Parim, mida vanemad võivad oma lastele anda, on austada teineteist. Jah, jutt käib eelkõige austusest, sest tänapäeval elavad paljud lapsed koos ühega oma bioloogilistest vanematest ja seda "päris armastust" jagatakse hoopis uue isaga/emaga. Aga ka too, vana, väärib austust. Sest ta on ju ikkagi lapse lihane vanem ja veri on alati olnud paksem kui vesi. Kuigi ma isiklikult ei mõista, kuidas tänapäeval järsku ei suudeta elada nii nagu vanasti, mil suhteid nagu katkiseid asju minema ei visatud, vaid parandati, ei ole minu asi halvustada meie mehi ja naisi nende lahkuminekuotsustes ja ka soovimatute raseduste ära hoidmise oskustes. Seega keskendugem sellele, mida saab veel parandada. Et siis tagasi jutu algusesse - parim, mida vanemad saavad oma lastele anda, on austada teineteist. Ma väidan, et see ongi asja tuum.
Lapse käitumine on koopia meie endi käitumisest, see on fakt. Kui laps näeb, et täiskasvanu ei austa teist täiskasvanut, miks peaks ta ise olema nende vastu aupaklik ja arvestav? Sellistest suhetest paraku tulevadki need tuhanded tänapäevalapsed, kes: vaidlevad, karjuvad, lubavad endale roppusi, allumatut käitumist, füüsilist vägivalda, kes ei kuula mitte kellegi sõna, kes valetavad, varastavad, kiusavad ja alandavad teisi. Tihtilugu arvavad need samad vanemad ise, et küll laps saab ükskord sellest ise üle, ta ei saa veel ju oma vigadest aru, ta alles rumal väikseke... Oh ei, julgen arvata, et antud olukorras pole kaugeltki laps see rumalam osapool. Rumalavõitu on hoopis vanem ise, kes, olles veendunud, et järglane ei saa nagunii millestki aru, lubab endale parajalt matsliku käitumist.
Umbes sama rumal on minu meelest arvata, et laps ei seo ennast selle inimesega, kes on kunagi minevikus olnud tema "isa/ema", et see side on viimase valjuhäälse vanemate riiuga justkui nabaväät, tsahh, korraga ja lõplikult läbi lõigatud. Ei usu. Kust siis tulevad need madala enesehinnanguga, kõiges ennast süüdistavad, õnnetute silmadega, komplekse täis, agressiivsed põngerjad? Fakt on ka see, et lastel kombeks süüdistada just ennast ema ja isa lahkuminekus, isegi kui uus pere justkui pakub piisavalt rõõmu ja peretunnet. Teadlikult või alateadlikult kannavad nad seda suurt valu oma väikeses südames pikemat aega. Veel crazy´m on olukord, kui vanemad ei jäta jonni ning peavad teineteise peale meeletut viha ka lahus elades. Kõik need lõputud jagamised, süüdistamised, nõudmised, halamised, tögamised, nina ette hõõrumised, armukadedaks ajamised, enda ja teise osapoole alandamised, mida meie lahku läinud täiskasvanud tihtilugu nii lapsikult harrastavad. Laps tunnetab kogu seda viha ja alandust justkui enda peal, samastudes selle "maailma halvima" vanemaga, ja kannatab vaikselt, aga mõnikord vägagi põhjalikult. Küll siis saab murelik lapsevanem harrastada mööda psühholooge jooksmist, et miks laps ei kõnele, miks ta hüsteeritseb, miks on ta teiste nõnda kuri, miks ta teeb haiget teistele aga mõnikord ka endale, miks see ja too ja järgmine...
Muidugi on olemas ka selline mõiste nagu resistentsus, mis tähendab sisuliselt seda, et laps on halbadest mallidest üle ning suudab oma jõudega nende toimele vastu panna, laskmata neil negatiivselt mõjutada oma käitumist ja elu. Aga see on siiski paraku pigem erand kui reegel.
Jah, üks asi on see, et pahasti käitudes nõuab laps vanemate tähelepanu, kuna seda jääb tal lihtsalt vajaka. Oma tähelepanu ja tegelemisega (olgu see positiivses või negatiivses võtmes) pakub vanem lapsele ülivajaliku turvatunnet. Kuid mitte vähem tähtis on see, et vanemate duo pakub lapsele juba iseenesest seda turvatunnet. Pakub kindlust, et mis ka ei juhtuks, kõik nende pere ette kerkivad mured saavad rahulikult lahendatud kahe täiskasvanu inimese poolt, kes on tema ema ja isa. Ema ja isa, kes respekteerides teineteist, soovivad parimat temale, nende lapsele, kes on eelkõige nende ühenduslüli, mitte riidude põhjustaja. Ja muidugi kodu, kus on iga päev ruumi hoolivusele, vastastikkusele austusele ja armastusele on suurepärane kasvumaa väiksele, mitmekülgselt tervele kodanikule.
cats
Thursday, May 8, 2014
Friday, October 11, 2013
Loits
Pange tähele, kuidas ja millest meie oma päeva jooksul räägime. Kui palju on me vestlustes-mõtetes positiivset, kui palju on negatiivse alatooniga momente? Ja kui kauaks me nende negatiivsuste külge klammerdume? Kas vestluses kollegi-sõbranna-kaasaga lisaks kasutu kriitikanooltele, elu-olu kirumisele on miskit rõõmsat ja produktiivset ka? Kui tihti me märkame lähedaste ponnistusi? Kui palju me kii...dame oma lapsi? Kas me anname positiivset tagasisidet inimestele, kes on seda väärt, kas me toetame nende andekusi ning motiveerime neid omakorda jätkama? Või kadestame, otsime vigu ja teeme maatasa?
Ühtelugu tuleb meelde pedaõpingute aeg, üks loeng, mille nime enam kahjuks ei mäletagi. Suur kõlav saal ning üks erakordselt soe ja huvitav pedagoog Maria Tilk innukalt üliõpilaste ridade vahel astumas. Sellest ajast peale, selles saalis, mida enam ei eksisteerigi, jäid mu pähe igaveseks kõlama maagilised sõnad, mis pajatasid kasvatusteaduste ajaloost:„sõnades on loits“, „tühje sõnu ei tohi suust välja ajada“.
Ma ei ole päris kindel, kas ja kuidas suudan neid väärt mõtteid oma ametis töötama panna, aga ühte tean ma kindlalt – tõesti, alati tuleb mõelda, mida sa ütled. Mida ütled, millest mõtled, mida kirjutad. Sest sõnal on võimas jõud, vägi. Heas sõnas on hea vägi ja halvas halb. Ja meie enda valida on millist väge me oma päeva laseme.
Ühtelugu tuleb meelde pedaõpingute aeg, üks loeng, mille nime enam kahjuks ei mäletagi. Suur kõlav saal ning üks erakordselt soe ja huvitav pedagoog Maria Tilk innukalt üliõpilaste ridade vahel astumas. Sellest ajast peale, selles saalis, mida enam ei eksisteerigi, jäid mu pähe igaveseks kõlama maagilised sõnad, mis pajatasid kasvatusteaduste ajaloost:„sõnades on loits“, „tühje sõnu ei tohi suust välja ajada“.
Ma ei ole päris kindel, kas ja kuidas suudan neid väärt mõtteid oma ametis töötama panna, aga ühte tean ma kindlalt – tõesti, alati tuleb mõelda, mida sa ütled. Mida ütled, millest mõtled, mida kirjutad. Sest sõnal on võimas jõud, vägi. Heas sõnas on hea vägi ja halvas halb. Ja meie enda valida on millist väge me oma päeva laseme.
Väljavõtte algaja jalgratturi feissarist
Ai pergele... Peaaegu esimene õnnetus liikluses. Ääärepealt sõitsin otse ühele... Smart´ile. Ületasin jalakäia kiirusega teed. Ületasin küll rohelisele, aga säherguses, tobedas, "autole ka lubatud" kohas, juunou, mina neid nimetusi ei tea. Ja üks smardikas leidis, et mind ei ole vaja üle lasta või siis ei märganud mind "väiksekest", või oli lihtsalt karm hommik... Ühesõnaga jäi jumalast keset üsna... kitsat teeületamiskohta pidama, mina pressisin täiega pidureid ja kui mõlemad osalised taipasid, mis äärepealt juhtunud on, läks tuju kuidagi jõle heaks. Mina särasin, sest silme ees jooksis pealkiri "Kaks poekaru sõitsid mustakivi teel avariisse", meesblondiin "autos" säras ka, eks tal omi põhjuseid. Nii me siis särasime teineteisele natukest aega, nautisime vastastikust sõbralikkust ja jätkasime omi teid vihmale kiuste väga joviaalses meeleolus.
Hea, kui on olemas säravaid, huumoriga inimesi, et kõik ei lenda teineteisele kohe sõimlemisega ja tapvate nooltega pilgus peale. Sära silmis ning turvalist liiklemist teile!
Siiralt teie, granaadiga ahv
Hea, kui on olemas säravaid, huumoriga inimesi, et kõik ei lenda teineteisele kohe sõimlemisega ja tapvate nooltega pilgus peale. Sära silmis ning turvalist liiklemist teile!
Siiralt teie, granaadiga ahv
Ideaalsed kaaslased?
Saagem juba aru – ideaalseid paarilisi ei ole olemas, on vaid vähem kauged subjektiivsetest, olematutest musterkujudest õnnekaaslased. Elu on iseenesest juba toosama õnn! Ning ta on ainuüksi meie endi kätes. Kasvatada tarvitseb vaid lapsi ja koeri!
Да давайте уже поймем - идеальных людей (супругов) нет, есть лишь менее далекие от субъективных, несуществующих совершенств товарищи по счастью. Ибо жизнь сама по себе – счастье! И она исключительно в наших руках. А воспитывать надо детей и собак!
Да давайте уже поймем - идеальных людей (супругов) нет, есть лишь менее далекие от субъективных, несуществующих совершенств товарищи по счастью. Ибо жизнь сама по себе – счастье! И она исключительно в наших руках. А воспитывать надо детей и собак!
Emaarmastusega isa vastu.
Armsad emmed, kontrolligem, mida me oma laste kuuldes räägime, eks. Lasteaedniku ja lihtsalt laste suhtes tähelepaneliku inimesena olen tihtilugu valutanud oma südant laste pärast, kelle isal "on aega ainult oma sõprade/töö/arvuti/muu säärase jaoks", kes arvab, et "ah, need mehed ainult joovad ja joovad" ja leiab, et isa "armastab oma sõpru/oma autot/raha rohkem kui mind ja emmet". Siiski usun, et alla 6-aastane laps EI TULE nende mõtete peale ise, vaid neid on temale sisestatud... Ja kelle poolt teame vast isegi. Ükskõik, mis ka ei oleks, kõigil on tõuse ja mõõnasid, vanemate kaklus ja klats jäägu suletud uste taha! See ei lahenda olukorda, vaid tekitab lapse hingele veel suuremaid haavu. Jätku siis, kurat, maha see "kurjajuurest" isa! No milleks ussitada? Milleks teha nii rämedalt haiget oma kõige-kõige olulisematele? Et su laps saaks juba maast madalast külge "mind ei armastata" kompleksi ning jätkaks ebaõnnestunud pere mustrit? Kelle suunas säärane kättemaks tegelikult suunatud on? Kontrolligem, mida me lapsed meie kõrval kuulda võivad. Uskuge, "raisk" ja "perse" ei ole antud juhul tegelikult isegi kõige hullem variant.
PS. Taas - ei midagi isikliku. Ei lahka siin oma pere probleeme ega loobi kivä kellegi tuttava kapsaaeda. Lihtsalt mõtted ja tähelepanekud.
PS. Taas - ei midagi isikliku. Ei lahka siin oma pere probleeme ega loobi kivä kellegi tuttava kapsaaeda. Lihtsalt mõtted ja tähelepanekud.
Tuesday, June 25, 2013
Puhkusest saab kallim olla vaid puhkus... Haapsalu "Laines"
Põhjamaade Veneetsiaks pühitsetud Haapsalu on imeline linn,
täis ajaloolisi paiku, müstilisi legende, lilleamplitega kaunistatud kohvikke,
kauneid ja sõbralikke inimesi. Siia tasub kindlasti tulla igal eestlasel,
pealinnast või maalt, et uudistada, puhata, jõudu ja tervist koguda, mereõhku
hingata.
Haapsalus Väikese viigi maalilisel kaldal asub Spa Hotell Laine, kõrval pronksist kuju Kepimurdja, kui tervendava sanatooriumipuhkuse kaunis vana sümbol. Imekena loodus, soe vesi, ajaloo käegakatsutav lähedus, lubivalged luigepaarid akna taga. Kõik olekski kaunis ja idülliline, kui mitte üks asjaolu.
Tulles siia asutusse puhkama peab nimelt tõenäoliselt
arvestama, et lisaks küllalt suurele kulutusele ravipaketile ja majutusele,
peaksid muretsema korraliku kindlustuse nii enda, laste, kui ka auto jaoks.
Sest umbes nii väidab "Laine" tehniline juht Märt Põldvee, kes võiks
ometi vastutada Spa Hotellis toimuvate tööde ja nende tagajärgede eest. Nimelt
sel ilusal hilishommikul, kui me pere randa suundus, jättes rahumeeli oma auto
maja parklasse, käisid hotellis aknavahetustööd, mis lõppesid meie
neljarattalise sõbra jaoks kahe viiesendimeetrilise vahega asuvate
ämblikuvõrgulaadsete täketega.
Väidetavalt üritati meiega eelnevalt ühendust võtta, aga
tulutult. Mobiilinumbreid ei pidanudki administratsioon võtma ja kaasa nimigi
ravikaardil oli täiesti vale. Olevat siis auto spetsiaalse kattega (mis paistis
meile pigem tavalise vana voodilinana) ka kaetud. Aga kui, siis juba hiljem,
sest hotellist lahkudes nägime, et tööd juba käivad, aga mingit ohtu meie
autole tol hetkel tõesti ei aimanud. Ja kui tagasi olime, tunnistasime lihtsalt
fakti, et nüüd peab arvestama autoklaasi vahetuskuludega. Seda, et katet töö
alguse ajal polnud ma ka nentisin, mille peale kõlas tehniku vastus „Aga enne
ei kukkunudki midagi“. Paneb mõtlema, et kas ta mitte ei ole teadlik, et miski
ongi kukkunud, ainult et hiljem. Professionaalne tehniline juht Märt väidab
agaralt, et autole sai töö ajal kukkuda ainult küprokitükke, mis siililegiselgelt
klaasi ei vigasta, ja üleüldse on see värske vigastus – „ilmselt sõidu ajal
tekkinud“, enda viga. Irene Väli, Spa Hotelli juhataja ütleb, et ei saa midagi
teha, et „Laine“ klientidel tekkib
alatasa sääraseid kaebusi – küll on mõni
söögi ajal hambast ilma jäänud, küll jala välja väänanud, küll kondi puruks
kukkunud, küll vastu liigkõrgeks ehitatud ja mõne tooli või astmega varustamata
jäänud vanni teravat nurka korraliku hematoomi saanud. Siin sekkub taas Märt,
kes taas rõhub kindlustuse iseenesestmõistetavat vajalikkust.
Eks neid asju loomulikult juhtub. Üht minu tuttavat on
näiteks seal samas "Laines" soolakambrisse unustatud. Oli ka meie puhkuse ajal naljakaid
apsusid. Aga keegi ei lähe pisiasjade peale ägedaks. Pealegi teenindavpersonal
on „Laines“ suurepärane. Küll aga suhtumisele, millisega üks ennastaustav ravi-
ja puhkeasutus pühib igasugusest vastutusest käed puhtaks ja ründab hoopis
klienti ennast oma tobedate ja küllalt läbipaistvate süüdistustega. Kas tõesti
peavad väärikad eesti prouad ja taadid, kes on pensionini meie heaolu nimel
ausat tööd rüganud, seisma silmitsi taolise ükskõiksusega? Kas tõesti peavad
lihtinimesed, kes on pool aastat kogunud raha selleks, et korraldada endale
pisike, muretu Spa-puhkus, kindlustama oma tagumikke, väärisesemeid ja
liiklusvahendeid? No andke mulle andeks… Kurb on see, et nii mõnigi meie inimene on tegelikult saanud
kodukandi puhkusest ka mõne sellise,
negatiivse kogemuse, kuid reaalselt see, paraku, asutuse juhtkonda ei huvita.
Raha on makstud, teenused osutatud -
head aega! Kaasaegseid majutusasutuste juhte paneb heal juhul muretsema vaid
see, et hoolimatu suhtumine võib suuremat kajastust saada. Üksikinimene
iseenesest ei vääri hoolimist. Tema probleeme naerdakse lihtsalt välja. Kas
tõesti on tänapäeval ainult ajakirjandus ja tarbijakaitse need hoolima panevad
jõud? Nii väär!
Me kutsume inimesi puhkama Eestis, kuid kas ikka tasub jätta
oma finantse kodumaale? Äkki oleks odavam ja usaldusväärsem võtta oma
ujumistrikoo ja põrutada Türki või Egüptusesse?
Tasub küll! Eesti on täis imelisi kohti! Ja Haapsallu tasub
tõesti minna. Kuid ilmselt mitte „Laine“ Spa Hotelli. Eelistaks näiteks
Haapsalu Fra Mare´t, mõnus liivane rand kahe sammu kaugusel, kaunis loodus ja
vaatamisväärsused ümberringi, suur parkla ja pealtnäha korralikud aknad. Jäägu
Kepimurdja sinna Väikese Viigi äärde. Temal vedas, ta elas ajal, mil
kindlustust ei olnudki, ja mudaravilates valitses heatahtlik ja vastutustundlik
kord.
Friday, April 19, 2013
Blondiinid! Nad ikkagi eksisteerivad!!!
Keskpäevane buss rikkis validaatoriga. Siseneb pikaküüniseline, 30-ndates linalakk, asetab mitu head korda oma rahakoti validaatori vastu, kus riigikeeles on selgesti kirjas, et süsteem ei tööta. Kolmandal korral teeb oma salatroheliseks värvitud silmalaugudega neli graatsilist viibet, nagu tahaks paremini maailmaasju läbi näha. Kuid siiski ei taba. "Što? N...e rabotajet?!? Kak eto?", pöördub ta juhusliku kaassõitja poole, kes, olukorrast kiiresti aru saanud, jalutab juba edasi kaugemal asuva vaba istekoha poole. Täielikus hämmingus sätib rohesilmne linalakk ennast validaatori kohal olevale istmele… kisub valideerimiskaardi rahakotist välja ja, seadusekuuleka kodanikuna, püüab ikkagi oma sõitu registreerida.
Daa uz, ne rabotaet. Golova u nekotorõh ne rabotaet :)
P.S.: Palun ilma solvumisteta.
Ma olen ise ka lõppkokkuvõttes paras kohuke, oujee!
Aga kuidagi liiga koomiline ja stiilipuhas blondu oli.
Subscribe to:
Posts (Atom)