Monday, September 12, 2011

Emaks saamise omavastutus

Hiljuti läksin täitsa põlema ühe noore lapseootel neiukese jutu peale, et "temakesel olla lapsehoidjaid jalaga segada". Seletasin võibolla liigagi suure pühendumusega, et sünnitades peab iga naine algselt arvestama ainult ja vaid iseendaga, mitte jääma lootma õnnele, kui häppid vanavanemad võtavad väikelapse kantseldamise osaliselt enda kanda või tubli isa laseb väsinud emmel regulaarselt ennast välja puhata. Ise muretsesid, ise ka kasvatad!

Miks üldse peavad meie vanemad, kes alles hiljuti hingasid kergendatult "fuhh, tütreke mehele antud, nüüd saab lõpuks enda jaoks natuke elada", taas kakaseid pükse vahetama hakkama, ah? Need nüüdispäeva keskealised, kes raske töö juures peavad terve mõistuse juures kauge pensini kuidagi hakkama saama? Eei, neil on see kadalipp juba läbi käidud, see siin on nüüd meie jagu!

Lapse isa? Isal ja isal on teatavasti vahet. Mõni isa on tõesti suurepäärane eksemplar, kes sünnitusmajas lapsukest sülle võttes kannabki lapsukest läbi terve elu vabatahtlikult süles. A mõni iss ei jaksa ennastki läbi elu kuidagi kanda. Ja mõned inimesed lihtsalt ei sobi kokku. Vähe on neid juhtumeid, kus ideaalne algus tõotab sadu aastaid abieluhäärberit, aga variseb esimeste raskustega kokku nagu õlgedest maja? Ja kes üldse ütles, et isa peabki kasvatama, mees on ikka see, kes tööl käib ja leivaraha toob, kasvatamise ülesanne on ikka aastatuhandeid ema vastutusel olnud. See, et mehed tänapäeval ülitubliks on hakanud, kärutavad ja hoiavad lapsi, on nende vastutulek meile, emadele. Kui me seda ei hinda, siis kipub tekkima olukord "anna kuradile sõrme, võtab terve käe". No naised, me ei ole ju kuradid, mis sest et meil vahest tiivad pesus ja lendame luuaga, ega ju?!

Veelkord, mitte keegi ei pea aitama emasid laste kasvatamisel, isegi siis kui on üüratult raske, ei ole meil õigust süüdistada kedagit, et meid ei aidata. See oli deem meie otsus eostada omal ajal väike "parasiit" omaenda kehas, kes kujunes praeguseks täpselt samasuguseks toimekaks olevuseks nagu ta emagi! Mis siia puutub väsinud vanamemm, närviline vanataat, tööülesannetega hõivatud mees, veel täie rinnaga hingav tädi või keegi muu sõltumatu sugulane, kellelt me otseselt või alateadlikult abikätt ootame? Ei puutugi! Nende jagu on nunnutamine, imetlemine ja sünnipäeva trall kord aastas... Kasva suureks juba, noor emme! Kas sa just seda ei tahtnud? Omavastutust? That it!

:)