Sunday, November 20, 2011

Pereelu - kas musternäidis või teatrimäng?

Kõige nõmedam on minu meelest inimeste pokazuhha-lembelisus. Kui halva mängu juures tehakse ilgelt head nagu. Ka peresuhetes. Ei ole minu silmis midagi vastikumat, kui üks pereisa, kes jutustab vahtus suu sellest, kuidas ta "jumaldab oma kullakallist ämmakest", või üks üliuhke pulm, mis lõpeb sellega, et abikaasad süüdistavad teineteist oma elu nahka keeramises, või üks probleemne suhe, kus probleeme üritatakse summutada lillede ja kingitustega. Ma alati mõtlen, et kas ma tõesti paistan nii loll, et peab minu ees sellist teatrit tegema. Sest tundeid ei saa teeselda, ega ka varjata, või olen mina lihtsalt suht hea psühholoog, et suudan näitlikkust alati läbi näha, ei tea.


Selge see, et igas suhtes on etappe, mil kõik nii roosiline ja maasika-vahukoorene pole. No kamoon, keegi ei ootagi kellegilt musterabielu, kõigil on oma kiiksud, omad tõusud ja mõõnad, kõikidel on omad suhtumised oma ämmadesse, pea kõigil on raskusi lastega - keegi ei nõua ideaalperet. Lahkhelid ei ole näitaja, et suhe on katki, pigem vastupidi, et ta on hetkel parandamisel. Sest, olen veendunud, ei ole võimalik elada edüllilist pereelu viibides päevast-päeva koos. Aga näitemängud on natsa naljakad küll.


Mulle meeldivad siirad ja elusad inimesed, nendega tahan suhelda, näitlejad ei ole minu pärusmaa :)

Monday, November 14, 2011

Tänane isadepäevajärgne hommik algas mul nii. Laste ühiskondlikule äratusele suutsin ma seekord imekombel vastu hakata, ja kui kella pool 8 paiku nummi Stella issi järel minu magamistoa ukse kinni pani, jäin ma eelseisva nädala ainsat töövaba hommikut nautima, eeldates, et Stella viiakse lasteaeda ja haiguslehel olev poiss naudib rahulikult oma Sponge Bobi multarit. Dutki, brat! Täpselt kell 9 ärkasin ma selle peale, et laia madratsi peale maandus kellegi suur keha ja karjus läbi uneloori otse ajju "Tere kallis, kuidas magasid?" Vastasin ausalt, sest muudmoodi ei oska: "Sitasti magasin, sest keegi ajas just ülesse". "Anna andeks"...

Stella osutus ikka veel kodus olevat, sest "Sa oleksid võinud ju teda riidesse aidata". Ees ootas järjekordne "rõõmurohke" päev, mil laste kõrval tehakse kodu korda, söök valmis ja mõned juba ammu kaelas rippuvad tõlked veebi. Sest sinisel lehel olev issi pidi täna töölt läbi hüppama. Paistab, et ta ei naudigi sinisel lehel olemist, tohohh. Siis, halleluuja, vaadates poolärganud mõrrale (loe: mulle loomulikult) näkku, nuputatigi lõpuks välja - iss tööle, lapsed vanavanemate juurde Kiisale. Aga hui nad tahavad ju kuskile minna! Meelitasin asä-memme-tädi Külliga, kiisudega, vanaema toitudega, mandariinidega, ähvardasin kurja emmega kodus passimisega, suppi söömisega, magama minemisega, siis pika vingu peale otsustati üksmeelselt Kiisa kasuks, jess!

Aga jah, lõppuks saigi omale päeva kodu ja probleemide lahendamise jaoks. Hommikul vara saatsin ühe teksti, vaatasin eesti energia asjad läbi, seal on mingi kala meil, mitte ei saanud aru, kas arved olid kõik makstud või ei. Tegin veel ühe pika tõlge lõpuni, nüüd jäi veel paar korda kõrvalseisja pilguga üle käia ja ära saata, koristasin nati tuba ja sättisin homseks tööpäevaks asjad valmis. Nii hea kui asju saab lahendada vaikuses, ma ikka ei suuda keskenduda, kui on laste kisa majas, seepärast paljud asjaajamised jäävad õhtuse aja peale, kui suslikud juba magavad, aga palju sa ikka kell 22 juba jagad. Tegin omale oliivõli juuksemaski ja nüüd naudin vaikuses ja hämaruses teed ja blogimist.

Nädalavahetus möödus suht koht hästi, reedel oli rabamist küll, õhtul, peale terve päev kestnud köögitoimkonda olid jalad nagu ka kõik kondid reaalselt valusad ja kurgus istus taas mingi ilmselt aiast krahmatud viiruseokkas. Kuid laupäeval läksime vanaisasid õnnitlema, aitasin koristada ja ladusin klaase vastkokkupandud kappi. Talvekummid said issil vahetatud, jee! Õhtuks kütsime naistega sauna, sest mehed käisid linnas kojameest parandamas. Saun on ikka nii hea!! Ja tädi Külli jutud Hollandist! (Seal on ikka kõik hoopis teisiti! Näiteks, seal antakse lapsed juba 3-kuuselt lasteaeda!) Ja õlu selle kõige kõrvale, sest kui päris aus olla, siis seal Kiisal on nii närviline keskkond, kõik koguaeg riidlevad ja nõuavad ja ähh, suht crazy! Selle asemel, et tulla kokku ja olla niisama mõnusad, on mingi üks teise tagaajamine naiste poolt, too seda, tee toda ja agressiivne telekavaatlus ja õllejoomine vanamehe poolt.

Ühesõnaga, ma jätsin oma seal kehtivat, mehega solidaarsusest tulenevat karskust kus kurat, ja otsustasin vanameest Aivarit õllega aidata. Tore oli sauna kõrvale õlut juua. Lapsed ei tundunud ka enam nii tüütud. (Ei, tegelt lapsed olidki super inglid, jah. Neile nii meeldis saunas käia, käisid nii meie kui ka tädi Külliga, Stella oli näost peedine juba, aga ikka oli "saunaisu". Ja Chris muudki joonistas ja müras ringi.) Ainuke jama, et arvatavasti agressiivseks muutunud vanamees leidis mingi muu joogikese, sest õhtu poole oli päris vastik teda vaadata, püha viha täis kõigi peale, kes teda telekast ja diivanist lahutada soovisid. Õnneks löömaks ei läinud, kuigi juhtub sedagi. Läksime enne sõda ära vist. Aga järgmine hommik oli abilisel pea ai-ai, njah. See-eest kurguvalust sain lahti.

Pühapäev möödus nagu nõiaväel, õnnitlesime issit, kinkides talle lumelabida autosse, söime hommikutee kõrvale Napoleoni ja memme toodud india riisirooga tema VS kohvikust. Sai vaid natuke mööda poode uudistatud, jõuluoste tehtud ja arvutis arveid makstud, kui oligi päev õhtas. Vanaemal on vaja mingit kummutit Kiisale, ekstra mõõtudega, igatpidi mahukat, aga pagan, ei leia seda mitte kusagil me suures Tallinna linnas, no ei tehta ikka sihukesi 120*120*60 kummuteid, noh. Või tehakse, aga nad maksavad 300 eurtsi. Arvestades hinda otsustasime, et see pole kuidagi ratsionaalne vana raha suht ebakvaliteetse staffi peale raistata, parem teeb Kristjan ise kunagi valmis tööjääkidest ja selle raha eest saab Kiisale midagi muud kasulikku soetada, näiteks õhksoojuspumpa, mis on üüratult hea mõte. Nii et ostsime kutile paku kaane jõulukuuks ja läksime koju Tantsud tähtedega vaatama. Aa, ja Juku kaubaka kaardi tegime ka ära, see on novembris puha muidu!

Homme algab mul pikk töönädal, paariline on puhkusel, teen nüüd metsikult (omaarust) asendusi.
See-eest ei saa tõlketööd kahjuks eriti teha, samas neid ei ole viimane aeg tulnud ka, paraku. Nuuks. Aga see oli küll hea abiraha, eelmine kuu sain nt 150 eurtsi lisaks, no rabasin ka muidugi palju. Üldiselt see rahaline seis ehmatab ikka küll, lõin eelmine nädal kõik kulud ja tulud kokku ega saa aru kuidas meil niigi hästi niikaua läinud on ja kust see puudu olev raha võetakse. Nüüd vaja lapsele uut turvatooli ka autosse muretseda, see taas ligi 150 eurtsi. Hakkan vana maha ärima, äkki päästab seegi kuidagi. Ja suuremad Jõulukingid on veel ostmata, niisama komme sussidesse olen varunud igaks päevaks, aga mingit Barbie nuku võiks tütrele muretseda ja poisile kah midagi kasulikku.

Metsatöllu "Küü" on hetkel ainukene meditatsioon, see lihtsalt on sigahea. Ja sel on kihvt omadus, mida rohkem kuulad, seda paremaks läheb!

Aitab nüüd lebost, marss süüa keetma, töönadal võib alata. Homme jälle 10 põnne, nädalakavade planeerimine, kakased pepud ja pissised püksid, arengukavad, mõned postikäigud ja kaklused oma piraatidega. Aga senikaua veel "Meeleheitel perenaised", sest seda me kõik arvatavasti juba peast oleme.

Ja üks täna leitud nali ka veel takka:

Otsustasin täna teha kõik meeste kodused tööd täitsa ise. Viskasin diivanile ja vahin filme. Raske on, aga mis teha..

Thursday, November 3, 2011

Neljapäev on naistepäev

Väikseks eelmänguks eelseisvale teleõhtule ühe minu meelest täiesti mõttetu saatesarja "Seks ja küla" saatel tahaksin pajatada Teile üht kelmikat lugu. Lugu ise on tulnud meile kuninglikust Taanist, kus kirjutamata seadusena on sisse seatud üleriigiline “krõpsupäev”. See on nimelt neljapäev, millal kõik paarilist omavad inimesed teavad, et täna õhtul neil see juhtub. Enamus taani naisi sätib ennast veidi ahvatlevamalt riidesse ja käib ringi erootiliselt salapärane sära silmis. Täna saab. Enamus taani mehi, neid, kes suhtes, meenutab kuju sovjetiaja agitatsiooni plakatikilt, öeldes kindakäelise “Ei” napsule ja õhtusele sõpradega istumisele. Täna saab!  

Seal olevat isegi säärane telereklaam, mis neljapäeva kohustuste üle nalja viskab.  Reklaam, mis kõneleb sellest, kuidas ühel neljapäevasel päeval üks täiesti tavaline taani keskmine, kuninglikust soost ilmselt kauge naisuke päeva õhtasse “veab”. Alustab hommikul tavaliste taani laste toitmisega, aeda-kooli viimisega, ise tööle jõudmisega, joostes terve päev nagu orav rattas täites argipäevaseid ülesandeid. Peale õhtust poest läbi astumist, suurte toidukottidega ja lastega jõuab naisuke lõpuks koju, kus teda ootamas üks täiesti tavaline taani mees, samuti kuninglikust päritolust üsna kauge. Ootab diivanil, ajaleht näpu vahel. “Kallis, kas sa saaksid mind korra aidata?”, palub naine esikus, poekoti raskuste all murdumas. Ajalehe tagant kõlab automaatvastaja hääl “Kallis, äkki saaksid ise hakkama?”. Samasuguse viisaka palvega (kuninglik Taani Vabariik ikkagi) pöördub naine diivanit kaunistava kaasa poole laua katmise, lapse koduste ülesannete kontrollimise, lihakäntsaka lõikamise, lapse jope parandamise jms puhul. Vastus jääb loomulikult ikka sama automaatvastajalikult viisakas, aga kasutu. Juba enne ööd ühe jalaga vanni  ronides, kohustab naine meest ajupraad välja võtta, aga seegi jääb automaatvastaja filtri taha toppama.

Juba voodis, kõht täis ja meel on hea, hakkab mees kaasale ligi tikkuma. Tirides kallima ööpüksikuid jalast, küsib ta naise käest abi, rõhutades, et “Täna ju neljapäev”, mille peale kõlab vastus “Kallis, äkki saaksid täna ise hakkama”. Automaatvastajast naine keerab teisele külge ja jääb poolsurnud magama. Reklaami lõpp.

Vot sihuke kelmikas lugu teisel pool läänemerd. Kelmikas lugu, mis paneb mõtlema. Paneb mõtlema sellest, millest sihuke traditsioon võis üldse tekkida. No eks ta ole, nädalavahetused on reeglina perekesksed, inimesed harrastavad väsitavalt aktiivset puhkust, sugulaste ja sõprade külastamist, normaalses riigis vast lubatakse endale väljasõite, no kus sa seal seksiga pihta hakkad, eks ole.  Nädalaalgus on töö tõttu reeglina surmväsitav. Aga neljapäev on neljapäev. Siis on juba suurem rabamine selja taga ja iga naine/mees võivad endale kinnitada, et “Täna on mul kodus seks”. Ja nagu habemega anekdootki ütleb, võib lausele lisada ka täpsustuse “Sinuga või ilma”. Aga nali naljaks, eks sellise päeva sisse seadmine on üheltpoolt abieluinstitutsioonis toimuvat toetav manööver, aga teiselt pool – no ikka täielik absurd ja minu meelest paras alandamine.
 Aga oma, suht feministlikkust muutunud vaatevinklist tahaks ikkagi lisada mõne plusspunkti hästi lavastatud reklaamile. Sest eks ta ole tõsi küll, kui naise peale on ikka vaikselt delegeeritud liiga palju kohustusi ning abipalvetele vastatakse viisaka persse saatmisega, pole neljapäevalgi midagi loota. Nii juhtubki, et naistepäev on ainult 8-ndal märtsil. Kui sedagi J Ei midagi isikliku.