitte kusagil me suures Tallinna linnas, no ei tehta ikka sihukesi 120*120*60 kummuteid, noh. Või tehakse, aga nad maksavad 300 eurtsi. Arvestades hinda otsustasime, et see pole kuidagi ratsionaalne vana raha suht ebakvaliteetse staffi peale raistata, parem teeb Kristjan ise kunagi valmis tööjääkidest ja selle raha eest saab Kiisale midagi muud kasulikku soetada, näiteks õhksoojuspumpa, mis on üüratult hea mõte. Nii et ostsime kutile paku kaane jõulukuuks ja läksime koju Tantsud tähtedega vaatama. Aa, ja Juku kaubaka kaardi tegime ka ära, see on novembris puha muidu!

Homme algab mul pikk töönädal, paariline on puhkusel, teen nüüd metsikult (omaarust) asendusi.
See-eest ei saa tõlketööd kahjuks eriti teha, samas neid ei ole viimane aeg tulnud ka, paraku. Nuuks. Aga see oli küll hea abiraha, eelmine kuu sain nt 150 eurtsi lisaks, no rabasin ka muidugi palju. Üldiselt see rahaline seis ehmatab ikka küll, lõin eelmine nädal kõik kulud ja tulud kokku ega saa aru kuidas meil niigi hästi niikaua läinud on ja kust see puudu olev raha võetakse. Nüüd vaja lapsele uut turvatooli ka autosse muretseda, see taas ligi 150 eurtsi. Hakkan vana maha ärima, äkki päästab seegi kuidagi. Ja suuremad Jõulukingid on veel ostmata, niisama komme sussidesse olen varunud igaks päevaks, aga mingit Barbie nuku võiks tütrele muretseda ja poisile kah midagi kasulikku.

Metsatöllu "Küü" on hetkel ainukene meditatsioon, see lihtsalt on sigahea. Ja sel on kihvt omadus, mida rohkem kuulad, seda paremaks läheb!

Aitab nüüd lebost, marss süüa keetma, töönadal võib alata. Homme jälle 10 põnne, nädalakavade planeerimine, kakased pepud ja pissised püksid, arengukavad, mõned postikäigud ja kaklused oma piraatidega. Aga senikaua veel "Meeleheitel perenaised", sest seda me kõik arvatavasti juba peast oleme.

Ja üks täna leitud nali ka veel takka:

Otsustasin täna teha kõik meeste kodused tööd täitsa ise. Viskasin diivanile ja vahin filme. Raske on, aga mis teha..

Thursday, November 3, 2011

Neljapäev on naistepäev

Väikseks eelmänguks eelseisvale teleõhtule ühe minu meelest täiesti mõttetu saatesarja "Seks ja küla" saatel tahaksin pajatada Teile üht kelmikat lugu. Lugu ise on tulnud meile kuninglikust Taanist, kus kirjutamata seadusena on sisse seatud üleriigiline “krõpsupäev”. See on nimelt neljapäev, millal kõik paarilist omavad inimesed teavad, et täna õhtul neil see juhtub. Enamus taani naisi sätib ennast veidi ahvatlevamalt riidesse ja käib ringi erootiliselt salapärane sära silmis. Täna saab. Enamus taani mehi, neid, kes suhtes, meenutab kuju sovjetiaja agitatsiooni plakatikilt, öeldes kindakäelise “Ei” napsule ja õhtusele sõpradega istumisele. Täna saab!  

Seal olevat isegi säärane telereklaam, mis neljapäeva kohustuste üle nalja viskab.  Reklaam, mis kõneleb sellest, kuidas ühel neljapäevasel päeval üks täiesti tavaline taani keskmine, kuninglikust soost ilmselt kauge naisuke päeva õhtasse “veab”. Alustab hommikul tavaliste taani laste toitmisega, aeda-kooli viimisega, ise tööle jõudmisega, joostes terve päev nagu orav rattas täites argipäevaseid ülesandeid. Peale õhtust poest läbi astumist, suurte toidukottidega ja lastega jõuab naisuke lõpuks koju, kus teda ootamas üks täiesti tavaline taani mees, samuti kuninglikust päritolust üsna kauge. Ootab diivanil, ajaleht näpu vahel. “Kallis, kas sa saaksid mind korra aidata?”, palub naine esikus, poekoti raskuste all murdumas. Ajalehe tagant kõlab automaatvastaja hääl “Kallis, äkki saaksid ise hakkama?”. Samasuguse viisaka palvega (kuninglik Taani Vabariik ikkagi) pöördub naine diivanit kaunistava kaasa poole laua katmise, lapse koduste ülesannete kontrollimise, lihakäntsaka lõikamise, lapse jope parandamise jms puhul. Vastus jääb loomulikult ikka sama automaatvastajalikult viisakas, aga kasutu. Juba enne ööd ühe jalaga vanni  ronides, kohustab naine meest ajupraad välja võtta, aga seegi jääb automaatvastaja filtri taha toppama.

Juba voodis, kõht täis ja meel on hea, hakkab mees kaasale ligi tikkuma. Tirides kallima ööpüksikuid jalast, küsib ta naise käest abi, rõhutades, et “Täna ju neljapäev”, mille peale kõlab vastus “Kallis, äkki saaksid täna ise hakkama”. Automaatvastajast naine keerab teisele külge ja jääb poolsurnud magama. Reklaami lõpp.

Vot sihuke kelmikas lugu teisel pool läänemerd. Kelmikas lugu, mis paneb mõtlema. Paneb mõtlema sellest, millest sihuke traditsioon võis üldse tekkida. No eks ta ole, nädalavahetused on reeglina perekesksed, inimesed harrastavad väsitavalt aktiivset puhkust, sugulaste ja sõprade külastamist, normaalses riigis vast lubatakse endale väljasõite, no kus sa seal seksiga pihta hakkad, eks ole.  Nädalaalgus on töö tõttu reeglina surmväsitav. Aga neljapäev on neljapäev. Siis on juba suurem rabamine selja taga ja iga naine/mees võivad endale kinnitada, et “Täna on mul kodus seks”. Ja nagu habemega anekdootki ütleb, võib lausele lisada ka täpsustuse “Sinuga või ilma”. Aga nali naljaks, eks sellise päeva sisse seadmine on üheltpoolt abieluinstitutsioonis toimuvat toetav manööver, aga teiselt pool – no ikka täielik absurd ja minu meelest paras alandamine.
 Aga oma, suht feministlikkust muutunud vaatevinklist tahaks ikkagi lisada mõne plusspunkti hästi lavastatud reklaamile. Sest eks ta ole tõsi küll, kui naise peale on ikka vaikselt delegeeritud liiga palju kohustusi ning abipalvetele vastatakse viisaka persse saatmisega, pole neljapäevalgi midagi loota. Nii juhtubki, et naistepäev on ainult 8-ndal märtsil. Kui sedagi J Ei midagi isikliku.

Monday, October 3, 2011

Ah kooliaeg, ah kooliaeg, millal sina tuled...

Nagu me, kaasaegsed vanemad, peame uhkuseasjaks saada endale tööd võimalikult mainekasse asutusse, nii soovime me näha ka oma kooliikka jõudnud võsukesi võimalikult uhkes õppeasutuses õppimas. Kui suur osa selles,  eelkõige vanema otsuses, on loogiliselt kaalutletud ja lapsekeskset suhtumist ning teisalt, vanema enda soovi näha oma laps võimalikult elitaarse koolijütsina, jääb iga täiskasvanu enda teada. See on üldiselt iseasi ja maha tegemisele ei kuulu. 

Jah, uskumatu aga tõsi, juba lasteaedadesse on tungimas suhtumine "selle asutuse lapsed on kasvatamatud/ropu suuga/käitumisraskustega".  Mis siis rääkida koolidest, kuhu (meie enda abil kusjuures) on tekkinud suhteliselt selge jaotus: tarkade kool/pättide kool, tarkade klass/lollide klass... Loomulikult mõjutavad seda situatsiooni ka pedagoogid ise, kes vahest tõesti ei oska, aga sageli lihtsalt ei oma võimu, et klassitöid segavate laste puhul oma sõna maksma panna. Nii kaobki klassis distsipliin ning maad võtab ebapedagoogiline sidistamine "paha laps". Ja tihtipeale on sellistes klassides kaotajateks kõik, absoluutselt kõik õpilased, sest kolmekümne peaga kollektiivis õppeeesmärkide täitmine on niigi paras väljakutse pedagoogile. Aga kui mängus on ka nii mõnigi koerusi täis rüblik, siis kerkib mitmeaastase kestvusega õpetaja töö distantsil  ületamatuid takistusi.  Loomulikult ei taha ükski vanem, olles kooli kehvast mainest kursis, alustada oma perekondliku tähtsusega kooliteed just sellisest stardipunktist. Miskipärast usuvad vanemad raudkindlalt, et  elitaarse kuulsusega koolides selliseid probleeme ei teki. Ometigi on sealgi klassid pungil. Ja mitte iial ei tea, millega võivad ka näiliselt väga headest peredest pärit lapsed hakkama saada.

Minu kogemus linnakooliga on pärit koolipraktika aegadest. Too aeg oli arvatavasti seadused eriti õpetajavaenulikult sätitud, nii et lisaks sellele, ei õpetaja ei saanud tundi segavat õpilast paika panna, ei suvatsenud ka koolijuhtkond noort pedagoogi kuidagi aidata. Mind peaga kõhtu löönud poisiga peeti õppealajuhataja poolt malbe vestlus, mille käigus poiss nentis, et tal “läks silme ees mustaks ja ta virutaski õpetajale ”, kogu lugu, poiss rõõmsasti, üleoleva muigega klassis tagasi, kõhtuvalutava õpetaja ette. Selline oli siis põhjendus ja õpetaja ees vabandus. See, et ta segas õppetegevust ja provotseeris õpetajat, jättis teadmistest ilma oma klassikaaslasi, tundus olevat üsna tühine. Antud juhul ei olegi süüdi teismeline poiss. Eks viga on ka noorel, oskustevaesel pedagoogil. Aga selline juhtkonna probleemidest mööda vaatamine nõrgendab õpilaste austust õpetaja vastu ja kasvatab lastes kõiklubatust. Täna on klassis üks selline õpilane, homme viis, ülehomme kümme, järgmisel kuul on õppetöö klassis häiritud, ja ongi käes olukord, kus tegemist on “pättide” klassiga. Õnneks minu praktika aeg sai peatselt läbi ja selle, väga toreda klassi ette naasis oskajam pedagoog, kelle kogemus distsipliini hoidmisel tegi minu jaoks probleemse poisi paugupealt relvituks. Pärast olen ikka mõelnud, et juhtkond oleks pidanud ikka probleemi tähtsamalt käsitlema. Aga kuna klassis, koolis üldiselt on õpilasi sadades, nende hulgas ka probleemseid, pole linnakoolis individuaalne lähenemine vist eriti võimalik. Küll aga oleks see võimalik maakoolis, kus õppetöö kõrval on, nagu suures peres, ruumi tõsisele kasvatustööle, mis ilmselgelt jääb puuudu ühes suurearvulise klassi turbulentses sisemaailmas. Maakooliõpetaja on ju ka kodus, vanematel keele peal, austusväärse ja tuttava isiksusena, kaasinimesena, keda nähakse poes, põllu peal töötamas, ka ühistel vallaüritustel, positiivses ja sõbralikus võtmes. Mitte nagu linnavanem näeb õpetajat, üht paljudest nägudest, keda probleemsema lapse vanem kohtub vaid ebameeldivad keskkonnas – klassikoosolekul – ja a priori peab enda jaoks persona non grataks.

Lisaks on linnakoolis märksa kättesaadavamad narkootikumid, alkohol ja laialt levinud putka taga suitsul käimine. Maakooli lähedal ei asu ilmselgelt Statoili, kus täiskasvanulikuma välimusega vurled saaksid hamburgeri kõrvale ka õlut soetada. Usun, et puudub seal ka hea peidukas, kus saaks liignoorelt nikotiinisõltuvust soetada.

Minule näivad hoopis sulgemisohus olevad maakoolid elitaarsete õppeasutustena. Asutusena, kus hea algusena astutakse uute teadmiste vastu, kui puuduvad provokatsioonid, kus on märksa vaiksem ja rahulikum õppida, kus vahelduseks arvuti ja teleri lõbudele on rohkesti looduslähedasi huve ja tegevusi. Kus kooli minnes kõnnitakse tervislikud kaks kilomeetrit metsateed, mitte ei sattuta hommikuselt  unise
peaga letaalse liiklusõnnetusse otse kooliesisel ülekäigurajal. Väikese kodulinna, ja ka koolimaja üle üldiselt kantakse ka suuremat hoolt ka õpilaste seas. Vaevalt küll, et siin saab kujuneda harjumuseks arulage vetsupaberirullidega  kassipojalik mängimine ja wc-s uputamine. Siin, maakoolis, naabripoiste vahel on vähem ruumi ja aega ka koolikiusamisele.

Teate, ma hirmuga mõtlen sellest, et ühel ilusal sügisel lähevad ka minu linnalapsed kooli. Tavalisse või  keskmisesse linnakooli, ilmselt. Või mõnesse tublimasse kooli, kuhu laste enda  huvid meid parajasti suunavad. Klassi, kus need õnnelikud 26 pead (õppeasutustes nagu loomakarjaski, ametlik arvestus käib teatavasti peades) on läbinud korraliku selekteerimise vestluste ja eksamite näol. Ja ma tegelikul sooviksin oma lastele hoopis teistsugust koolialgust, sellist toredat, hubast, vaikset... Väikest klassi, kui vanaemalik õpetaja valutab südant iga lapse õppeedukuse üle, kus direktor tunneb lapsi ja vanemaid nime- ja nägupidi, kus laps tunneb ennast alati kindlalt ja turvaliselt. Ma ei välista võimalust, et, kui maakoolid veel elus püsivad (annaks neile Jumal ja haridusministeeriumi heldemad pead) lähevadki minu lapsed hoopis vähemarvulisse maakooli.

Monday, September 12, 2011

Emaks saamise omavastutus

Hiljuti läksin täitsa põlema ühe noore lapseootel neiukese jutu peale, et "temakesel olla lapsehoidjaid jalaga segada". Seletasin võibolla liigagi suure pühendumusega, et sünnitades peab iga naine algselt arvestama ainult ja vaid iseendaga, mitte jääma lootma õnnele, kui häppid vanavanemad võtavad väikelapse kantseldamise osaliselt enda kanda või tubli isa laseb väsinud emmel regulaarselt ennast välja puhata. Ise muretsesid, ise ka kasvatad!

Miks üldse peavad meie vanemad, kes alles hiljuti hingasid kergendatult "fuhh, tütreke mehele antud, nüüd saab lõpuks enda jaoks natuke elada", taas kakaseid pükse vahetama hakkama, ah? Need nüüdispäeva keskealised, kes raske töö juures peavad terve mõistuse juures kauge pensini kuidagi hakkama saama? Eei, neil on see kadalipp juba läbi käidud, see siin on nüüd meie jagu!

Lapse isa? Isal ja isal on teatavasti vahet. Mõni isa on tõesti suurepäärane eksemplar, kes sünnitusmajas lapsukest sülle võttes kannabki lapsukest läbi terve elu vabatahtlikult süles. A mõni iss ei jaksa ennastki läbi elu kuidagi kanda. Ja mõned inimesed lihtsalt ei sobi kokku. Vähe on neid juhtumeid, kus ideaalne algus tõotab sadu aastaid abieluhäärberit, aga variseb esimeste raskustega kokku nagu õlgedest maja? Ja kes üldse ütles, et isa peabki kasvatama, mees on ikka see, kes tööl käib ja leivaraha toob, kasvatamise ülesanne on ikka aastatuhandeid ema vastutusel olnud. See, et mehed tänapäeval ülitubliks on hakanud, kärutavad ja hoiavad lapsi, on nende vastutulek meile, emadele. Kui me seda ei hinda, siis kipub tekkima olukord "anna kuradile sõrme, võtab terve käe". No naised, me ei ole ju kuradid, mis sest et meil vahest tiivad pesus ja lendame luuaga, ega ju?!

Veelkord, mitte keegi ei pea aitama emasid laste kasvatamisel, isegi siis kui on üüratult raske, ei ole meil õigust süüdistada kedagit, et meid ei aidata. See oli deem meie otsus eostada omal ajal väike "parasiit" omaenda kehas, kes kujunes praeguseks täpselt samasuguseks toimekaks olevuseks nagu ta emagi! Mis siia puutub väsinud vanamemm, närviline vanataat, tööülesannetega hõivatud mees, veel täie rinnaga hingav tädi või keegi muu sõltumatu sugulane, kellelt me otseselt või alateadlikult abikätt ootame? Ei puutugi! Nende jagu on nunnutamine, imetlemine ja sünnipäeva trall kord aastas... Kasva suureks juba, noor emme! Kas sa just seda ei tahtnud? Omavastutust? That it!

:)

Tuesday, March 8, 2011

"Me vastutame nende eest, kelle me oleme taltsutanud." Antoine de Saint Exupery.

Igas lastega varustatud peres saab kunagi küpseks kukkel nimega "Tahan endale koera!". Väiksed silmad säravad nagu suure vankri tähed, nähes mõnda puudlikest õues, suukene pudistab ülima armsusega "emmä, ostame kutsut!". Emme kummardab lapsukese kõrval, küsides üle kas too hakkab ise kutsuga tegelema, millepeale viieaastane vastab poliitkorrektse tähtsusega "Jaaa! Mina ise hakkan!". Emme on liigutatud. Ja nii kirjutatakse ilma pikemalt mõtlemata tähtsale otsusele alla. Nagu tihtipeale ikka lepingutele alla kirjutatakse - kes neid punkte ikka jälgida jõuab, see tühi bürokraatia ju!

Me otsustame, et lapsel on aeg vastutamist õppida, et see on meie kui vanemate pedagoogiliselt 100% õige käitumine. Mõtleme, et mis see ära ei ole, üks pisikene ja üliarmas suu juures... Aga esiteks, see üliarmas suu on midagi enamat, kui väike karvapall, mis lesib voodis pehmete mänguloomade vahel nii et ei tee vahetki hingetul ja hingega "mänguasjal". Aga ta on ju siiski hingega, ja kaugeltki mingi mängukann! Ning ootab/vajab/väärib (valida vastavalt enda  arengutasemele) ka vastavat suhtumist.

Huvitav küll... Me ei usalda oma lapsi üksinda koju, ei lase neil rääkida võõraste onudega, me lõikame neile lihapraadi tükkideks, pühime peput ja otsustame ise, et transformer pole siiski piisavalt arendav mänguasi, ostes sünnipäevaks järjekordse legokomplekti. Ja siis järsku usaldame alles kevadlillena tärkavale inimesele kellegi ELU! Ajapikku kaob lapsel, juriidiliseltki vastutamatul inimesehakatisel algne hoolitsemiseihk, saab olematuks aeg, muutuvad huvid ja päevakavagi. Parimal juhul me ei hakka talle kurjasti ette heitma "Aga see on ju SINU koer!", vaid koristame looma väljaheiteid ise. Halvemal juhul tõdeme, et karvapallikesel pole siiski  kohta me kodus ja südametes, ning otsustame loom ära anda. Võib-olla laseme niisama "tänavale" jooksma minna. Mõni meist võtab ehk patu enda kanda ja surmab probleemaatilist looma lähimas kliinikus. Sisuliselt on tulemus sama - kunagine lapsepõlve unistus kas:
a) satub üksinda suurele tänavale, kus ta kas jääb auto alla või sureb nälga;  
b) läeheb varjupaika, kus teda 14 päeva maksumaksja raha eest hoitakse ja  ravitsetakse ja siis, sest varjupaigad on ka ülekoormatud - lõpp on ikka sama.

Olgu see surmav süst professionaalsete töötajate käe all või armetu surm tänaval. Küsimuse eetiline pool, ma kaldun arvama, on üsna retooriline. Minu meelest on vahest märksa eetilisem ise tappa kui lasta ümbritseval maailmal piinarikkalt mõrvata abitut looma. Sest, kordan ennast, lõpp on sama - loomsete jääkide ümbertöötlustehases. Kunagi nunnutatud pereliige leiab oma lõppu hakklihamasinas. Olgu see vähemalt oma vastutusel, enda raha eest, et süda tunneks kogu olukorra tõsidust. Mitte oma egoistliku ellusuhtumisega niigi vaese riigi peale veeratatud vastutuse käkk!

Et olukord ei kujuneks niivõrd võikaks, tuleks priorioteedid varakult paiga panna. Hoolega arvestada oma jõude - kodu pindala, ajalisi ja majanduslikke ressursse, soovitud lemmiklooma iseärasusi. Arvestada sellega, et tegemist ei ole pelgalt diivani kaunistusega. Koera puhul on tegemist siiski tööloomaga, erinevaid tõugu on ju kunagi aretatud omal eesmärgil, olgu see jahipidamine, inimeste päästmine ja aitamine mingil muul viisil. Loom vajab oma võimete rakendamist, mitte sisutut ootamist, millal väsinud peremees ükskord koju tuleb, süüa annab ja tuima näoga õue viib. Vajab füüsilist ja vaimset koormust. Vajab südamlikku soojust, mitte bling-blingilisi  kehakatteid. Ja siirat, mitte aksessuaarilist armastust oma peremehe poolt. 

Suhtumine "lapsuke tahab - saagu ja vastutagu!" on nii väär!!! Pagan küll, ka laps on meie, targemate inimeste vastutusel! Kas saame hakkama ühe lisa vastutusega?   


Saatana sigitis, nagu ma olen, olen kogenud "ebavajaliku" looma surmamist, magama panek on vast liiga pehme öelda. Mitte otseselt enda oma, aga küllalt lähedase, ma tean, mida see reaalselt endast kujutab. Võib-olla tänu sellele on nüüd peres paigas ka prioriteedid. Minu lapsed ei ütle "Ma tahan koera!", vaid väljendavad ennast järgmiselt: "kui ma suuremaks kasvan, ostan endale koera". Loodan, et sõnad ka midagi tähendavad. Sest kellegi elu - see on liiga suur otsus. Kui eutanaasia selles kontekstis on me ühiskonna poolt loogilistel põhjustel toetatav, ei välista see isiku enda vastutust. Ja kasvatuse ülesanne on selle mõistuslik arendamine, mitte pime järeleandmine.

Pühendatud ühele väga vahvale, kuid väga iseloomukale dalmaatslasele - Charmale.
Anna andeks, armas hing... Oled meil kõigil meeles!
:(

Tuesday, March 1, 2011

Viie minutiga nohust priiks hiina meditsiini meetoditega.

Kuidas viie minutiga saada nohust lahti. Appi tõttavad hiina traditsioonid. Otsi üles need viis punkti, masseeri neid sõrmeotstega igaüks ühe minuti jooksul, üsna tugevasti. Kaks punkti korraga.


Punkt № 1. Kui jätkata kulmujoont, siis see punkt jääb kulmujoone ja ninaselja ristumiskohta.

Punkt № 2. Need süm
meetrilised punktid asuvad näo mõlemal pool. Need on kergelt aimatavad lohukesed , umbes 2 cm-st kulmu välisest servast.

Punkt № 3. Kaks sümmeetrilist punkti nina sisemises ääres, silmakoobaste juures.


Punkt № 4. Sümmeetrilised punktid poole cm kaugusel ninatiibadest.




Punkt № 5. Nüüd võtta ette kukkal. Paiguta kaelale oma käelaba, nõnda et väikesõrm puudutab parema kõrva nibu. Siis osutub nimetissõrm just õigele kohale. Samamoodi avastad ka teise punkti. Enam-vähem täpselt üleminekust peast kaelale, nagu ma aru saan.



 Head paranemist! Meile

Tuesday, February 22, 2011

Valu

Tunne, nagu imetilluke, villanõelaterava hargiga kurivaim keeraks su soolestikust valulikke sõlmi. Väikesi sõlmekesi, mis panevad sünnitusmajas õpitud püüdlikkusega puhuma seda allumatut valu venitavate häälikute abil oma õhkavast sisikonnast välja. Halastamatu käsk omaenda organismilt, mis, nagu pausi-nupp paneb kadestusväärse järjepidevusega iga natukese aja tagant  ümberringi  toimuva elu pildi kinni jooksma. Vihatud abitust trotsides jääd siiski usaldama oma keha loomulikke jõudu. Kuuletud kannatustele, vajudes põrandale kokku nagu aravõitu krants. Käes hoitud supipottis saab sest hetkest peale köögi kujunduselement, kaunilt boršipunased triibud rohelistel seintel...

Ööpäevad hingematvat valu, nagu märk sellest, et minu sisse on endale pesa teinud üks kõikidest koletistest kõige koledaim tegelane - viha ja pettumuse ristandliik, mis alles nüüd, aastaid peale tekkimist, hakkab lõpuks nagu soolekivi väljapääsu poole liikuma. Piinarikkalt... Rebides teravate äärtega hinge ja kõhuõõnsusi. Paar päeva põrgut. Siiski paar päeva lootusrikkat põrgut, sest ainukene asi, mille najal hoidsin ennast püsti sellles etanoolita ringikäivas maailmas, oli alateadlik arusaam, et veel paar võigast minutit/tundi/päeva ja hing koos soolestikuga väljutavad selle pigistava kivikese minu seest jäädavalt...

Valu on möödas.  Kujutletav kivike on mu kehast minema kihutatud. Siiski kardan, et hinge sisse jäi koletis siiski elama, küll füüsilisest puhastatusest ja antibiootilisest mõjust nõrgestatuna, kuid... On vaid aja küsimus, millal ta mind jälle krantsilikult neljakäpukile asetab...

Halvim, mida võib inimene endale teha - hoida negatiivseid emotsioone enda sees.

Thursday, February 17, 2011

Memme suu ei valeta. Vananaiste tarkused noortele emmedele. Põhineb reaalsetel soovitustel.

See on uskumatu, milliseid müüte võivad vanad inimesed tähtsa näoga noortele emmedele pajatada. Seda uskumatum, et need absurdsused on olnud ka kasutuses aastakümneid, nii meie vanaemade kui ka me emade poolt. Siin on vaid üksikud palad netis leitud beebi ja rasedate kohta käivatest müütides, minu isukalt küüniliste komentaaridega.

1. Ei mingeid sipupükse! Lapse jalad on vaja koralikult teki sisse mähkida, et sirged oleksid! Jap, ja käed koos tillukeste sõrmedega  sama heldel eesmärgil tuleks kohe sünnitusmajas kipsi panna. Samuti, et minia tulevikus ei saaks sulle midagi ette heita - hea oleks nokule ka tugevam kipsuümbris orgunnida.
2. Et peake kasvaks ilusa kujuga ning kõrvad püsiksid peadligi tuleb alati mütsikest kanda. Parem juba kõik proportsioonidest väljas kehaosad kleeplindiga kinni siduda. Et kenast kartulast keset nägu kujuneks hoopis ilus nöpsnina, et huuled oleksid ilma botoxita lopsakad ja et munngi alati ülespoole näitaks - on abiks ikka vana hea kleeplint!
3. Mähkmed teevad jalad kõveraks. Ei mingeid mähkmeid! Tuleb lihtsalt voodi keskele suur auk puurida - siresäär ja kuiv olemine garanteeritud!
4. Massaaži teha ei tohi - peksad väikesel maksa vigaseks! Neerud ja kopsud vajavad ka suurimat ettevaatust. Last paitades võib neile ka kogemata liiga teha. Sülle võttes võib roideid vigastada. Oma tugeva juuksekarvaga võid kogemata lapsel silma peast torgata. Ära last igaks juhuks üldse puutu!! Las vedeleb niisama! Nii ohutum!
5. Mänguasju tohib osta alles siis kui laps neid ise küsida oskab. Peaasi, et kõneareng tekiks varem kui su laps igavusest masturbeerimise selgeks saab.
6. Uusi riideid ei tohi selga panna. Jalatsid olgu ka linnupojal ära trööbatud, vannivesi - taassoojendatud, toit - juba korra läbi mälutud.
7. Lapsuke nutab - kiiresti arsti juurde, lapse tervis olgu teadjate kontrolli all. Kell 4 hommikul... Lapsega arsti ukse taga..  Arstitädi õnnelik!!! Lapse tervis kindlates kätes!!
8. Et hambad ilusti lõiguksid, tuleb igemed küüslauguga määrida. Kikud tulevad haisu peale korraga välja ja hakkavad  pealehammustuseks leivakoorukest nõudma. Kui jätad igemed määrimata, hambad solvuvad ja jäävad hoopis tulemata ning tulevikus tuleb arvestada proteesidega.
9. Mitte mingil juhul ära võta nutvat last iga kord sülle, laps jääbki sületitaks. Just nii! Memm juba 75-ne, a laps ronib ikka veel sülle ja nõuab tissi.
10. Vatitupsuga ninakolle ei tohi välja võtta, topid hoopis veel sügavamale. Ikka, aitab vaid vaakumpump või suuga imemine. Ja koll muidugi tuleb kohe ära süüa, nagu õige kassiema oma lapse jäänuseid,  soolaheeringas peale hammustamiseks.
11. Ära musita lapse nägu! Sinu suus on kordi rohkem mikroobe kui pärasooles!!  Seega palju hügieenilisem armastuseavaldus on last taguotsaga hellitada! Ei juhtu absoluutselt midagi kui pisike sind sealt juhuslikult  ka lakkuma kukub.
12. Raseduse ajal ei tohi juua rohkem kui liiter vett päevas. Kui juua palju vett, hakab see lapse pead vajutama, ning sünnib nüripea. Õnneks pole viina kohta mingeid piiranguid, joo aga 2 liitrit viina veele peale ja teie perre sünnib varsti tõeline tarkpea!
13. Kui sünnitusmajas piimapais tekib, kutsu ruttu appi sanitaari-koristaja, nad töötavad seal aastaid ja on arstidest ka kogenumad, paku talle natuke raha ning ta masseerib su valutavad rinnad korda. Kui ei leia koristajat, kõlbab ka õues lund rookiv kojamees. Külmast labidast on ka kasu - valu leevendamiseks. Kusjuures kojamees teeb seda tööd lausa suurima heameelega ning ei küsi selle eest sentigi!
14. Et väiksel lapsel ei tekiks nabasongi on vaja esimese kakaga mähkme autoteele visata, et võimalikult palju autosid selle korralikult laiali sõidaksid. Nüüd siis selge mikspärast sünnitusmaja ees on alati nii kohutavad ummikud ning lume koristusega ei saada mitte kuidagi hakkama. Siin pole tegemist pelgalt lumega, nende nädalatega on teeserva ikka sitaks sitta tekitatud!!
15. Riideid vaja ilmtingimata läbi keeta. Et värvid pleekiksid loomulikeks. Muidu harjub veel lapsuke erksate kehakatetega nii ära, et otsib väljakutsuvaid kaunistusi igal pool - värvib juuksed roosaks, teeb endale tatoveeringuid ja harrastab pirsingut.   Issver, kui palju on meie sees keetmata lapsukesi, no emmed, kuhu te küll vaadanud olete!!!
16. Kui lapsed jonnivad öösiti, tuleb osta aaptegist kõrvatroppe ja magada rahulikult! Lihtne!Otseloomulikult, parim kasvatuslik karistus on ignoreerimine! Pisike karjub oma jonni lihtsalt ära ja kõik on rahul. Sealhulgas naabrid ja välja kutsutud positsei ning lastekaitseliitlased!! Nad elavad oma pahameelt teie ukse taga välja ning lähevad hommikuks rahulikult ära.
17. Laps magab öösel kehvasi, sest teda segavad karvakesed seljal. Vooli leivast pallikese ning veeretades seda mööda selga vabasta laps nendest segavatest karvakestest. No kamoon!! Minu meelest juba nõukaajal olid olemas epilaatorid!! Ning meedepilatsioon on ka väga hea ja kusjuures täitsa looduslik meetod!
18. Kui sünnib poiss, siis nabaväädi lõigatakse ilmtingimata kirve kohal, et kasvaks "kätega" meesterahvas! Kui soovid pojale enam rahatoovat ametit, säti naba alla "Õiguse aluste abimees", "Mikri ja makro ökonoomika" või "Juriidiline entsüklopeedia", kui tahad saada järgmist Johni Deppi - muretse klapiga tahvel, mida kasutatakse filmivõtetel.
19. Kala ei tohi lapsele anda enne kui ta rääkima õpib. Muidu jääb lapsuke tummaks nigu kala. Tabavalt! Sealiha ka ei tohi anda, ega juur- või puuvilju! Kas te olete näinud kõnelevaid loomi ja jutukaid banaane? Eeei! Naabritädit tohib küll tissist näksida, ta heasti jutukas. Või issit ninast. Aga toita pole  last küll vaja! Tahab süüa - saab kiiresti rääkimise selgeks, kindel see, hakkab pooleaastaselt juba täislauseid pilduma!
20. Kui lapsel on tuulerõuged, vaja aluspesu tuule kätte riputada. Tuul viib rõuged minema. Täpikas! Ja kui tegemist kõhuviirusega, niisamuti. Pole kuhugi riputada? Ahh, kõlbab niisama määrdunud pükste aknast välja raputamine, alumistele naabritele lagipähe. Kui meetod ei aita, pakub vähemalt kõigile vaheldust...
21. Ei tohi lasta lapsel põleva valgustusega toas magada -  silmad pleegivad ära. Päikesevalguses ka mitte - kust muidu albiinod tulevad, ja loomulikud blondiinid anekdootidest? Katke aknad valgusekindlalt ära või müürige puha ära, kasvab ilus laps - tõmmu ja sõstrasilmne!
22. Enne rinnaga söötmist tuleb ilmtingimata rinda tolmust ja mustusest loputada! No mis litsakus see nüüd olgu! Proovige lihtsalt ülekäigurajal liikudes tissid riiete all hoida. Ausõna, autojuhid lasevad ka ilma nende paljastusteta mõnikord mööda! Ja lapse toidunõu jääb tolmust puhtaks.
23. Raseduse ajal ei tohi jäätist süüa - laps saab külmetushaiguse! Ära magusat üldse tarbi, suhkur võib ju  ka lapse hambadesse auke teha! Apelsinid tekitavat allergiat ja tseluliiti. Ja kaltsium piimas, see paneb ju küüsi-juukseid  kasvama, ära liialda piimatoodetega, muidu veel kukuvad küüned-juuksed vohama, sünnib meetriste juuste ning küünistega koletis. Ära üldse igaks juhuks söö! Mitte midagi! Tont teab mida halba üks või teine toit lapsele teha võib!
24. Esimene ports rinnapiima tuleb alati lapse silma pritsida - kaitseb silmapõletiku vastu.
Õige jutt! Ja iga toidukorra ajal soovitavalt, profülaktika mõttes! Vahelduseks võib urinoteraapiat ka kasutada! Kui konjuktiviit üle ei lähe - võib sülitada kah. Jajaa, otse lapse põletikusele silmale! Sest saa aru - ei ole tal mingit silmapõleteku, see hoopis silmanurkades ära kuivanud rinnapiim, mis võsukest koguaeg silmi hõõruma paneb! Loll, ma mõtlesin lol :D
25. Kui lapsuke nutab  - on teda keegi ära sõnunud. Võta oma seeliku äär ja "pese" sellega oma lapse nägu. No totsno, ära sõnutud! Pole selikut? Kasuta pükse! Mis sest et sai hiljuti tänaval, sopa ja soola sees jalutatud. Raudpolt lakkab võsuke nutmast! Hakab hoopis röökima! Ja paha loits kadunud nagu tina tuhka!!
26. Et lapse pea oleks igalt poolt sile ja proportsionaalne, tuleb last iga kord voodis ringi keerata, kord ühele, kord teisele küljele. Iga viieteist minuti tagant tuleks sättida pea uutmoodi asendisse. Aga järsku muutub peake sedasi hoopis koledaks ovaalpeaks, nagu tulnukal? Ei see kõlba kuhugi! Siis tuleb laps magamisajaks lae külge riputada, et pealaest ka kenasti vajutatud saaks!
27. Lapse pead ei tohi paitada - paitad aru ära! Lolliks jääb noh. Ei saa aru või? No selge, sind on ka vist lapsepõlvest peast paitatud. Mind kah. Suure armastusega!
28. Põrandal istuvast lapsest ei tohi üle astuda - ei kasva suureks. Jõhkeer, jääb murust ka madalam. Ega see muru muidu ka nii lühikeseks ei jääks, aga käivad siin igasugused mööda muru, noh! Ja mõelda vaid - kääbustest on vist ka keegi paha kunagi üle pea astunud. Embrüoeas kusjuures! Isa vist roninud üle vastviljastatud munaraku teiseltpoolt üle. Tulevased vanemad, olge palun erakordselt valvsad selle tähtsa tegemise (lapse tegemise, kui keegi (vt punkt 27) ei ole veel vihjest aru saanud) käigus!!

Wednesday, February 16, 2011

Ebausklik ja emausklik.

Elasid kord kaks kaksikut ema üsas. Üks kaksik oli usklik, teine - totaalne eitaja. Tihtipeale korraldasid nad sel teemal ägedaid usudebatte. Eriti just õhtupoolikutel. Esimene kaksik oli veendunud, et väljaspool pimedust on olemas elu. Teine üritas talle kõigi käte ja jalgadega tõestada, et ainuke eluvõimalus on siinne pimedus. Esimene tita, ajades mullikesi suust välja, veel suurima hellusega väitis, et väljaspool pimedust ootab neid kõikseevägevaim ema, olend, kes on ülivõimas ja superlatiivselt tark. Tema, kõikvõimas suur haldjas, olevat loonud neid, kaksikuid, oma imeliste võimete abil, vaid hetkega. Teine naeris selle jutu peale kõhuke kõveras ja trampis jalgu vastu pehmet kudet, pareerides vennale, et miks see hea haldjas siis ei suuda neile pakkuda suuremat ja mugavamat eluruumi kui see kitsas, kehva valgustusega platsentakott. Esimene kutsus teist kuulama hääli, mis väljaspool pimedust summutatuna läbi kostuvalt. Teine pidas hääli vaid nende arenevate ajurakkude tekitatud, eksitavaks fantoomiks.

Nii nad elasidki seal pikki kuid, pimedalt uskuges iseenda loodud tõekspidamistesse. Igaüks omasse. Üks - lootes elule peale sündi, kõikvõimsa Ema puudutusele. Teine - elades nüüd ja praegu, tehes nalja venna vaimusünnitiste üle, luksudes ning punnitades kõhtu peale suuremat söömaaega. Kuid teatavasti on igal tital oma sünnipäev ja ühel imelikul päeval sai selline pime koosviibimine ootamatult läbi...

                                                                     ***
Saades üsast välja kaksikud taipasid... Taipasid, et eksinud on nad mõlemad. Nii uskumatu hing, sest elu pärast sündi kujunes siiski täitsa kõlblikuks ning ka müstiline ema oli tõepoolest olemas. Kui ka teine, läbinisti emausklik. Sest et, nagu selgus - ema on kõigest ema, mitte kõikvõimas ja täiuslik haldjas. Ta ei loe mõtteid, jätab tükiks ajaks kakiseid mähkusid vahetamata, käsib magada kui ei ole vähimatki soovi, ning ema, see kõikseevägevaim ema, täiesti uskumatu lugu - ta lihtsalt väsib!!

Tuesday, February 15, 2011

Geograafia meie ümber

Köök on meie kodu India. Seal on koguaeg miskit toimumas - ollakse püsivalt nugade peal, verd voolab, hakkliha veereb, pisarad, kuumus, patriarhaat ja naiste ahistamine. Mees on seal kunn, kes joob baarileti taga õlut ja naine - tema tumm, põlle sisse mähitud orjatar.

Riidekapp. Tere tulemast Hiina, kullakesed! Te võite ju hellitada lootust, et  riietekapp koos HUGO BOSS'i, COVALLI ja GUCCI'ga on miskit šikkimat, kuid ei, (näitab sõrmedega teatud näpudekombinatsiooni, kus peategelaseks on pöial). Pesuehtne Hiina!

Lastetuba on USA. Mitmetel põhjustel. Esiteks seal pesitsevad tegelased on lastepäraselt enesekesksed ja naiivsed, usuvad Santa Claus'i ja peavad igat Thanksgivingday' t. Lisaks on nad ikka kõige olulisemad ja arvestatavad tegelased, kellele tavaliselt lihtsalt ei tasu vastu hakata, märksam ohutum on kohe nõustuda, laialt naeratades.
Vannituba on Holland. Kasvõi sellepärast, et lohakalt pandud seinaplaadid viitavad ehitajate arvatavale mõnuainete tarbimisele. Vannitoariiulis ilutsevate purgikeste pudelite värvikirevus aga tuletab jällegi seksuaalvähemuste lipu meelde ning iga ennast austav meesterahvas ei suuda seetõttu seal viibida üle 10 minuti, kui ta just valmishomo pole.

Rõdu on mõistagi Egüptus. Meie pere puhul on see igatahes absoluutse diktaarorliku valitseja pärusmaa, kes omab üsna suurt võimu teiste maade üle sel lihtsal põhjusel, et tema käes on väga tõhus keemiline relv. Selle relva peal tavaliselt kirjutatud "Suitsetamine kahjustab tervist ja vähendab teie eluiga". Eluea kohta ei tea midagi öelda, sest mitte kusagil mujal ei säili selliseid muinsusi, kui rõdul, seal on kolimise ajast hunnikute püramiitideviisi teadmata paska väärisesemeid.

Telekatuba on Venemaa. Sellepärast, et telekapult rändab mööda maid ja inimesi, sellepärast, et iga kuu tagant on actionis Venemaal uus nähtamatu vaenlane. Telekatuba on nagu nõukoguaegne Venemaa, kus juba täies hoos toimuvat putši saab kenasti "Luikede Järve" või mõne sarjaka varju peita.
Kelder või külmik on Euroliit. Seal on kõik kenasti riiulitele laotatud, kuigi vaatamata korrashoiule ilmtingimata leidub mõni hoius, mis haiseb üle kogu liidu. Kuid kuidagi nii on see juba välja kujunenud - kui kõhud tühjad - trügivad kõik Euroliitu, mürgistele hallitushaisudele vaatamata moosipurke tühjendama.

Magamistuba on Prantsusmaa. Sellest räägib juba suur ja pompöösne raudkolakas keset tuba, mida kasutatakse ikka romantiliste tegevuste tarvis. Ta küll ei ole sama kõrge kui Eiffeli torn, aga kui on soovi, siis mõni seiklushimuline seksihull võib seda vanade inimeste asja voodi all ka harrastada. Teatavasti kasutati ju Eifelli torni vanasti sõjaväe poolt spionaaziks, teatud manipulatsioone ja luuretööd on ka magamistoas tehtud.

Kui teil on koduloom, siis on sellele mõeldud kohake - Soome. Loom meie territooriumil sööb poolmuidu, joob poolmuidu, ja, tänutäheks poolmuidu saadud pidutsustele röögib nii, et ei saa oma toaski tast rahu ja vaikust. Tihti keerab ta igasugusi väikesi käkke, oma muretu sotsiaalse staatuse kohaselt sinisilmselt uskudes, et oled kohustatud  tema vastu viisakas ja vastutulelik olema, ja kui sa lõpuks seda oledki, siis teeb ta osavalt äärmiselt lolli näo pähe ning väidab, et ei oska ei eesti ega vene keelt.


Ja selle keskel me elamegi. Usinasti, vaata et liigagi usinasti naeratame USA'le, söödame Soomet, võitleme Venemaaga, regulaarsete lõõgastuste järgi reisime Hollandisse, kasutame Hiinat, tuhnime Egüptuse püramiidides, järgime India patriarhaatseid traditsioone ja otsime toetusi Euroliidult. Aga surra eelistaks ikka Prantsusmaal, eks.   

Tuesday, February 8, 2011

Absint. Kas haldjas või nõid?

Arvatavasti puudub selline alkohoolne jook, mis tekitaks sama palju vasturääkivaid arvamusi alates oma tekkeajast tänapäevani kui smaragtroheline absint. Mõni leidnud selles  inspiratsiooniallika pikadeks loomeaastateks, mõnda põletas tulivee kangus hoopis üsna kiiresti hingetuks, kolmandad jällegi pidasid kõiki ringi liikuvaid jutte alusetuteks legendideks ning eelistasid nende kuulamisele absindi nautimist. Ammustest aegadest on absindile omistatud hulganisti müstilisi omadusi,  jook oli amatlikult keelatud paljudes maades, siis jälle imekombel surnutest üles tõustnud ning jõudnud esikohtade saavutamiseni tänapäeva maailma moodsaimate alkohoolsete jookide seas.

Natuke keemiat, botaanikat ja neurofüsioloogiat.

Absint (prant. absinthe — koirohi) on piiritusjook, mille kangus ulatab vahest 70% ning koguni  85% alkoholi sisalduseni. Strateegiliselt kõige tähtsam komponendiks on siis artemisia absinthiumi ehk kibeda koirohi ekstrakt, mille eeterlikkes õlides leidub suurtes kogustes tujooni-nimelist elementi, tänu millele on abstint tuntud oma kurikuulsate hallutsinatsioonide tekitavate omaduste üle. Kuigi kuulus inglise kulturoloog Phil Baker oma raamatus "Absinthe" pajatab ka nendest hallutsinatseerivatest inimestest, kes tarvitasid tujoonivaba absinti. Need mõistatuslikud juhtumid tõestavad esmapilgul teistjärguliste faktorite mõjuvõimu absindi tarvitaja organismile, näiteks valmistamise rituaalide täpne järgimine, aga ka joojat ümbritsev atmosfäär ja tema isiklik ingridientide taluvuse tase.

Nii või teisiti,  müstilised lood joogi tarvitamisel moondunud reaalsusest on alati absindiga kaasas käinud. Tänapäevaks teatakse, et spetsiifiliste hallutsinogeensete effektide taga on tujooni mõju organismile, nimelt agonist tujoon blokeerib GABA retseptoreid ning närvirakkudes pidurdumissüsteeme takistades, põhjustab psühodeelset mõju. Tujoon nõrgestab kohati mõningaid alkohoolse joove nähte, aga kutsub esile üldist üleerutust, mis soodustab hallutsinatsioone ning hullemal juhul isegi epileptilisi juhtumeid. 

Teised absinti komponendid on: rooma koirohi, aniis, apteegitill, piparmünt, meliss, lagrits, iisop, pontuse puju (Artemisia pontica, samast perest kui koirohi ise) ja teised taimed. Sagedamini omab absint kaunit klassikalist smaragdtrohelist värvi, kuid võib olla ka kollakas, pruun, läbipaistev, lilla, punane või koguni must. Roheline värv on taimedest eraldunud klorofülli tekitatud, ja kuna see kipub päikesevalguses kaduma  pruuniks pleekides, villitakse absinti sageli tume-rohelisest klaasist pudelitesse. Tänu oma originaalsele värvusele sai jook ka "Rohelise haldja" nime. Vett lisades eeterlikud õlid settivad, seetõttu muudab klassikaliselt tarvitatav jook oma värvi ja konsistentsi.

 (400x400, 17Kb)

Salapärane teke, hääbumine ja taassünnilugu.

Artemisia Absinthium on ju tegelikult ammustest aegadest meditsiinis kasutusel olnud, nii Hippokratese kui Pythagorase poolt. Selle leotuse abil ergutati söögiisu ja stimuleeriti seedimist.

Absint enda sünnilugu viib meid 18-sajandi Šveitsi, Kuve-nimelisse linnakessse, mis asub vahetus läheduses Prantsusmaa piirile. Seal elasid kaks õde perenimega Henrio, kes tegelesid erinevate arstimite valmistamisega. Üks nendest rohtudes, koirohu-aniisi tinktuur, produtseeriti destillatsiooni teel väikeses destileerimisapparaadis. Seda imelist eliksiiri hakkasid nad realiseerima pagenud prantsuse revolutsiooni ajal  arsti Pierre Ordinaire kaugu. Teise versiooni järgi kuulus droogi retsept algusest peale Ordinairirele endale. Igatahes umbes 1792 aastast kirjutas andekas tohter seda imeravimit kõigile oma patsientidele nagu panatseat kõigi haiguste ja pahede vastu.  Absinti lisati veinile, et tugevdada selle joovastavat effekti. Tol ajal saigi absint endale "Roheline haldja" kuulsuse, mis kindlalt seostus nõiduse, mütoloogia ja võrgutamise kunstiga.

Aastal 1797 sama tohtri sugulase, Henri-Louis Pernod poolt sai Šveitsis asutatud esimene absindi valmistav tehas, küll kõigest kahe destillaatoriga, kuid siiski. Jook hakas kiiresti mööda ilma levima. Samal aastal avati suurema ja hiljem märksa tuntuima vabriku Prantsusmaal, Pontarlieri linnas. Toimis see vabrik ka peale oma asutaja, Perno surma, kuni sai saatusliku välgulöögi, mille tagajärjel tekkinud tulekahju kestvat tervet 4 ööpäeva.  Kuid siiski joogi tarvitaminne jäi kasvusirgele. Samuti kasvas ka absinti kuri kuulsus, seda aina rohkem seostati skisofreenia, kannatuste ja surmaga, absint sai enda külge "hullus pudelis" (la folie en bouteille) reputatsiooni, tekkis aina rohkem vastaseid. Prantsusmaa kulutas, et kui absint ei lähe keelu alla, saavad pooled kodanikud hullusärgid selga. Noored, 18-20-aastased prantsusmaa naised tarvitasid ohtrasti müstilist jooki ning langesid maksatsirroosi ohvriteks statistiliselt märksa sagedamini kui mujal maailmas. Selline absindilembelisus on kergesti põhjendatav, naised tarbisid jooki lahjendamata, kuna lihtsalt ei saanud palju juua korsettide tõttu.

Paraleelselt metsikult kasvava absindi populaarsusega leiab aset ka viinamarjaplantatsioonide massisurm 1870-1880 aastail, ja selletõttu veini kallinemine. Tekkis vajadus asendada siiani kasutatud viinamarjapiiritus tehisliku kraamiga, mida ka teostati, saavutades kange joogipoolise 7-10-kordselt madalamat hinda kui veinil. Kui varem oli absindi joomine enamasti bursuide ja boheemlaste pärusmaa, siis nüüdsest alustas jook oma allakäiku töölisklassi sekka. Odavaim absint kujutas endast pesuehtsat mürki, mida tarvitas lihtsamast lihtsaim rahvas kahtlastes joogikohtades, kus mõnikord puudusid lauad-toolid ja oli vaid üks tsingitud lett. Tarvitati regulaarsete "roheliste tundidena" enne õhtusööki, nö söögiisu tekitamaks.
Aastal 1905 juhtus saatuslik tragöödia, millest kõnelesid ajalehtede esikaaned üle kogu Euroopa. Farmer ja ühtlasi kuulus absintje Jean Lanfrey tarvitanud suurt kogust absinti, mille tagajärjel tappis halastamatult kogu oma pere.  Farmeri poolt tol saatuslikul päeval ära joodud "piparmündiliköör, konjakiklaas, kaks tassi konjakiga kohvi, kolm liitrit veini" miskipärast ei tekitanud nii suurt kõmu ajakirjanduses ega objektiivset hinnangut inimeste poolt.

Tulemuseks oli 82 450 inimeste allakirjastatud petitsioon palvega keelustada absindi müük Šveitsis. Farmer sai mõistagi süüdi mõistetud ja seadusandlikud riigiorganid keelustasid ametlikult jooki, mis jutude järgi olevat viinud hullumiseni ja suitsiidini paljusid tolle aja kuulsusi. Lumepalliga veeres absindi ja samalaadsete jookide müügikeeld: Prantsusmaa, USA, Belgia, Itaalia, Holland, Ungari, Saksamaa.

Alles 1981 aastal legaliseeriti absint Euroopas. Taassünnipaigaks kujunes Suurbritania, täpsemalt siiski Šotimaa, kus jook, kuigi polnud iialgi keelustatud ei olnud iial kuidi populaarne. Siiski 1998 tsehhi mark Hill's lasi briti turule välja uut, moodsat nõiarohtu. Suurel määral on seda üritust mõjutanud filmikuulsused, täpsemalt  näitleja Jonny Depp isiklikult, kes isukalt pajatas meediale kuis nautis absinti tarvitamist filmide valmimisel. Pärast seda moodi jätkasid  paljud hollivuudi kuulsused, Eminemist Marilyn Mansonini. Tsehhis valmistatud absinti edukuse põhjuseid on tegelikult väga raske leida, sest selle tulivee maitse oli kohutav. Räägiti, et seda marjukest võis juua "vaid joobumise eesmärgil ja ainult massohhist võis lisada sellele vett". Hea absint on vastupidiselt joodav aeglaselt ja naudinguga. Hills'i kirusid kõik teadjad ning aasta pärast, koostöös peamise prantsuse eksperti ja absindi muuseumi loojaga Mari-Klode Delae lõpuks nägi ilma uus mark  «La Fee», mis oli mõeldud mekkimiseks ja nautimiseks. Taassünni järel tekkinud marketingi poliitika arvestas varem valitsenud, imekombel või siis veinitootmise heaks tekkinud suhtumisega, kus absinti liialdatult tembeldati "kõikidest mürkidest ohtlikumaks". Seekord lõi vastupidiselt liialdatult positiivse kujunduse antud alkoholi promomiseks. Maailmale avanes lustakalt kelmikas ja rõõmsavärviline absint.

2004 aastal Šveitsi parlament legaliseeris absinti, võttes tagasi 96 aastat tagasi välja antud keelu üsna populaarse joogi valmistamisele ja müügile. Järgnes Hollandlaste loobumine absindi keelustamisest. Euroopa Liidu kohus andis välja piirava normistiku, mille kohaselt müügile kõlbas vaid absint, kus tujooni sisaldus ei ületanud 10 mg/kg.

Absint kunstis
Eks just joogi müstilisuse ja skandaalsuse tõttu kujunes olukord, kus absindist sai üks suur lemmik kultuuri ja kunsti valdkonnas. Absindi teema kajastus pidevalt  kujutletavas kunstis, teatrielus, luules... Meieni on jõudnud mitmeid joogile pühendatud teoseid. Ükski jook pole savutanud sellist kuulsust, eriti just prantsusmaal, kui absint. Pea iga tolle ajastu kunstnik on kujundanud oma pildil näiteks mõnda klaasistunud pilguga absindi joojat, absindi pudelit või muud sarnast. Nende kunstnike seas on suuri, austusväärseid nimesid nagu van Gogh, Dega, Picasso jt. Sürrealistliku kunstniku Gigeri mitmed teosed on loodud peale eksperimenteerimist antud joogi omadustega.

Arvatavasti kõige kuulsamaks absintistiks võib pidada Vincent van Goghi. Väidetakse, et see kunsti geenius oli lausa absintikade, ta jõu regulaarselt ning piinles vaimuhaiguse küüsis, tema haiguse tõsidust tõestab seik, kui ta sai hakkama oma enese kõrva maha lõikamisega. Tema tarvitas isegi värvide segamisel kasutatavat tärpentiini. Oma lühikese elu karmis lõppus, 37-aastaselt oli ta muutunud täielikuks alkoholi ja sealhulgas absintisõltlaseks, epileptikuks, ning lõpetas oma elu suitsiidiga. Küll aga nende värvikate aastatega oli tema käe all sündinud tervelt 900 maali ja üle tuhande graafilist tööd.

Suurimat tähendust omab absint prantsuse luule arengus. Paul Verlain, Artur Rembo olid vaimustunud rohelisest nõiast. Paul Verlain, 1895 aastal kirjutatud "Pihtimuses" kutsus autor keelustama "hulluse ja kuritegevuse, idiotismi ja häbistuse allika". Verlain, temale iseloomuliku "õhtuse ja öise" joomise tõttu, olles seejuures väga tundlik ja siiras inimene, ründas oma naist ja isegi püüdis teda põlema panna, tulistas oma sõpra Rembo ja, noaga nõudis raha oma vanurist ema käest. Tema sõprade sõnutsi olevat Verlain siiralt neetnud absinti oma surivoodil. Kuid... just selle joogi pudel leiti peidetuna tema padja all. 

Kuulus ja skandaalne prantslane, Alfred Jarry, oli ekstsentriline kirjanik ja tuntud absentist. Oma talendikuse toetamaks otsis ta sageli inspiratsiooni absindist. Selle abil ühendas ta unistusi ja reaalsust, kunsti ja elu.

Üks viimastest kuulsatest absentistidest Ernst Hemminguay tarvitas absinti isegi pärast selle laiahaardelist keeldu. Kuulujutude kohaselt varunud ta mõned pudelid kui elas USAs. Absindist on juttu paljudes tema teostes. Siiski tema on üks nendest õnnelikkest geeniustest, kellele ei ole armastus absindi kohta siiski liiga teinud.

Mitmed ja mitmed tolleaja teosed edastavad ameeriklaste suhtumist antud jooki. Andekad autorid rõhutasid absindi mõju inimeste psühhikale, kujutamas absinti kui pahet, mis kõikidest muudest ainetest märksa kiiremini viib otsemaid surma ja põrguväravateni. Absindi vastased väitsid kogu tõsidusega, et roheline haldjas tekitab lisaks epileptilistele haigustele geneetiliselt edastatavaid haigusi - debiilsust, imbetsiilsust ja nii mitmete järeltulevate põlvede ulatuses (J.J.V. Manjan)

Ühele absinti kirglikumale kaitsjale kuuluvad sõnad: "Me ju ei mana merd, kus juhtuvad laevahukud... Absinti ei saa hinnata ainult liialduste järgi.. Sellega on seotud mitte ainult erilised pahed ja ohud, vaid ka head teod
 ja voorused, milliseid ei võimalda ükski teine jook". (Krowly)
Paljud filmid, ka esimesed, veel hääleta filmid, on pühendatud antud märjukesele. Absint on siiani üsna populaarne jook filmimaaailmas, nimetagem nende seas kasvõi üksikuid "Põrgust", "Euro tour", "Moulen Rouge!"

Siin mainitud on vaid terasuurune osa kogu kultuurivarust, vaid pisike kübe absindi ja andekuse ühisest ajaloost.


Absindi tarvitamise meetodeid:


Prantsuse ehk klassikaline.

Kallata pokaali 1 osa absinti, asetada pokaali äärele spetsiaalse absindilusika ning sellele üks suhkrukuubik.
Kallata aeglaselt läbi suhkrutüki pokaali 3 osa külma vett. Kindlasti aeglaselt, sest kiiresti tehes ei lahustu eeterlikud õlid korralikult ja maitse/lõhna muutus jääb üsna vähemärgatavaks (lahjemaks läheb muidugi aga see pole ainus eesmärk). Suhkur lahustub vees ja tekkitud siirup teeb jooki parajalt kangeks. Joomiseks valmis absint on läbipaistmatu, meenutab piima. Nuusutades on lõhnad hoopis teised kui puhtal absindil ja ka maitse on oluliselt muutunud. Võib kasutada tükeldatud jääd samades proportsioonides. See olevat kõige  algsem meetod.


Tsehhi.

Läbi suhkrutüki kallata pokaali 1 osa absinti. Seejärel süttida suhkrukuubik põlema ning kallata tekkinud karamell pokaali, lisada 3 osa vett. See on uuem variant, joogi taastekke ajast, mil marketingu jaoks mõeldi välja varasemast effektsema serveeringu. Just selle effektsuse tõttu on meetod küllalt ohtlik, kuna pokaalis olev absint võib ise ka põlema minna.

Teine variatsioon seisneb selles, et eelnevalt kuumutatud lusikale asetatakse suhkrutükk, siis läbi selle kallatakse sekka jook. Tekkib kergelt soojendatud segu.

Karm:

4 osa jääkülma absinti kallatakse klaasi, süüdatakse põlema. Absindilusikale asetatakse suhkrutükk, hoitakse leegi kohal. Suhkur tilgub ja kristalliseerub klaasi põhjale. Kui pruunid suhkrukristallisesed täidavad viimase viiendiku klaasist on jook valmis. Varuda kokteilitoru, kustutada leek ja torukese abil juua ära kogu vedela, kindlasti lastes voolata mööda keelt, et saada mekkist paremat aimu. Kui sooritada kõik maksimaalselt õigesti ja kärmelt, järsk üleminek pokaali põhjas olevast jääkülmast absindist talumatult kuuma pealmise joogini, koos meeldiva magusapoolse mekkiga kujundab sellest shotist unustamatut naudingut, mida soovitakse kogeda aina uuesti ja uuesti.  

Tsitruseline absint:

Võtta apelsini või mandariiniviil, koorega, puhastada sisemistest kilejatest vaheseintest, tupsutada suhkru ja kaneeli segus. 50 gr absinti süttida põlema, tsitruselise tükike hoida (nt pintsetidega) leegi kohal, et suhkru, kaneeli ja mahla segu tilguks pokaali. Kustutada jook ja tarvitada soojalt. Peale hammustamiseks - lutsutada tekkinud suhkrukristallid.

Täiustatud langevari:

40 ml absinti kallatakse konjakipokaali. Sprite või mahl - vanaaegsesse viskiklasi. Konjakipokaal asetatakse külili klaasi peale, süüdatakse sees olev absint ja keerutatakse ettevaatlikult pokaal ringi. Kuum absint kiiresti, kuid ettevaatlikult kallatakse klaasi, kaetakse pokaaliga klaas kinni, suletud klaasis leegi kustumiseni. Siis kallutatakse natuke konjakipokaali, et tekkinud pragusse asetada kokteilitoru, millega suitsetatakse sees olev aur, hingates ninaga sisse ja suuga välja. Niikaua kui inimene sedasi suitsetab, väikeses alustaldrikus süüdatakse põlema järgmisel viisil ettevalmistatud suhkur: taldriku keskele asetatakse üksteise peale 2 suhkrutükki, leotatakse need absindis lombikese tekkimiseni taldriku keskel. Kui aur on ära suitsetatud, juuakse klaasisisu korraga ära, kui tegemist on mahlakokteiliga. Kui lahjendajaks on sprite, siis kõigepealt ajatakse jook mullitama nagu "tequila-bum" nimelist kokteili (peopesaga suletud klaasiga lüüakse vastu baarileti, et mullid tõuseksid ülesse), siis juuakse ära. Kui seegi osa on tehtud, konjakiklaasiga sooritatakse aeglaseid ringi leegis sulava suhkru ümber, vaikselt kattes õhukindlalt kinni, seega kustutades. Kui kõik on sooritatud õigesti, konjakiklaas jääb terveks.  Umbes 5 cm alustassini peab toimuma väike gaaside plahvatus - see pidi võimas olema. Pistetakse vahele toruke ja jälle suitsetatakse. Antud meetodil tarvitamuse kergelt eufooriline effekt pidi olema erakordselt huvitav.

Ettevaatusabinõud:
Suure ettevaatusega tuleks valida kasutatavat klaasi, peenemate seintega pokaalid võivad kuumuse mõjul puruneda või deformeeruda. Ka kokteilitorukesega võib tekkida probleeme liig kuumaks ajatud joogiga kontakteerimisel. 

Kõige olulisem ettevaatusabinõu puudutab ehk kogust - EI SOOVITATA tarbida rohkem kui kolm 100-grammilist hotshote!!

Absinti võib tarvitada ka puhtal kujul, külmutatult, 30 ml portsioonidega. See meetod pärineb jällegi tollest ajast, mil absinti tema odavuse tõttu usinasti tarvitati prantsuse töölisklassi seas õhtuste "söögiisu shotidena". Mõned absintje soovitavad pehmendada joogi kangelt mõrudat maitset sidruniviiluga. Loomulikult on igal inimesel vaba valik, kuidas jooki tarvitada, võib ehk mõelda välja mõnda põnevatki meetodit nende variatsioonide põhjal. Hemingway näiteks jõi absinti vahuveiniga segatuna, suhtes 1/4 abisnti ja 3/4 šhampust.



Niisiis selline jook, väga salapärase ja vasturääkiva looga. Igatahes mulle isiklikult pakkus ainuüksi selle joogi arengutee uurimine väga palju huvi. Absindi tarvitamiseni pole kahjuks siiani jõudnud, ütlen ausalt, ei julge... Seda omakorda kahes osas - suur hirm on esiteks selle murdja kanguse ees, ja teiseks, kogu tekkinud aupakklikusega ajaloo suhtes, ei taha ka marjukeses pettuda. Aga ehk vahest ongi targem jääda müstitsismi süvendamata. Selleks ta nii mõistatuslik ongi...
;)

Tuesday, February 1, 2011

Lapsesuu ja muu (noppeid FBst)


Väga väsitav päev. Teine tööpäev järjest. Lisaks sellele ka igavene troble Chrisiga, kes avastas, et vot tema ei taha oma Pokude rühmas käia, vaid eelistab titade seltskonda Naksitrallides. Iga kord kui ta päeva jooksul lasteaias emmet nägi, kuskilt joviaalse hakkaja seest tuli välja üks igavene memmepoiss, kelle pärast pidi ema tundma nii häbi kui raevu korraga.
Järjekordne seletustöö "Sa pead lasteaias käima ja ema oma rühma tsirkuseta laskma" on tehtud. Ausalt öeldes, pole seda nägugi, et keegi peale loengupidajat ennast seda ka usuks. Kokkuvõtlikult: süüa ei taha, lasteaeda ei taha, ilma kelguta... ei olda ka nõus liigelda...

Nüüd siis kodus kogu kambaga. Viskusin poolsurnult tugitooli, poiss pani endale Naksitrallide multikaid mängima ja ronis emme kaissu seletama, mida ekraanilt näha on. Nagu arvata võib peale väsinud Ahahh ja Jajaaat ei kostunud talle eriti vastu midagi.

Chris(vaimustunult) : Vaata kui ma suureks kasvan, ma hakkan ka autoga sõitma. Ma ostan endale samasuguse auto nagu Naksitrallidel ja hakkan autoga sõitma.

Emme (tüdimust varjamata): Ei tea, ei tea. Selleks et autot juhtida, pead sa kõigepealt suuremaks kasvama. Aga seda ei juhtu enne kui sa, noormees, korralikult sööma ja lasteaias tarkust õppimas käima hakad! Niiet jah...

Chris: (peale pika mõtlemispausi, erakordselt asjalikult) Palun, keeda mulle süüa, emme!

...Mingitsugune imejõud tõstis mu kärmelt tugitoolist välja ja viskas kööki askeldama. Elu on lill. Kui lapsed on lilled. Ja nad vahest siiski seda on. Meie elu kaunimad lilled. Tuleb kasta ja väetada.
 
   Esmaspäev. Plaanitud naljapäev on peresiseselt õnnestunud 100%. Lapsed tegid minu kulul 2 korda pulli. Esiteks võtsid ise riidest lahti ja ronisid kukupaidena vanni, ilma et mul sellest aimugi oleks. No kisub ju naeruks kätte, mitte ei saa riielda. Teine nali oli minu vannivee mõnusalt mullitama panek, Tide`iga :) Millal nad seda kõike jõuavad, vat see jääb mulle küll arusaamatuks, ausõna.
 
Mu ärahellitatud linnalapsed ei söö viimasel ajal muffigi asjaliku, küsivad ainult pulgakomme ja limpsi. Sakivad isegi peened sushid, vinkupirukad ja mahlad. Vsjo, mulle aitab! Maatoidudieet tänasest, vurled. Valmistame mulgiputru ja mitte üks piiks!
 
Isadepäeva meenutus. Lasteaia pidu, öisetest küpsetamistest veidi väsinud emmed sebivad pungil maiustusi täis laua ääres. Uhked, pikakasvulised ja suurekäelised päevakangelased voorivad aina uksest sisse, nälg on teadagi nende meeste teine nimi peale kole väsitavat tööpäeva...
 
Lapsed, koos õhtujuhist Pipiga piiluvad ka aeg-ajalt näljaselt laua poole... Tantsud-mängud tehtud, Pipi paneb musooni peale, pakkudes miskipärast just mulle Deep Purpli (huvitav, kas rokilisus paistab juba nii kaugelt silma, püüan ju ometi... harju keskmine välja näha). Ja kõlavadki kauaoodatud ja küpsisemagusad Pipi sõnad "Söömaaeg on käes!" Kõik täiskasvanud püüavad näha väärikalt vähehuvitatud, suunates sammud halastamist anuva laua poole. Lapsed kiirustavad salgamatult oma lauda. Saabub vaikus. Vaikus, mil keskmine Krabi otsustab kõvahäälselt teatada publikule "Aga mina ei taha siin süüa! Ma tahan kodus süüa, siin on paha toit!" Ebamugavust murdvad naerulaginad...

Siia kohta sobiks "Kardinad" ehk "Kojuminek", aga jätan stiilipuhtust luuletajatele. Õnneks on meie peres olemas noorem Krabi (emmesse), kelle söögiisu ei kao iial ja kes oskab naiselikult vägagi osavalt sundida oma venda "külgmist" käiku sisse lülitama ning siiski rahumeelselt, õega koos lauda istuma.
 
Meil on üsna palju muusikalisi lemmikuid. Ikka tõsiseid lemmikuid, ilma kelleta kohe mitte ei saa. Näiteks võib juhtuda tõeline katastroof, kui Metsatöllu plaat ununeb maha, kui autosõiduks läheb...
  
Me igapäev vaatame kellegi kontserte või niisama rokime audio saatel, lemmikbände usinasti matkides. Selleks on meil kaks kidrat, üks päris akustiline ja teile nö elekrtikitarr onu Reivo (üks lemmikutest, kellega päriselus suhtleme) poo...lt kingitud, mõnest pulgast saab puhkpilli kaa. Ja nii me rokime Metsatöllu, Svjata Vatra, Bestia, Kipelovi saatel. Jätame meelde igat liigutust, täiendades muusikalist andmebaasi uute, karmimate lauludega, millega mammat taaskord üllatada (loe:hirmutada). Väga nunnu on lapse pühendunud matkimist pealt vaadata. Tal on ikka mingi pisik sees, ja kuulmist paistab ka olevat, tasub tulevikus Otsa kooli suunata küll... Jama on see, et kui issi koju tuleb, seletab laps muudkui kokutades onudest, kes "ütles nii ja tegi naa", vaimustunult ja nimeliselt. Küll "kasvavad tal juuksed varsti sama pikaks kui onu Reivol, küll oskab ta sama ägedalt trumme taguda kui onu Marko, küll onu Markus jõi kontserdi ajal pudelist, küll onu Dmitril lendas trummipulk naljakalt minema, küll tema oskab sama vahvasti hüpata nagu onu Ruslan ja küll onu Kulnol on vägev hääl, kui ta regilaulu laulab..." Issi vaatab naljaga pooleks altkulmu ja küsib "No nii, jälle käisid emmel mingid onud külas!?"
 
... alustas täna öösel "Igaüks magab enda voodis" kampaaniaga. Viisin kella 3 paiku kaissu roninud lapsed kisaga oma voodidesse tagasi, siis üritasin kella 6ni uuesti magama jääda, kui kõlas juba äratus kah. Njah, minu unehäiretega selline üritus läbi ei lähe. Tuleb vist lihtsalt ära oodata, mil väiksed laiutajad ise me voodisse enam ei mahu.

Lapse suu.. (noppisin Facebookist välja, paremaks meelespidamiseks)

Haige Stella magab juba mitmendat ööd vanemate voodis, sellejuures absoluutselt mingisugust visakust tundmata. Ta laiutab ja lükkab endale muudkui ruumi juurde. Möödunud ööt kaunistab järgmine draama:
Stella, kõva häälega ja vehkivate kätega protestides: "Issiiii! Mine äää!" Issi on kuulekas ja lahke ning teeb printsessile välkkiirelt nõutud ruumi. Emme, vapustatud preili ülbusest teeb juba suu lahti, et ülbikut oma voodisse saata, kui kostub Stella mesimagus "Aitähh, issi!" Emme: "Maga siis hästi, Stella!"

***

Kaheaastase preili ülitihti vahetuvad "tahan-ei taha-tahan hood" panevad mõtlema sooliste rollide sünnipärasusse. Naine on juba allameetriselt NAINE! Küll ta tahab ja siis jälle ei taha, ja siis ta ei saa aru, kuidas sa ei saa aru, et ta tegelikult tahab, kuigi väidab vastupidist. Oh raske... on meiega... :)

***

Kas on keegi teine veel tähele pand, et ükskõik kus ja mis keeles ei oleks kirjutatud "Do not remove/Mitte eemaldada", laps saab alati vihjest aru ning hakkab koheselt uskumatu püüdlikusega lahti katkuma. See näitab lapse loomuliku intelligentsust ja varajast valmidust keele- ja lugemaõppeks!

***

Jah, minu pisike preili ei oska veel ennast õigel ajal potile organiseerida, ei loe raamatuid ega häälda õigesti sõnu... See-eest ta koorib ja lõikab supikartuleid. Täiesti iseseisvalt ja ilma vigadeparanduse vajaduseta! Laps teab, mis on siin elus primaarsem. Ega jõulusalmidest ja kuivadest pükstest söönuks saa. :)

***

Viinakompress on päris kelmikas ravimeetod. Nalja saab ikka nii mõnegi rubla eest! Kõigepealt jooksed umbes pool tundi pitsi ja villaste sokidega oma lapsele järgi, nõnda et lõpuks tekib soov neetud pits hoopis enda kõrisse kallata ja sokikest peale nuusutada...

***
Egas need lapsed rumalad ei ole... Saime täna naerda meie suure mõtleja loogilise järelduse üle: päkapikud on väikesed ega jaksa suuremaid asju tuua, aga Näärivana... oooi Näärivana on suur ja tugev, tema saab Lennukilego kohale toomisega hakkama küll...

***
Ega see päkapiku elu lihtne ei ole! Kord tahetekse ju lennukilegot, kord koledat robotit Rimist, siis jälle veokilegot ja siis "üldse mitte midagit". Eile kirjutasime siis jõuluvanale ameliku tellimuse. Nimeliselt allkirjastatu ja puha. Loodetavasti on sellega "tahan/ei taha" saaga ka läbi. Sest toimekas Päkapikk viis kirjakese juba lapimaale.

***
"Это мы мама" tekitas meis suurt muret meie razboinikute arengu üle, sest sellist viga annab ju teha! Nii tundus vähemalt esmapilgul. Aga tegelikult on asi väga lihtsalt ja loogiliselt eestikeelsest kõnestruktuurist kinni. "See (on) meie ema" on nendele ju selge, järelikult ka otsetõlge peaks kõlbama. Aga vanemad hoiavad kahe käega peast kinni, mis toimub?!

Niimoodi mõeldes saad aru, milline grandioossne töö ikka väikse inimese ajus käimas on. Kuidas saab kõikki neid süsteeme paari aastaga selgeks õppida, see on ju uskumatu!!! Aga need pisikesed pead saavad selle hiiglaslikuuliselt hakkama. Jällegi tunnistan et perekonna puupea staatus pere noorematele küll ei kuulu :)

***
Terve nädalavahetus oleme püüdnud Stella uuest sõnast aru saada. Müstiline "tätotattaa" ei tahtnud kuidagi mõistlikku tõlgendust saada. Nuta või naera. Igakord kui äratundmisrõõmsa ilmega pakkusime preilile võimalikke variante, raputas ta kirglikult pead ja sügavalt pettununa pages oma tuppa... Ebaedu saatis esmapilgult loogilisi "autoratta" ja "motoratta", aga ka keerukamaid variatsioone... 
Täna varahommikul tõi tõusev päikene selgust müstilise "tatotataa" saladusse. Laps avastas nimelt diskideriiulil lemmikkauamängiva... Svjata Vatra!!!! Lihtne ju!

Tunnen ennast täiega läbikukunud lapsevanemaga :) Aga õnneks Svjata Vatra ei l...ase ninal norgu vajuda. Rõõmsat ja selget hommikust ka sulle, Eestimaa!
***
Perekonna kokkutulek. Kogu suurpere kohal, ootame laste auväärset vanaemat. Lõpuks kõlab kauaoodatud fonoluku kutse. "Memm tuleb!" teatab ema lastele. "Hurraaa, tuleb, tuleeeb!", rõõmsalt kiljudes edastavad tähtsat teabet lapsed. "Kes see tuleb?" küsivad üle rõdul asuvast suitsunurgast tulnud mehed. "Lumememm tuleb!"

***
Väga väsitav päev. Teine tööpäev järjest. Lisaks sellele ka igavene troble Chrisiga, kes avastas, et tema ei taha oma Pokude rühmas käia, vaid eelistab titade seltskonda Naksitrallides. Iga kord kui ta päeva jooksul lasteaias emmet nägi, kuskilt joviaalse hakkaja seest tuli välja üks igavene memmepoiss, kelle pärast pidi ema tundma nii häbi kui raevu korraga. 

Monday, January 31, 2011

Vodka. Kristallpuhas ja salapärane. Tee juurteni.

          Päritolust ja stereotüüpidest...

   Viina aka vodkat on positsioneeritud kui traditsioonilist venelaste kärakat. Võib olla oma nime pärast, mis kõlab vene keeles vee kohta hellitavalt  "водонька", "водичка". Eks ta ole õige nimi hüüdmaks üht lihtsat ning ühteaegu salapärast vägijooki. Võib-olla vene kultuuri teadaoleva viinalembelisuse tõttu. Jah, Vodka ja Venemaa  kõlavad paljude jaoks kokkukuuluvalt. Ilma viinata ei saa läbi ükski venekeelne ja venemeelne üritus - ei lustakad pulmad ega südantlõhestavad matused. Traditsiooniliselt on küll viin lahutamatu osa vene rahva kultuurist, kuid julgen väita, et stereotüüpidega on kõvasti liialdatud, paljud ajaloolised allikad polegi leidnud ametlikku tõestust sellele, et vodka on pärit just Venemaalt ja et ajalooliselt on venelased alati kõvad pummeldajad olnud... Pigem vastupidi, vene ajaloolane ja etnograf, prof Kostomarov tõestas, et Muistne Venemaa tegelikult jõi väga mõõdukalt. Pühadeti tarvitati ainult õlut ja mõdu, joomist peeti suurimaks pattuks ja häbiks.

    Venemaa sai mekkida tulist vett suhteliselt hilja, 14 sajandil, tänu ühele Genoa saadikule, kes suundus Moskva kaudu Lätti. Tema toodud piiritusel baseeruv jook oli küll tehniliselt pesuehtne viina eelkäia, kuid valmis siiski viinamarja jääkidest ning ei avaldanud tooaeg vene aadlikutele erilist muljet. Populaarseim oli  jäädavalt õlu ja mesijook, viinamarja «aqua vitae» jäi kasutusele vaid ravimina.

    Millal täpsemalt avastati Venemaal kangete jookide valmistamise protsessi ei ole teada. Nagu ei ole teada ka see, kas destillatsiooni tehnoloogiad tekkisid Venemaal või olid omistatud võõrastelt näiteks tatarlaste aegu. Teada on ainult see, et 16 sajandil leidis alkohooli destilleerimine siin mail oma kindla koha rahva kultuuris. Legendi kohaselt esimene viina tootja Venemaal oli Tsudovi  kloostri munk Isidor, juhtus see aastal 1430. Joogi ainulaadsus peitus selles, et tegemist oli teravilja viinaga, rukkise baasil valminud alkohoolse joogiga, millest sai Venemaa õigepea oma isiklilu lemmiku ja visiitkaardi.  Hiljem, Katariina II aegu, kui suudeti toota tippkvaliteedilist viina, ületas tulivee hind mitmekordselt Prantsusmaa kõige kallimate konjakite hinda.  Esimene patendeeritud viin oli 1894 "Московская особенная", söefiltrist läbi käitud, 40%etanoolisisaldusega viin.

      Nimetus "Vodka" tekkis tegelikult märksa hiljem kui piiritusjook ise. Pikaaegselt püsis viina juures hoopis veininimetus. Küll hüüti jooki keeduveiniks - "вареное вино", küll leivaveiniks - "хлебное вино", mõrkjate ürtidega maitsestatut jooki nimetati ka "mõruks veiniks".  Vodkadeks algetappis nimetati hoopis erinevaid tööstuslikke jooke, algul ainult raviotstarvilisi, siis laiemalt. 19 sajandi keskpaigaks nimetust vodka kinnistati lõpuks tsaariaegses Brockhausi ja Efroni entsüklopeediline sõnastikus. 1936 aastal sündis Venemaal ettekirjutus, et ainult puhas vee-piirituse segu sai õigusega vodkaks nimetatud olla. Ülemaailmseks terminiks sai vodka 20 sajandi 50-ndail aastatel.

    Samal ajal on ajalooliselt märgitud viina tekkelugusid ja traditsioone Poolas, Rootsis, Eestis, Soomes, rääkimata araabiamaade igati kiirest arengust... Nii et alust pidada Venemaat viinamaaks ajalooliselt polegi.

     Русская водка - что ты натворила...

    Aga viina mõju vene ajaloole ja traditsioonidele on siiski märkimisväärne. Paljud kuulsad vene aadliperedki elatusid viina tootmisest. Kas teadsite, et kuulus vene poeet A. S. Puškin  on oma lütseumiõppe võimaluse võlgu  Boldino kohakeses toimivale veinitehasele, mis kuulus tema auväärt vanaisale Lev Aleksandrovits Puškinile? Mina mitte. Nüüd siis teame...

   Küllalt palju on vene kultuuris  viinuškale pühendatud eri liiki vaimustavaid teoseid,  küllalt palju geniaalseid inimesi võisid nimetada antud jooki oma Muusaks. Küll nende kõrval ka neid, keda see Muusa ja isiklik tervis ka alt on vedanud, aga Venemaa karmilt põhjamaine joomiskultuur ja puudulik alkopoliitika on medali teine, tumedam külg ning juba hoopis teine asi, mis väärib pikemat traktaati...

    Vodka tänapäeval.

    Tänapäeva  maailmas toodetakse iga-aastaselt enam kui 4,6 miljardit liitreid viina, summarselt mitte vähem kui 50 miljardit taala. See teeb 20% globaalsetest kuludest kangele alkoholile (lisaks viinale samasse statistilisesse kategooriasse kuuluvad kõik enam kui 20% kangemad joogid - konjak, brandi, whiski, rumm, dzinn, tequila, liköörid, absint jne). Nii et uskumatult masstaapne on tänapäevani see viinatööstus, eksole.

     Isuäratav valmistustehnoloogia.

    Viina valmistamise tehnoloogia sai lõplikult välja töödatud 19 sajandi 90-ndatel aastatel ja praktiliselt muutumata kujul säilib tänase päevani. Põhiaineks vodkale on aegade algusest kasutatud teravilju - algul rukkist, 19 sajandi keskpaigas lisandus sellele vahelduseks ka hirss. Põhilisele komponendile lisatakse traditsiooniliselt vähestest kogustes ka odra, kaera, maisi, tatra, hernekruupe. Vesi, kui väga oluline komponent, mõjutab unikaalset viina maitsekvaliteeti. Parimaks peetakse pehmet jõe ülemjooksuvett, samuti on hinnas ka allikavesi. Vesi peab olema ideaalselt läbipaistev, värvitu, minimaalsete sooladega, seda ei keedeta ega destilleerita valmistamise käigus. Vee kvaliteedile olevatki võlgu tõeline vene viin oma erilist pehmust, kargust ja kristallset puhtust. Enne teraviljapiiritusega segamist lastakse veel settida, filtreeritakse mitmel viisil. "Premium" klassi viinade puhul teostatakse veel lisapuhastust - piima, munavalge või hõbeda abil. Füüsilises mõttes ei saa seda küll just puhastuseks nimetada, tegemist pigem produkti küllastumiseks mikroelementide lisandumisega. Kaasaegsed nõuded lubavad väikestes kogustes mitmesuguste lisandite kasutamist, mis parandavad maitseomadusi ja viina "joodavust" ning asetavad valmistoodangut "Special" kategooriasse.

     Tarbimise kunst

     Reeglina süüakse viinale midagi peale. Olgu tegemist kuumade söökide (vaata Bulgaakovi vapustavalt head kirjendust "Koera süda"- nimelises romaanis) või külmade suupistega (kurk, seened, kala, võileivad), pealesöömine on tervislik ning soovitatav. Samuti on levinud haljale viinale pealejook - naturaalsed mahlad ja kompotid, gaseeritud joogid, mõnes allikas on  märgitud ka kurgivett ja õlut, eks ta ole maitseasi. Mõnele maitseb paljalt, mõni sööb viinale peale musta leiba, mõni mehisem piirdub leiva nuusutamisega. Serveeritakse jääkülmalt, nii püsivat maitse parem.

     Minu lemmikutesse see jook ei kuulu. Aga kui juba, siis juba vene traditsioonides. Ikka kolmandik klaasi korraga, aga tegemist peab ikka hea viinaga olema, must leivaviil peale hammustamiseks. Ja raudselt tugevam toit kindlusetundeks kõhus.

Vahvasti sobib see tuline jook talveüritustega, kelgurõõmude, põhjamaiste ringmängudega. Slaavi valjuhäälne хоровод on selle juurde suurepärane meelelahutus, mis ei lase alkolembelisematel viinapitsi kallale toppama jääda, vaid suunavad mõtteid kaugesse-kaugesse minevikku, mil natsionaalsed erinevused polnudki nii määravad. Tagasi juurteni, mis on ühised, kultuurideni, mis on vaatamata erinevustele siiski üsna lähedal seisvad, hingedeni, mis on meil kõigel ühtemoodi suured...

    Heas viinas peitub unikaalne jõud,  mis kunagi aitas meie eelkäiatel elada üle külmemaid ja raskemaid aegu, sellesse on poetatud inimlikkuse ja vendluse traditsioone kange napsi tarvitamisel, tugevust, mis karastas me esivanemaid nende murehetkeil ning rõõmsa lauluga avas nende südameid rõõmuhetkeil. Selge see, et liigne tarvitamine ja abstsinentne sündroom nende jõudude alla ei kuulu, seega ükskõik kui puhta kvintessentsiga tegu, liialdada selle kange kraamiga ei tasu!


За здоровье!!