Friday, April 19, 2013

Blondiinid! Nad ikkagi eksisteerivad!!!



Keskpäevane buss rikkis validaatoriga. Siseneb pikaküüniseline, 30-ndates linalakk, asetab mitu head korda oma rahakoti validaatori vastu, kus riigikeeles on selgesti kirjas, et süsteem ei tööta. Kolmandal korral teeb oma salatroheliseks värvitud silmalaugudega neli graatsilist viibet, nagu tahaks paremini maailmaasju läbi näha. Kuid siiski ei taba. "Što? N...e rabotajet?!? Kak eto?", pöördub ta juhusliku kaassõitja poole, kes, olukorrast kiiresti aru saanud, jalutab juba edasi kaugemal asuva vaba istekoha poole. Täielikus hämmingus sätib rohesilmne linalakk ennast validaatori kohal olevale istmele… kisub valideerimiskaardi rahakotist välja ja, seadusekuuleka kodanikuna, püüab ikkagi oma sõitu registreerida.

Daa uz, ne rabotaet. Golova u nekotorõh ne rabotaet :)

P.S.: Palun ilma solvumisteta.
Ma olen ise ka lõppkokkuvõttes paras kohuke, oujee!
Aga kuidagi liiga koomiline ja stiilipuhas blondu oli.

Läheduse värk on selgelt laste kätes

Lapsed - vat kus tõhusaim ühendav jõud! Kui sul on näiteks kahe meetri laiune voodi ja kaks last, siis ühel varahommikusel hetkel avastad, et voodi üks pool on korralikult "märgistatud" ühe kaisulooma poolt ja teisel pool keras on kõhuvalude- ja oksendamishoogudeega võitlemas teine järglane. Seega jääb kahe täiskasvanud inimlooma jaoks umbes 60 cm vaba pinda. Ironi "ON". What a night! Seega, kui teil on suur vajadus kallima läheduse järele - muretsege lapsed, vähemalt kaks tükki korraga! What a horrible night! Ironi "OFF". Sorry my mean irony.

Teekond tagasi

Nonii alustame siis uuesti selle keeruka keskkonnaga. Siinseid blogisid lugedes ei saa ikka kirjutamispisikule vastu, no ei saa... Millest siis täna?

Mul on ikka alatasa fiiling, et "mul on sõpru teisel pool" nagu üks lastemultari muusikapala pajatab. Liiga osavalt juhatab juhus mu ellu inimesi, kelle järgi hing igatsust põeb. Justkui. Tegelt kuidas saab igatseda inimesi, keda isegi ei tunne. No oletame, et saab. Liiga juhuslikult tulevad teatud vihjed, suunad, actionid, liiga õigel ajal kajavad teiste inimeste huvid ja mõtteviisid minu peas. Liiga lahkelt annab Universum märku, mis on vale, mis on õige, mis on üpris kahtlane ja mille jaoks on hetkel just täiesti õige aeg. Justkui liiga palju soove läheb täide. Mitte et ma sellega rahul ei oleks, aitähh sulle, elu, ma armastan sind ka! Liiga palju kokkulangevusi. Või tahan ma lihtsalt ise loota, et Universum minu sõbraks on hakanud? Liiga palju "Selgeltnägija tuleproove" on vist üks tegelane vaadanud. Aga miskit peale siinset dimensiooni lihtsalt peab olema, usun küll. Võib olla see sama asi, et ma usun, panebki selle maailma minu jaoks eksisteerima. Ma ei tea...

Pull on see, et see asi hakkas toimima just siis, kui olin ükskord täiesti äärepeal, ja mõistsin, et mul on kõigest ja kõigist täiesti pohhui. Päevad, ööd, inimesed, loomad, omad, võõrad, kallimad, lapsed, elu, surm. Whatever. Täiesti pohhui. Ma võisin  naerda ja naeratada, ajada ilusat mula suust välja, osavalt varjata oma ei kusagilt tulevaid pisaraid, kuid sügaval ma olin sama mis surnud. Jube kahepalgelisus tegelikult. Õnneks haaras miski mul õigel ajal õlast kinni ja raputas korralikult. Läksin perearstile ja sain abi paraja keemia näol. Nõme küll, aga. See ravis. Rohud ja ehk aegki. Praegu olen sajaga tänulik sellele õudsale ajale. Sest see tegi mind nägijaks. Nägijaks, kui õrn on me maailm, me elu. Hakkasin pohhuistlikkuks uskujaks, et mõnikord, mõningatest asjadest, mis sulle ei meeldi, inimestest, kelle poole sind ei tõmba, on siiski õigust eemalduda. Tegelikult sa ei pea, kui sa ei taha. Ma arvan, et sellest on saanud minu elu filosoofia. Ma tegelen asjadega, mis mulle istuvad, ma suhtlen fantastiliste, mortiveerivate inimestega, ei järgi käske ja norme, vaid oma sisemist intuitsiooni. Ma ei sunni end enam liigselt ning väldin hetki, mis panevad mind jälle midagi kahetsema. Sest tean, et hakates kahetsema, ketran ma neid tobedaid süüdistavaid mõtteid kuudeviisi, ajades endale sedasi jälle korralikud mustad kutsud pähe. Ei, aitab! Mul on üks elu. Ja kuna ma pole siiani suutnud loobuda valgest saiast, suhkrust-soolast, lihast, heast õllest, ega ole viitsinud peletada minema mõned lisakilod, see elu ei saa olla ka eriti pikk. See eest täiega! Sajaga kvaliteetset suhtlemist, siirust, huumorit, muusikat, kultuurseid ja muid elamusi, loodust ja rahu, peresisest armastust, avatud mõtlemist, pidevat arenemist ning oma prioriteetide edasi kandmist, loomulikult. Tegelt on ka rahalised väärtused kahanenud. Jah, poes käimine ja endale midagi lubamine on jätkuvalt emotsioonilaeng, mis paneb särama, kuid mõnikord saab rõõmupommi ka täiesti ilma rahata. Mõnikord on hea tunne tekkimas vaid täiesti suvalise inimesega suhtlemisest. Sina annad talle oma headust, tema sulle oma - ja lõppkokkuvõttes te mõlemad olete topeltõnnelikud!  Mõnikord piisab lihtsast "Terest". Ja häid, ilusaid inimesi on minu ümber palju!

Hea on kõikjal. Tärkavas elus, looduses, eriti looduses, lastes, omaenda loomingulises, avastamistes, esemetes, helides - igal pool. Tuleb lihtsalt märgata. Ja siis hoida seda rõõmu enda sees järgmise rõõmsa avastuseni. See on paras väljakutse, jah. Selle koha pealt tunnen, et olen loomult, sünnipäraselt ikka täielik negativist. Muidugi on klaas pooltühi! Alati on, sest hing püüdleb ju ikka paremuse poole. Aga fakt on see, et püsiv negativism ei lahenda muresid, ei täida klaasi, see ainult süvendab probleeme ja tunnet, et midagi on vajaka. Seega jääb ainult positivism. Ehk kärab ka  - pohhuism. Sest see on tegelt paras kasvatuslik meetod kiuslikule saatusele. Nii nagu me ei pane tähele lapse jonni, tuleb ignoreerida saatuse väljakutseid, siis muutub see päris leplikuks tegelaseks.

Kuidagi nii üle pika aja :) Parajalt primitiivselt
Elame Sajaga!