Monday, December 20, 2010

Emaarmastus - enesekeskne tunne või väljapoole suunatud instinkt?

Ma ikka mõtlen, kust tuleb see hingemattev emaarmastus... See tunne, mida me nii täheldame eriti südantlõikavalt just siis, kui väike peake leiab lõpuks oma unise maandumisplatsi me rinnal. Mis asi on see salapärane ja võimas emalik kiindumus, mida vaatamata raskele päevale, mille lõpuks soovid parimal juhul kiiret vananemist ja pensile naasmist, tunneb iga ema nohisevaid pisininasid teki alt silmamas?

Kas see on pelgalt inimesele loomulik egotsemine? Tunne, et tervet 9 kuud said selle väikese inimese omaenda südame all kasvatatud. Päris inimese - käed, jalad, suguorganid, kõik komplekteeritult ja paigas, imekaunid silmad ja naeratus veel pealekauba! Lõputu uhkus selle üle? Veidi haiglane omamistunne, mis tulevikus tavaliselt hakab häirima suhteid oma laste väljavalitutega? Ehk on see kanduv armastus oma lapse isa vastu, kui väike on nagu oma isa järgi tehtud koopiatrükk?

Ei! Ma ei ole egotsentriliselt uhke selle üle, mille olen saanud looduselt. Selle õndsa tunde üle, mida olen kogenud 9 imelise kuu jooksul, olen siiralt tänulik loodusele, univeersuumile. Oma organismile, mis ei ole ka minu enda ainuvalduses, vaid on pigem looduse ja saatuse poolt loodud ja hoitud. Jah, ma olen selle nimel vaeva näinud, aga isegi usuvaba inimesena nagu ma olen tunnetan, et see pole pelgalt minu saavutus. Järelikult ka selle sees kasvanud ime ei kuulu minule. Järelikult ei ole see armastus enesekeskne. Pealegi, kuidas saab seda väikest, omanägu inimest tunnetada endale kuuluvana, ta on ju ometi omaette isiksus, esimesest elukuust peale isiksus, "ise loom" missugune, eriti just kaheaastaselt!! Samuti ei ole ma kunagi suutnud näha oma lapses tema isat, ei välimuse järgi ega sisemuselt, kuigi, tuleb tõdeda, sarnasus on esmapilgult täiesti arvestatav.

Ei, ärge tulge mulle ütlema, et emaarmastus on suunatud ainult sissepoole, nagu iga raseda naise keskne mõte ja igapäevane armuavaldus. Ei, emaarmastus, eluterve emaarmastus on midagi muud, midagi nii suurt ja mastaapset, mis kogu tahtmise juures ei mahu sinu ego maailma, vaid nõuab laiemaid formaate...

PS. Ärge pange pahaks, keset ööd kirjutatud tüki vigu ja muid absurdsusi.
Hommik on õhtust targem, homme teen parandusi ja kustutan poole oma öisetest mõtetest ära :)

Sunday, December 19, 2010

Naerukõdi kampaaniahinnaga.

Saabub kauaoodatud hetk, kui, serveerinud kaasale sooja õhtusöögi, saan lubada endale väikest lõõgastust. Seda, kuidas naised lõõgastuvad, teab vast igaüks. Ikka shopates. Nii ka mina. Ükskõik kui mahukas ost tõstab tuju näitajad vähemalt kahekordselt. Kui tuju on väga hea võib see viia joovastavasse ekstaasi, kui kehvavõitu - aitab säilitada eluks vajaliku positiivsuse. Et siis, eelnevalt parajalt heatujulisena jõuan Selverisse, krahman mõned pakid vetsupaberit, soodukaga, nelipaki Saku Originaali ja paar tumedat kesvamärjukest jõulutuju tekitamiseks ning suundun kassasse. Vabadusest ja õnnest joobnuna viibin oma mõtetes ega märka, kuidas kassapidaja lööb ühe vetsupaberipaki minu ees seisva noormehe arvele...

"Ai, see oli ju Teie oma!" kiljatab müüja poolhüsteeriliselt, mingisugust strateegiliselt tähtsat "Annet" appi kutsudes, ja ma taipan, et tema, õpilasest müüja elus on minu neetud vetsupaberi pärast juhtunud midagi kohutavat...

Samal ajal kui kassapidaja meeleheitlukult päästjat nimega Anne otsib, jõuab minu ette kaubaostja, kes hetkeks kassa eest ära oli. Reedeõhtuselt särav noormees, kummaski käes kolm õllepudelit. Taipan, et ka tema ei jõua niipea sõpradega maha istuda, kuna salapärasest Annest pole kipu ega kõpu. Selle peale toimub järgnev dialoog.

Mina, kogu tõsidusega: "Noormees, ega soovi tualettpaberit juurde osta? Hea pehme, igas majapidamises kulub marjaks ära..."
Noormees, šokeeritult: "Emmm, milleks?" (Nagu noored mehed ei kasutakski paberit ega käiks vahest karu tapmas...)
Mina, demonstreerides oma korvi sisu: "Noh, minu meelest õlle kõrvale sobib väga hästi. Näed, ostsin endale ka, kohe mitu paki. Kampaaniahinnaga!"
Noormees, veidi huvitatult:  "Aaap, mida jood?"
Mina, esitades oma suurt armastust Saku Õlletehase vastu: "Saku Orikat ja Jõuluporterit A.le Coqilt, parim tume õlts mida proovinud olen. Ja sina?"
Noormees, edevalt:  "A mina tarbin puhast Kulda. Porter on tõesti Le Coqil väga viis."
Mina: "Kuld on super valik minugipoolest!"
Noormees: "Äge! Aga ma võtan siis selle paki ära ja asi vask. Kampaaniahinnaga ju. Õllejooja halba ei soovita."
Mina : "Absoluutselt, mees!"

Sellel ajal jõuavad kassasse noormehe sõbrad ja jäävad hämmingus silmama hunniku õllepudeleid ja suurt paki soodukaga vetsupaberit.

Sõbrad: "Mida emmi? Sa pidid ju näkse muretsema..."
Noormees, tõsiselt: "Muretsesingi. Võtsin nati lisa kah. Naisterahvas teadis õlle kõrvale soovitada. " Viitab minu suunas.
Sõbrad: "Omg!! Mida?? Vetsupaberit????"
Mina: "Nojah, viie peale jääb vist väheks. Ah, no mis siin ikka, võtke teine veel, ega ma ei loe... Küll ma endale jõuan juurde osta..."

Naerukõdi survet ei pidanud esimesena vastu noor kassapidaja. Tema järgi pistsime kõik, koos lõpuks kohale jõudnud Annega, hirnuma..

Friday, December 17, 2010

Reedeõhtune alkoprovokatsioon

Alkohoolsete jookide ajalugu on juurtega kinni väga ammuses ajas, epohhis, kus umbes 8000 aastaid e. m. a. tekkisid esimesed keraamilised nõud, millistes sai võimalikuks mee ja erinevate mahlade baasil alkohoolseid jooke valmistada.

Juba tuntud maailmarändur Mikluhho-Maklai märkis oma päevikutes Uus-Guinea papuaalasi, kes ei valitsenud veel tuletegemist küll juba oskasid hurmavate jookide valmistamist. Inimesi erinevatest kultuuridest, täiesti erinevatest maailma nurkadest ühendab umbes samal ajal tekkinud oskus toidujääkide baasil (vili, suhkruroog, mesi, erinevad puuviljad) kangemaid jooke villida.

Muinasjast on alkohoolseid jooke kasutatud erinevate rituaalide läbiviimisel, selle abil suheldi jumalatega ja oma surnud sugulastega. Sageli korraldati hõimuti ühiseid joomisi, pühal eesmärgil lunida Jumalalt positiivset lahendust mõnele õnnetule situatsioonile. Näiteks nõnda anuti tihti ilmaolude parandamist. Seiga koomilisus seisneb selles, et vahest selline jooming pidi kestma päevast päeva, nii kaua kui "olukord riigis" ei hakanud paranema. Polegi ime, et ka mõnedes tänapäeva inimestes on jäänud alateadlik traditsioon otsida alkoholist abi, õnnistust ja lahendusi. Juba sellest ajast peale juurdus napsi võtmine inimeste alateadvuses nagu sotsiaalne suhtlus, inimeste omavaheline lähenemise protsess.
Oletatavasti hakati piiritust ajama araablased, 6-7ndal sajanditel. Seda nimetatigi "Al kogol", mis tõlges tähendas "joovastav". Esimene viin on ka araablase leiutis, selle sünniaastaks on 860.

Lääne Euroopa legend piirituse valmistamise kohta on pärit samuti keskajast, mil hakati kääritama veine ja muid suhkuseid vedelikke. Esimesena olevat seda katsetanud itallasest munk-alkeemik Valentius. Proovinud jooki enda peal teatas ta vaimustunult, et "leiutas imetegevat eliksiiri, mis teeb vanurit nooreks, väsinut erksaks ja õnnetut õnnelikuks". Sellest ajast peale on alkohoolsete jookide valmistamine võtnud hoogu juurdegi ja kiiresti haaranguga liikunud üle terve maailma, eelkõige pidevalt kasvava tööstusliku tootmise ja odava toorainete (kartul, suhkruroojäägid) tõttu.

Traditsioniliselt peetakse Venamaad ajaloo suurimaks alkosõbralikuks maaks. Arvatakse isegi, et vürst Kiievi Vladimir valis 987 aastal õigeusu vaid sel põhjusel et islamiusk oleks keelustanud kogu maale alkohooli tarbimist. Kuid see habemega müüt, et joomine kuulub vene rahva traditsioonide hulka ei ole muud kui tühi jutt. Nimelt ajaloolane ja etnograf, prof. Kostomarov (1817-1885) lükkas selle arvamuse ümber. Ta tõestas, et Muinas Venemaal tegelikult joodi vähe; vaid üksikute pühade puhul keeti medovuhhat, meskit ja õlut, mille kangus ei ületanud 5-10 kraadi. Klaas lasti ringlema ja igaüks sai lonksu. Argipäevadel märjukest ei tarvitatud,  joomist kui sellist peeti suurimaks patuks ja häbistati.  Üle maailma tuntud vene viin tekkis ilmselt
hoopis tatarlaste vallutuse ajal. Ka siin maal tehti esimest viina just kloostri seinte vahel, 15 sajandi keskpaigas.

Üleüldse paljud jumalakojad, aapteegid ja ravitsejad on kasutanud alkoholi erinevate tõmmiste, tinktuuride ja arstirohtude valmistamiseks, mis oli mõeldud erinevate haiguste ravitsemiseks, nii sees- kui välispidiselt. Polegi ime - alkohol oli märksa effektiivsem kui vesi, lisaks sellele hinnati ta antibakteriaalseid omadusi, mis oli tollel ajal elus püsimiseks üsna suur väärtus. Samuti kasutati alkohooli operatsioonide käigus tuimestusena. Niimoodi sai alkoholi asendamatuks produktiks meditsiinis, seda hakati kasutama ka kosmeetikas. 

Tänapäevani pole see kaotanud oma hinnalisust, kuid kahjuks aina laieneb vägijoogi teine, tumedam pool, mis muudab selle terve ühiskonna jaoks heast sõbras kurjaks vaenlaseks. Valus on tõdeda, et kunagi inimese poolt vallutatuna hakkab alkohol ise orjastama miljoneid ja miljoneid inimesi, võttes inimeselt ära selle, tänu millele tema olemasolu võimalikuks osutuski -  mõistuse. Et tulles erinevate rahvuste ellu tihti just religioossel taustal, moondub taevalik eliksiir igasuguse usu vastu seisvaks kurjamiks...

Samal ajal võimatu on jätta respekteerimata alkot selle positiivsete omaduste aga ka selle, minu meelest, huvitava sünniloo eest.

Aga jah, milleks kogu see pool-ajalooline traktaat? Selleks, et joomisesse tuleb suhtuda kogu tõsidusega. Sestap, et tarbida vägijooke tuleks osavalt ja maitsekalt, kuna iga jook kannab endas vähemalt mõnda vaimustavat storyt, mis väärib austust, mitte nädalast joomatuuri! Et tarbimine elu ilusaks teeks, võiks seda harrastada nagu kombeks vanal venelased  - pidupäevadel ja mõõdukalt, mitte nagu uusvenelane - pidu ja pillerkaar 7 päeva nädalas. Veel parem on läheneda maitsekalt ja stiilselt, igale joogile iseloomusiku omapärasusega. Selleks alustan seeriaga erinevatele alkohoolsetele jookidele pühendatud sissekandeid. Pelgalt iseenda harimiseks ja tervise nimel.

Wednesday, December 15, 2010

Elu-olu.

Esmaspäeva öösel algas tibul kohutav köha, selline kuiv, haukuv, täiesti ootamatu köha. Väike oli nii hale, nuttis öö läbi, kuna okkast kurgust ei saanud mitte kuidagi välja, tavalisel moel välja köhimine ei õnnestunud, ta oksendas. Hommikul helistasin hirmunult perearstikeskusesse, kutsusin arsti välja, kutse võeti vastu. Õnneks taipasin kohe anda Ventoliini nimelist ravimit, mis eelmisest korrast järgi jäi, ja mille ka kopsuarst oli kunagi soovitanud. See arvatavasti aitaski, kooskõlas kogu sõjatehnikatega, mis ma koheselt käiku lasin. Asi tundus tõesti hirmus. Kui lõpuks lõuna paiku telefoni teel ühendust võtnud arst poleks mind maha rahustanud, arvaksin et tegemist tõsise kopsupõletiku, mitte viirusliku bakteritega, mis me kuskil kaasa krahmasime. Tegime igapäevaseid viinakompresse, pritsisime nina ja kurku, võtsime kahes mõõdus siirupeid ja nii edasi ja nii tagasi. Lõpuks suure punnimise peale jäin ise ka haigeks. Aga õnneks pole tüdruku tervis halvenenud, köha muutus lahtisemaks, öösel saab ta nüüd vahelduva eduga magada.

Arstitädiga jäi jutt, et helistame kui läheb hullemaks või tuleme neljapäeval ülevaatusele kui asi ok. Haiguse kolmandal päeval siis helistasin, rääkisin osa storyst õele ära. Pandi kohe aeg kirja. Homme kell 10 platsis. Kuna "haigusleht sai avatud, aga rohkem me teist kuulnud ei ole". Loll inimene olen ikka küll, neelasin selle fraasi alla, lõpetasin kõne ja alles siis hakkasin sõnu läbi mõtlema. Nii et, simulandid missugused, terved kolm päeva oleme haigekassa raha oma arvele tiksutanud, arstidel ei kipu ega kõpu. Nagu oleks ilgelt hea haigete lastega kodus istuda... Või see närune kopikas, millest ei tule rohtudelegi välja oleks üliahvatlev ja soodne teenimisviis. Nagu saaks haigusest kolme päevaga lahti...

Muidugi ma tulen homme nende ukse taha. Sihuke nagu olen. Ise nohune ja haige, köhane ja virisev lapsuke kaasas. Võib olla jääb hommikuks teine tibu ka haigeks, never know, seega lasteaeda ei lähe, tuleb meiega kaasa. Nii me seal istume siis kolmekesi, haiged, istume ja hirmutame inimesi, kes võibolla alles väljaravinult tulevad oma haiguslehele järgi.  Maybe hoopis krahmame veel mõnda tõvekest ja jääme pikemaks ajaks koju ravima, veel hulga raha aaptegisse jätnud. Aga ma pean sinna minema. Kasvõi selleks et tõestada, et need õe sõnad ei ole õiglased, veelgi enam - nad on lausa ebahumaansed. Kasvõi selleks, et ütelda, et tal ei ole sellisteks kahtlustuseks õigust. Või siiski on? Tegelikult selleks, et perearstile ammu kokkupandud jõulukingitus edasi anda. Seekord kindlalt ainult arstile. Ja eks ma pea nüüd kuidagi verbaalselt ilusasse kujusse seda oma protesti sättima kah, sest see ei ole mitte mõeldav, et edaspidi hakangi haige lapsega nagu rumal kutsikas esimese vilistamise peale sinna viirusteallikasse ronima. Ei jätku tervist ju!!

Vot sellene tervishoiu süsteem meil. Selge see, et haigekassa on aasta lõpuks oma rahadega plindris, aga sorry me, siin pole pelgalt haigete värisev käsi mängus, need lihtsalt kogu oma tahtmise juures ei saa seda nii suurel määral mõjutada. Ja isegi, kui need sõnad on sulle ettedikteeritud, kas ikka on ilus nii otsekoheselt kahtlustav olla? Medtöötaja, inimese heaolu nimel vannet lugenud inimene. Meeldiv, mäga meeldiv, midagi meeldivat siin ei ole...

Kurat küll, miks ma nii haavatav olen...

Monday, December 13, 2010

Matrix

Inimrohke kaubanduskeskus. Silmad vilksamisi erinevaid nägusid. Murelikke, väsinuid, niisama mõtlikke, ilmetuid nägusi. Harvem naeratavaid, armunuid ja sõbralikke. Need näod lähenevad sinule ja mööduvad kiiresti, kaovad sinu elust nagu poleks neid olnud. Peadki neid enda jaoks olematuteks, tunne on ka vastastikune.

Arvutimälu. Oled kunagi selles ringi luusinud, viimases lootuses otsinud kaduma läinud faile või niisama uudistanud? Kui oled, siis tead, et see salvestab igat sinu liigutust netis. Mällu jääb iga viimane kui ikoon, millest sa oled oma silmadega täiesti mööda vaatanud, iga suvalise messengeri kontakti pilt jääb peale sinu sisselogimist sinna.

Meie mälu sarnaneb arvuti mälule. Pealiskaudselt me mäletame vaid seda, millega otseselt kontakteerume, vähemasti tunneme huvi. Aga tegelikult ka meie mälu jäädvustab kõikke, millest möödume.

                                                                  ***

Tädi müüs lilli. Ilus tädi. Ilusad lilled. Ilusad jõulukaardid müügilaual, neid ta meisterdas kui aega sai. Siis tulin mina. Külmast tuisust, pandakujuliste silmaalustega ja kindla sooviga osta lillemüüjalt kaunist lilleseadet vastsündinud poisile ja tema kangelasest emale. Kahte lillekimpu, suurt ja väikest, et need oleksid lindiga, nagu ema ja poeg nabanööriga, kokku seotud. Ilus tädi vaatas mind üleolevalt, pakkus hinda ja 15 minutilist ooteaega ning asus sahmerdades lilli noppima, sellise näoga, nagu tülitaksin teda igapäev ja veel absoluutselt tema tööse mitte puutuvate ülesannetega.

Siis tekkisid lilledest aromirohkesse poodi veel mõned kliendid. Vanem mees, kes meenutas mulle tavaliste riiete taha peidetud jõulutaati, sihuke tore, pehme habemega ja maheda häälega vana. Jõulutaat jäi leti ees oodates ümisema. Nii nagu ümisevad head ja rõõmsameelsed inimesed. Sageli just kunstitüüpi inimesed. Aga meie ilusat kunstitüübist tädikest selline käitumine segas. Või oli lauluviis talle vastuvõetamatu, muidu oleks ehk veel kukunud kaasa ümisema. Mis oleks tegelikult hea võimalus opponenti ebameeldivat häälitsemist katkestada. Aga ei, tädil polnud kaasalaulmiseks aega, ta lõikas otsekohese ja kindla liigutusega talle ebamugavust pakkuval situatsioonil kõri läbi.

-"Kas te peate ilmtingimata ümisema?"
-"Ei", viisakalt ja marurahulikult kõlas Jõulutaadi vastus.

Kõik jäid vakka. Ma neelasin vaikselt kaastunnet ja rahulolematust. Ebamugav situatsioon sai müüja poolt lahendatud.  Kuid õhku jäi terava lilleseadja noana rippuma järjekordne ebamugavustunne.

Teise kliendi küsimusele vastates leidis müüja, et mina võiksin nüüd oma lillekimbuga veidike teise kasuks oodata, ja päris minult, et ega mul sellega väga kiire ei ole. Sama ümberlükkamatu tooniga. Mul oli kiire. Ja ebamugav. Ja väike maailma parandaja minus hakkas ka protestima "Kuidas see noor Ilus Tädi sai väärikale Jõulutaadile niimoodi käratada ja mikspärast on mõni muti Jõulutaadist ja minust eelistatuim". Ilus Tädi tõmbas oma lootusega tagasi, veeretades kõneka vaikusega süü minu kaela. Väikese lillepoekese õhk läks veelgi paksemaks. Tundus, et kui nüüd mõni laes, nööri küljes rippuv maitsekas kaunistus peaks maha kukkuma, jääks see tihedasse õhku hõljuma, nagu mõni planeet avakosmoses.

Kimbud said valmis. Nagu ka minu kindel valmidus müüja üleoleva suhtumisele kuidagi reageerida. Nagu igas olukorras, sai siingi reageerida kahel viisil, hea või halvaga. Eelistasin esimest. Küll juba kaalusin peas lühikest, aga tabavat varianti "Väga ilus, aga miks te peate nii tõre olema?" Kuid lõpuks otsustasin siiski hea kasuks ja lihtsalt tõdesin siiralt, et lilleseade tuli oodatust veelgi ilusam, ja et Ilus Tädi on tõeliselt andekas inimene. Terava kuulmisega müüja jäi arvatavasti järsku ühest kõrvast puha kurdiks ja küsis üle. Kordasin, "Te olete erakordselt andekas inimene, aitähh teile ja kõikke ilusamat külmal talveajal..." Ja enne kui ma jõudsin oma imeilusate kimbudega tuisu sisse kaduda, läks õhk järsku märksa hõredamaks. Ilus Tädi, väbandades, et neil nii palju tööd ja ta kole närviliseks muutunud, tänas mind. Nii mina kui loodetavasti teised lilledeaustajad nägime järsku nipsaka ja ülemusliku ärika taga lihtsat inimest, oma probleemidega ja muredega, ja mis kõige tähtsam, see inimene, õhus hõljuva muredepaksu vinetise taga nägi ka järsku ennast. Tunnistas oma probleeme ja andestas neid iseendale.

                                                                ***
Me mälu on imepärane. Möödudest erinevatest suvalistest nägudest me alateadlikult jäädvustame nende tülpimust, matkime nende ilmeid, kavalalt programmeeritud viirusena ja spämina edastame neid süüdimatult oma suhtlemisringis ja peresiseselt. Viimane aeg on sellest nõiaringist välja saada.

Thursday, December 9, 2010

Inimesed ümber minu läbi onu Remuse prisma

On olemas vähemalt kolme liiki inimesi.

Ühed on rebaseinimesed. Need on kavalad, ilusa ja meelitava jutuga, inimkeeli - koguaeg vassivad tegelased. Neil on kogu aeg hästi mängitult tähtis nägu peas, mis sest, et enamus ajast nad tegelevad tühja jutu puhumisega ja kohvitantatamisega. Nad ongi tähtsad, sel lihtsal põhjusel, et nad on jänesinimestest suuremad isendid. Nii on looduse ja saatuse poolt kord määratud. Jänesed, no neile on looduse poolt vaid pikad kõrvad antud, sellised, millele on nii hea igasuguseid nuudleid peale ripudada. Ei pea isegi pikad spagettid olema, nii suurtele kõrvadele saab reinuvader igast liiki ebatervislikuid jahutooteid riputada. Naiivne jänku, kavalpeale usaldavalt suhu vaadates ei pane tähelegi kui teine ta ümber tantsib ja tseremoniaalselt, nagu kauaoodatud jõulupuud säraküünaldega, jänku kõrvu makaroonidega ehib. Nudisaba kuulab ikka kõik jutud ära ja reinuvaderi headusest vaimustununa oma suuri kõrvu aina rohkem kikitab, trotsides oma kõrvadele riputatud võltsjutu raskust. Hiljem ta muidugi taipab, et teda on jälle haneks tõmmatud, kirub ennast ja oma lihtsameelsust ega julgegi enam tulevikus kedagit usaldada. Igast tõupuhtast jänesest saab varem või hiljem pelgur, ega ta niisama argpükseks nimetatud.

Nende kahega on nüüd selge. Aga kolmas liik on kilpkonnainimene - marurahulik loom, vaatamata oma väiksele kasvule ja aeglastele jalgadele on ta üks igavene tore ja arukas tegelane. Ei jänes ega rebane ei suuda talle liiga teha, kilp kaitseb teda tõhusalt. Temal pole jänese piki kõrvu ega rebase eputamist väärt saba. Seepärast on kilpkonn nii aeglane ka, tal pole ju kuskile põgeneda vaja, tal on igalpool turvaline ja hea olla. Ma tahaks olla kilpkonnainimene. Väga tahaks. Või tahaks sinna, kus ei ole rebaseinimesi oma vassiva juttu mulle kahest kõrvast sisse puhumas.


                                                                    ***

Ülemus tuli täna mesimagusa jutuga lagedale "kulla kallike, oled viis aastat lastega kodus istunud, kuskil väljas käimata, ma tahaksin sulle nii-nii-niii väga teatripiletit anda. Niiiiiväga ja just sulle, sest sina meil nii tubli noor ema, vajad hädasti aega enda jaoks ning teatripiletid on muidu nii kallid, et ega ei saa ju endale sellist luksust lubada. No kui ei saa lapsi kellelegile hoidu jätta, eks ma siis pakun kellelegi teisele seda suurepärast võimalust, aga ma niiväga tahaks just sulle..."

Kuulasin. Vaimustusin inimese siirust ja isiklikuks heatahtlikkust. Võtsin piletid vastu. Päevase jalutuskäigu ajal selgus, et see "keegi teine" kelle ma oma vastuvõtmisega endateada teatripiletist ilma jätsin juba omas samasugust piletit. Et lihtsalt keegi ei tahtnud sinna teatrisse minnagi, sellest selline keelitamine. Läksin ja viisingi "kallihinnalise" pääsme vabadusse tagasi, andku "kellelegi teisele", kel kindlasti rohkem tarvis, meid vajavad see pühapäev vanavanemad omale külla. Mina ei oleks suutnud olla tänulik ega õnnelik sellele etendusele minnes. Aga säärase meelestatusega teatri minna on tõeline patt! Küll see raha ja vaba aeg varsti ka meie peres leitakse.

Pealegi jänesed ei käi teatris, nende suured kõrvad hakaksid teisi segama.

                                                                   ***
Üks mõte veel. Oma jänesliku naiivsusega usun, et meie inimesed on oma juurtega siiski kaugeltki mitte rebaseinimesed. Meie oleme ehtsad põhjamaa laikad, kes ei karda külma ega tööd, kes hauguvad kui on midagi haukuda, kes nuuksuvad, kui vajavad abi, kes ei salga oma mõtteid ega ilusta liigselt emotsioone. Laikad, kel on viimane aeg oma rebase ning jänese naha tagant aususe ja siiruse alged üles leida.

Friday, December 3, 2010

Naudi ilusat talve!

Talvine hommik. Kõnnid väsinult mööda lumist, kinni tallatud rada, lisaraskuseks poekotid ja mõte, kuidas saavutada vertikaalsesse asendisse jäämist ja vältida oma värskelt ostetud ja mitte-eriti-värskelt-juurde-võetud kilogrammide potsatamist ebakindlale pinnale. Võibolla hoopis loodad märgata õhtuste lumehanges müramiste käigus kellegi poolt kaotatud rahatähte, unistada ju võib... Vahest lihtsalt varjad oma võõpamata padjanägu üksikute möödujate eest. Kui järsku mingi seletamatu jõud tõstab su pilgu maast ülesse.

Äkitsi haarab sind täiesti meeliülendav, rabav tunne. Mitte sõna otseses mõttes jalustarabav,  õnneks mitte, jääd siiski füüsiliselt kahe jalaga maa pinnale püsima, aga hinge poeb õhku tõstev vaimustus. Süda, sooritanud sisikonnas paar osavat kõrgushüpet, hakkab taguma kuskil mandlite piirkonnas, püüdes kasvõi natukenegi piiluda seda muinasjutulist pilti ümber sinu. Silmamunad kipuvad ka aina väljapoole, nagu kahetsusväärselt koju unustatud digikaamera objektiiv, püüdes seekord omal jõul jäädvustada seda joovastavat ilu, mis saabub talvisel ajal koos pilvede tagant hiiliva päikesega.

Mulle tundub, et lumi peidab endas mingisugust imeliselt head energiat. Ega siis niisama väida teadlased, et jäätunud vesi neutraliseerub, saavutab oma algse puhtuse läbides loomuliku tsirkulatsiooni tsükli, värskena maa pinnale naastes. Pajatavad ka vanarahva pärandid üsna palju sulavee kasutamise kohta. Sellega tarvitses vaid juukseid pesta või nägu niisutada, lilli kasta või suud loputada, kui looduslik ilu lausa vohama hakkas. Mõned erilised loodusesõbrad igapäevaselt joovadki vaid sügavkülmetatud ja uuesti sulatatud vett.

Ja kui vaadata lumehelbeid lähemalt - on igaüks neist kui erakordne ja isenägu kunstiteos! Vormide uskumatu, pea täiuslik geomeetrilisus, samas ka kordumatus, briljantselt hiilgav veetlus, mis paneb inimesi soost ja vanusest sõltumata  imetlema neid teada olevaid lendavaid objekte, kui nood usaldavalt sooja labakinda peale maanduvad.

Sellist looduse poolt pakkutavat vaikset vaatemängu jälgides taipad, et ükskõik kui problemaatiliseks ei kisuks viimasel ajal igapäevane tööle jõudmine, on talv nautimist väärt! Ja jalutuskäigu lõpuks, raskete poekotidega oma maja ette maandudes ning streikiva fonoluku taha külmavangi jäädes hoiab see positiivne meelestatus kaitseinglina ikka sinust kinni. Sa taipad, et keset päeva, ilmajaama poolt lubatud tuisuga ükski normaalne inimene enam õue ei lähe, sulle paraadna ust lahti ei tee... Veidi muremeelsena avastad ka seda, et krõbedad vandumissõnad ei aita luku üles soojendada. Südamesoojus paistab päästvat ka sellest olukorrast. Sa sulatad pakase poolt halvatud tehnika oma hingeõhu ja soojade kätega ning see laseb sind lõpuks armulikult sisse.

Selline ongi üks Eestimaa talv. Armulik. Väliselt küll karge ja karm, aga selle karmuse taga peitub üüratult  positiivne energia. Energia, mis kutsub inimesi abistama teineteist autode käima lükkamisel, ohtlikke jääpurikate likvideerimisel, naabrikoera lumevangist päästmisel.

                                                        ***

Vot selline lugu. Võib-olla liiga naivistlik ja lapselik. Aga saabunud detsember ongi ju üks muinasjutuline aeg, mil ka see, kelle suss enam aknalauale ei mahu, ootab endamisi mingit laadi  imet. Ootan seda minagi kui päris aus olla.

Ilusat talve!