Emaks saamise omavastutus

Hiljuti läksin täitsa põlema ühe noore lapseootel neiukese jutu peale, et "temakesel olla lapsehoidjaid jalaga segada". Seletasin võibolla liigagi suure pühendumusega, et sünnitades peab iga naine algselt arvestama ainult ja vaid iseendaga, mitte jääma lootma õnnele, kui häppid vanavanemad võtavad väikelapse kantseldamise osaliselt enda kanda või tubli isa laseb väsinud emmel regulaarselt ennast välja puhata. Ise muretsesid, ise ka kasvatad!

Miks üldse peavad meie vanemad, kes alles hiljuti hingasid kergendatult "fuhh, tütreke mehele antud, nüüd saab lõpuks enda jaoks natuke elada", taas kakaseid pükse vahetama hakkama, ah? Need nüüdispäeva keskealised, kes raske töö juures peavad terve mõistuse juures kauge pensini kuidagi hakkama saama? Eei, neil on see kadalipp juba läbi käidud, see siin on nüüd meie jagu!

Lapse isa? Isal ja isal on teatavasti vahet. Mõni isa on tõesti suurepäärane eksemplar, kes sünnitusmajas lapsukest sülle võttes kannabki lapsukest läbi terve elu vabatahtlikult süles. A mõni iss ei jaksa ennastki läbi elu kuidagi kanda. Ja mõned inimesed lihtsalt ei sobi kokku. Vähe on neid juhtumeid, kus ideaalne algus tõotab sadu aastaid abieluhäärberit, aga variseb esimeste raskustega kokku nagu õlgedest maja? Ja kes üldse ütles, et isa peabki kasvatama, mees on ikka see, kes tööl käib ja leivaraha toob, kasvatamise ülesanne on ikka aastatuhandeid ema vastutusel olnud. See, et mehed tänapäeval ülitubliks on hakanud, kärutavad ja hoiavad lapsi, on nende vastutulek meile, emadele. Kui me seda ei hinda, siis kipub tekkima olukord "anna kuradile sõrme, võtab terve käe". No naised, me ei ole ju kuradid, mis sest et meil vahest tiivad pesus ja lendame luuaga, ega ju?!

Veelkord, mitte keegi ei pea aitama emasid laste kasvatamisel, isegi siis kui on üüratult raske, ei ole meil õigust süüdistada kedagit, et meid ei aidata. See oli deem meie otsus eostada omal ajal väike "parasiit" omaenda kehas, kes kujunes praeguseks täpselt samasuguseks toimekaks olevuseks nagu ta emagi! Mis siia puutub väsinud vanamemm, närviline vanataat, tööülesannetega hõivatud mees, veel täie rinnaga hingav tädi või keegi muu sõltumatu sugulane, kellelt me otseselt või alateadlikult abikätt ootame? Ei puutugi! Nende jagu on nunnutamine, imetlemine ja sünnipäeva trall kord aastas... Kasva suureks juba, noor emme! Kas sa just seda ei tahtnud? Omavastutust? That it!

:)

"Me vastutame nende eest, kelle me oleme taltsutanud." Antoine de Saint Exupery.

Igas lastega varustatud peres saab kunagi küpseks kukkel nimega "Tahan endale koera!". Väiksed silmad säravad nagu suure vankri tähed, nähes mõnda puudlikest õues, suukene pudistab ülima armsusega "emmä, ostame kutsut!". Emme kummardab lapsukese kõrval, küsides üle kas too hakkab ise kutsuga tegelema, millepeale viieaastane vastab poliitkorrektse tähtsusega "Jaaa! Mina ise hakkan!". Emme on liigutatud. Ja nii kirjutatakse ilma pikemalt mõtlemata tähtsale otsusele alla. Nagu tihtipeale ikka lepingutele alla kirjutatakse - kes neid punkte ikka jälgida jõuab, see tühi bürokraatia ju!

Me otsustame, et lapsel on aeg vastutamist õppida, et see on meie kui vanemate pedagoogiliselt 100% õige käitumine. Mõtleme, et mis see ära ei ole, üks pisikene ja üliarmas suu juures... Aga esiteks, see üliarmas suu on midagi enamat, kui väike karvapall, mis lesib voodis pehmete mänguloomade vahel nii et ei tee vahetki hingetul ja hingega "mänguasjal". Aga ta on ju siiski hingega, ja kaugeltki mingi mängukann! Ning ootab/vajab/väärib (valida vastavalt enda  arengutasemele) ka vastavat suhtumist.

Huvitav küll... Me ei usalda oma lapsi üksinda koju, ei lase neil rääkida võõraste onudega, me lõikame neile lihapraadi tükkideks, pühime peput ja otsustame ise, et transformer pole siiski piisavalt arendav mänguasi, ostes sünnipäevaks järjekordse legokomplekti. Ja siis järsku usaldame alles kevadlillena tärkavale inimesele kellegi ELU! Ajapikku kaob lapsel, juriidiliseltki vastutamatul inimesehakatisel algne hoolitsemiseihk, saab olematuks aeg, muutuvad huvid ja päevakavagi. Parimal juhul me ei hakka talle kurjasti ette heitma "Aga see on ju SINU koer!", vaid koristame looma väljaheiteid ise. Halvemal juhul tõdeme, et karvapallikesel pole siiski  kohta me kodus ja südametes, ning otsustame loom ära anda. Võib-olla laseme niisama "tänavale" jooksma minna. Mõni meist võtab ehk patu enda kanda ja surmab probleemaatilist looma lähimas kliinikus. Sisuliselt on tulemus sama - kunagine lapsepõlve unistus kas:

a) satub üksinda suurele tänavale, kus ta kas jääb auto alla või sureb nälga;  

b) läeheb varjupaika, kus teda 14 päeva maksumaksja raha eest hoitakse ja  ravitsetakse ja siis, sest varjupaigad on ka ülekoormatud - lõpp on ikka sama.

Olgu see surmav süst professionaalsete töötajate käe all või armetu surm tänaval. Küsimuse eetiline pool, ma kaldun arvama, on üsna retooriline. Minu meelest on vahest märksa eetilisem ise tappa kui lasta ümbritseval maailmal piinarikkalt mõrvata abitut looma. Sest, kordan ennast, lõpp on sama - loomsete jääkide ümbertöötlustehases. Kunagi nunnutatud pereliige leiab oma lõppu hakklihamasinas. Olgu see vähemalt oma vastutusel, enda raha eest, et süda tunneks kogu olukorra tõsidust. Mitte oma egoistliku ellusuhtumisega niigi vaese riigi peale veeratatud vastutuse käkk!

Et olukord ei kujuneks niivõrd võikaks, tuleks priorioteedid varakult paiga panna. Hoolega arvestada oma jõude - kodu pindala, ajalisi ja majanduslikke ressursse, soovitud lemmiklooma iseärasusi. Arvestada sellega, et tegemist ei ole pelgalt diivani kaunistusega. Koera puhul on tegemist siiski tööloomaga, erinevaid tõugu on ju kunagi aretatud omal eesmärgil, olgu see jahipidamine, inimeste päästmine ja aitamine mingil muul viisil. Loom vajab oma võimete rakendamist, mitte sisutut ootamist, millal väsinud peremees ükskord koju tuleb, süüa annab ja tuima näoga õue viib. Vajab füüsilist ja vaimset koormust. Vajab südamlikku soojust, mitte bling-blingilisi  kehakatteid. Ja siirat, mitte aksessuaarilist armastust oma peremehe poolt. 

Suhtumine "lapsuke tahab - saagu ja vastutagu!" on nii väär!!! Pagan küll, ka laps on meie, targemate inimeste vastutusel! Kas saame hakkama ühe lisa vastutusega?   

Saatana sigitis, nagu ma olen, olen kogenud "ebavajaliku" looma surmamist, magama panek on vast liiga pehme öelda. Mitte otseselt enda oma, aga küllalt lähedase, ma tean, mida see reaalselt endast kujutab. Võib-olla tänu sellele on nüüd peres paigas ka prioriteedid. Minu lapsed ei ütle "Ma tahan koera!", vaid väljendavad ennast järgmiselt: "kui ma suuremaks kasvan, ostan endale koera". Loodan, et sõnad ka midagi tähendavad. Sest kellegi elu - see on liiga suur otsus. Kui eutanaasia selles kontekstis on me ühiskonna poolt loogilistel põhjustel toetatav, ei välista see isiku enda vastutust. Ja kasvatuse ülesanne on selle mõistuslik arendamine, mitte pime järeleandmine.

Pühendatud ühele väga vahvale, kuid väga iseloomukale dalmaatslasele - Charmale.
Anna andeks, armas hing... Oled meil kõigil meeles!
:(

Viie minutiga nohust priiks hiina meditsiini meetoditega.

Kuidas viie minutiga saada nohust lahti. Appi tõttavad hiina traditsioonid. Otsi üles need viis punkti, masseeri neid sõrmeotstega igaüks ühe minuti jooksul, üsna tugevasti. Kaks punkti korraga.

Punkt № 1. Kui jätkata kulmujoont, siis see punkt jääb kulmujoone ja ninaselja ristumiskohta.

Punkt № 2. Need süm

meetrilised punktid asuvad näo mõlemal pool. Need on kergelt aimatavad lohukesed , umbes 2 cm-st kulmu välisest servast.

Punkt № 3. Kaks sümmeetrilist punkti nina sisemises ääres, silmakoobaste juures.

Punkt № 4. Sümmeetrilised punktid poole cm kaugusel ninatiibadest.

Punkt № 5. Nüüd võtta ette kukkal. Paiguta kaelale oma käelaba, nõnda et väikesõrm puudutab parema kõrva nibu. Siis osutub nimetissõrm just õigele kohale. Samamoodi avastad ka teise punkti. Enam-vähem täpselt üleminekust peast kaelale, nagu ma aru saan.

 Head paranemist! Meile

Valu

Tunne, nagu imetilluke, villanõelaterava hargiga kurivaim keeraks su soolestikust valulikke sõlmi. Väikesi sõlmekesi, mis panevad sünnitusmajas õpitud püüdlikkusega puhuma seda allumatut valu venitavate häälikute abil oma õhkavast sisikonnast välja. Halastamatu käsk omaenda organismilt, mis, nagu pausi-nupp paneb kadestusväärse järjepidevusega iga natukese aja tagant  ümberringi  toimuva elu pildi kinni jooksma. Vihatud abitust trotsides jääd siiski usaldama oma keha loomulikke jõudu. Kuuletud kannatustele, vajudes põrandale kokku nagu aravõitu krants. Käes hoitud supipottis saab sest hetkest peale köögi kujunduselement, kaunilt boršipunased triibud rohelistel seintel...

Ööpäevad hingematvat valu, nagu märk sellest, et minu sisse on endale pesa teinud üks kõikidest koletistest kõige koledaim tegelane - viha ja pettumuse ristandliik, mis alles nüüd, aastaid peale tekkimist, hakkab lõpuks nagu soolekivi väljapääsu poole liikuma. Piinarikkalt... Rebides teravate äärtega hinge ja kõhuõõnsusi. Paar päeva põrgut. Siiski paar päeva lootusrikkat põrgut, sest ainukene asi, mille najal hoidsin ennast püsti sellles etanoolita ringikäivas maailmas, oli alateadlik arusaam, et veel paar võigast minutit/tundi/päeva ja hing koos soolestikuga väljutavad selle pigistava kivikese minu seest jäädavalt...

Valu on möödas.  Kujutletav kivike on mu kehast minema kihutatud. Siiski kardan, et hinge sisse jäi koletis siiski elama, küll füüsilisest puhastatusest ja antibiootilisest mõjust nõrgestatuna, kuid... On vaid aja küsimus, millal ta mind jälle krantsilikult neljakäpukile asetab...

Halvim, mida võib inimene endale teha - hoida negatiivseid emotsioone enda sees.

Memme suu ei valeta. Vananaiste tarkused noortele emmedele. Põhineb reaalsetel soovitustel.

See on uskumatu, milliseid müüte võivad vanad inimesed tähtsa näoga noortele emmedele pajatada. Seda uskumatum, et need absurdsused on olnud ka kasutuses aastakümneid, nii meie vanaemade kui ka me emade poolt. Siin on vaid üksikud palad netis leitud beebi ja rasedate kohta käivatest müütides, minu isukalt küüniliste komentaaridega.

1. Ei mingeid sipupükse! Lapse jalad on vaja koralikult teki sisse mähkida, et sirged oleksid! Jap, ja käed koos tillukeste sõrmedega  sama heldel eesmärgil tuleks kohe sünnitusmajas kipsi panna. Samuti, et minia tulevikus ei saaks sulle midagi ette heita - hea oleks nokule ka tugevam kipsuümbris orgunnida.
2. Et peake kasvaks ilusa kujuga ning kõrvad püsiksid peadligi tuleb alati mütsikest kanda. Parem juba kõik proportsioonidest väljas kehaosad kleeplindiga kinni siduda. Et kenast kartulast keset nägu kujuneks hoopis ilus nöpsnina, et huuled oleksid ilma botoxita lopsakad ja et munngi alati ülespoole näitaks - on abiks ikka vana hea kleeplint!
3. Mähkmed teevad jalad kõveraks. Ei mingeid mähkmeid! Tuleb lihtsalt voodi keskele suur auk puurida - siresäär ja kuiv olemine garanteeritud!
4. Massaaži teha ei tohi - peksad väikesel maksa vigaseks! Neerud ja kopsud vajavad ka suurimat ettevaatust. Last paitades võib neile ka kogemata liiga teha. Sülle võttes võib roideid vigastada. Oma tugeva juuksekarvaga võid kogemata lapsel silma peast torgata. Ära last igaks juhuks üldse puutu!! Las vedeleb niisama! Nii ohutum!
5. Mänguasju tohib osta alles siis kui laps neid ise küsida oskab. Peaasi, et kõneareng tekiks varem kui su laps igavusest masturbeerimise selgeks saab.
6. Uusi riideid ei tohi selga panna. Jalatsid olgu ka linnupojal ära trööbatud, vannivesi - taassoojendatud, toit - juba korra läbi mälutud.
7. Lapsuke nutab - kiiresti arsti juurde, lapse tervis olgu teadjate kontrolli all. Kell 4 hommikul... Lapsega arsti ukse taga..  Arstitädi õnnelik!!! Lapse tervis kindlates kätes!!
8. Et hambad ilusti lõiguksid, tuleb igemed küüslauguga määrida. Kikud tulevad haisu peale korraga välja ja hakkavad  pealehammustuseks leivakoorukest nõudma. Kui jätad igemed määrimata, hambad solvuvad ja jäävad hoopis tulemata ning tulevikus tuleb arvestada proteesidega.
9. Mitte mingil juhul ära võta nutvat last iga kord sülle, laps jääbki sületitaks. Just nii! Memm juba 75-ne, a laps ronib ikka veel sülle ja nõuab tissi.
10. Vatitupsuga ninakolle ei tohi välja võtta, topid hoopis veel sügavamale. Ikka, aitab vaid vaakumpump või suuga imemine. Ja koll muidugi tuleb kohe ära süüa, nagu õige kassiema oma lapse jäänuseid,  soolaheeringas peale hammustamiseks.
11. Ära musita lapse nägu! Sinu suus on kordi rohkem mikroobe kui pärasooles!!  Seega palju hügieenilisem armastuseavaldus on last taguotsaga hellitada! Ei juhtu absoluutselt midagi kui pisike sind sealt juhuslikult  ka lakkuma kukub.
12. Raseduse ajal ei tohi juua rohkem kui liiter vett päevas. Kui juua palju vett, hakab see lapse pead vajutama, ning sünnib nüripea. Õnneks pole viina kohta mingeid piiranguid, joo aga 2 liitrit viina veele peale ja teie perre sünnib varsti tõeline tarkpea!
13. Kui sünnitusmajas piimapais tekib, kutsu ruttu appi sanitaari-koristaja, nad töötavad seal aastaid ja on arstidest ka kogenumad, paku talle natuke raha ning ta masseerib su valutavad rinnad korda. Kui ei leia koristajat, kõlbab ka õues lund rookiv kojamees. Külmast labidast on ka kasu - valu leevendamiseks. Kusjuures kojamees teeb seda tööd lausa suurima heameelega ning ei küsi selle eest sentigi!
14. Et väiksel lapsel ei tekiks nabasongi on vaja esimese kakaga mähkme autoteele visata, et võimalikult palju autosid selle korralikult laiali sõidaksid. Nüüd siis selge mikspärast sünnitusmaja ees on alati nii kohutavad ummikud ning lume koristusega ei saada mitte kuidagi hakkama. Siin pole tegemist pelgalt lumega, nende nädalatega on teeserva ikka sitaks sitta tekitatud!!
15. Riideid vaja ilmtingimata läbi keeta. Et värvid pleekiksid loomulikeks. Muidu harjub veel lapsuke erksate kehakatetega nii ära, et otsib väljakutsuvaid kaunistusi igal pool - värvib juuksed roosaks, teeb endale tatoveeringuid ja harrastab pirsingut.   Issver, kui palju on meie sees keetmata lapsukesi, no emmed, kuhu te küll vaadanud olete!!!
16. Kui lapsed jonnivad öösiti, tuleb osta aaptegist kõrvatroppe ja magada rahulikult! Lihtne!Otseloomulikult, parim kasvatuslik karistus on ignoreerimine! Pisike karjub oma jonni lihtsalt ära ja kõik on rahul. Sealhulgas naabrid ja välja kutsutud positsei ning lastekaitseliitlased!! Nad elavad oma pahameelt teie ukse taga välja ning lähevad hommikuks rahulikult ära.
17. Laps magab öösel kehvasi, sest teda segavad karvakesed seljal. Vooli leivast pallikese ning veeretades seda mööda selga vabasta laps nendest segavatest karvakestest. No kamoon!! Minu meelest juba nõukaajal olid olemas epilaatorid!! Ning meedepilatsioon on ka väga hea ja kusjuures täitsa looduslik meetod!
18. Kui sünnib poiss, siis nabaväädi lõigatakse ilmtingimata kirve kohal, et kasvaks "kätega" meesterahvas! Kui soovid pojale enam rahatoovat ametit, säti naba alla "Õiguse aluste abimees", "Mikri ja makro ökonoomika" või "Juriidiline entsüklopeedia", kui tahad saada järgmist Johni Deppi - muretse klapiga tahvel, mida kasutatakse filmivõtetel.
19. Kala ei tohi lapsele anda enne kui ta rääkima õpib. Muidu jääb lapsuke tummaks nigu kala. Tabavalt! Sealiha ka ei tohi anda, ega juur- või puuvilju! Kas te olete näinud kõnelevaid loomi ja jutukaid banaane? Eeei! Naabritädit tohib küll tissist näksida, ta heasti jutukas. Või issit ninast. Aga toita pole  last küll vaja! Tahab süüa - saab kiiresti rääkimise selgeks, kindel see, hakkab pooleaastaselt juba täislauseid pilduma!
20. Kui lapsel on tuulerõuged, vaja aluspesu tuule kätte riputada. Tuul viib rõuged minema. Täpikas! Ja kui tegemist kõhuviirusega, niisamuti. Pole kuhugi riputada? Ahh, kõlbab niisama määrdunud pükste aknast välja raputamine, alumistele naabritele lagipähe. Kui meetod ei aita, pakub vähemalt kõigile vaheldust...
21. Ei tohi lasta lapsel põleva valgustusega toas magada -  silmad pleegivad ära. Päikesevalguses ka mitte - kust muidu albiinod tulevad, ja loomulikud blondiinid anekdootidest? Katke aknad valgusekindlalt ära või müürige puha ära, kasvab ilus laps - tõmmu ja sõstrasilmne!
22. Enne rinnaga söötmist tuleb ilmtingimata rinda tolmust ja mustusest loputada! No mis litsakus see nüüd olgu! Proovige lihtsalt ülekäigurajal liikudes tissid riiete all hoida. Ausõna, autojuhid lasevad ka ilma nende paljastusteta mõnikord mööda! Ja lapse toidunõu jääb tolmust puhtaks.
23. Raseduse ajal ei tohi jäätist süüa - laps saab külmetushaiguse! Ära magusat üldse tarbi, suhkur võib ju  ka lapse hambadesse auke teha! Apelsinid tekitavat allergiat ja tseluliiti. Ja kaltsium piimas, see paneb ju küüsi-juukseid  kasvama, ära liialda piimatoodetega, muidu veel kukuvad küüned-juuksed vohama, sünnib meetriste juuste ning küünistega koletis. Ära üldse igaks juhuks söö! Mitte midagi! Tont teab mida halba üks või teine toit lapsele teha võib!
24. Esimene ports rinnapiima tuleb alati lapse silma pritsida - kaitseb silmapõletiku vastu.
Õige jutt! Ja iga toidukorra ajal soovitavalt, profülaktika mõttes! Vahelduseks võib urinoteraapiat ka kasutada! Kui konjuktiviit üle ei lähe - võib sülitada kah. Jajaa, otse lapse põletikusele silmale! Sest saa aru - ei ole tal mingit silmapõleteku, see hoopis silmanurkades ära kuivanud rinnapiim, mis võsukest koguaeg silmi hõõruma paneb! Loll, ma mõtlesin lol :D
25. Kui lapsuke nutab  - on teda keegi ära sõnunud. Võta oma seeliku äär ja "pese" sellega oma lapse nägu. No totsno, ära sõnutud! Pole selikut? Kasuta pükse! Mis sest et sai hiljuti tänaval, sopa ja soola sees jalutatud. Raudpolt lakkab võsuke nutmast! Hakab hoopis röökima! Ja paha loits kadunud nagu tina tuhka!!
26. Et lapse pea oleks igalt poolt sile ja proportsionaalne, tuleb last iga kord voodis ringi keerata, kord ühele, kord teisele küljele. Iga viieteist minuti tagant tuleks sättida pea uutmoodi asendisse. Aga järsku muutub peake sedasi hoopis koledaks ovaalpeaks, nagu tulnukal? Ei see kõlba kuhugi! Siis tuleb laps magamisajaks lae külge riputada, et pealaest ka kenasti vajutatud saaks!
27. Lapse pead ei tohi paitada - paitad aru ära! Lolliks jääb noh. Ei saa aru või? No selge, sind on ka vist lapsepõlvest peast paitatud. Mind kah. Suure armastusega!
28. Põrandal istuvast lapsest ei tohi üle astuda - ei kasva suureks. Jõhkeer, jääb murust ka madalam. Ega see muru muidu ka nii lühikeseks ei jääks, aga käivad siin igasugused mööda muru, noh! Ja mõelda vaid - kääbustest on vist ka keegi paha kunagi üle pea astunud. Embrüoeas kusjuures! Isa vist roninud üle vastviljastatud munaraku teiseltpoolt üle. Tulevased vanemad, olge palun erakordselt valvsad selle tähtsa tegemise (lapse tegemise, kui keegi (vt punkt 27) ei ole veel vihjest aru saanud) käigus!!

Ebausklik ja emausklik.

Elasid kord kaks kaksikut ema üsas. Üks kaksik oli usklik, teine - totaalne eitaja. Tihtipeale korraldasid nad sel teemal ägedaid usudebatte. Eriti just õhtupoolikutel. Esimene kaksik oli veendunud, et väljaspool pimedust on olemas elu. Teine üritas talle kõigi käte ja jalgadega tõestada, et ainuke eluvõimalus on siinne pimedus. Esimene tita, ajades mullikesi suust välja, veel suurima hellusega väitis, et väljaspool pimedust ootab neid kõikseevägevaim ema, olend, kes on ülivõimas ja superlatiivselt tark. Tema, kõikvõimas suur haldjas, olevat loonud neid, kaksikuid, oma imeliste võimete abil, vaid hetkega. Teine naeris selle jutu peale kõhuke kõveras ja trampis jalgu vastu pehmet kudet, pareerides vennale, et miks see hea haldjas siis ei suuda neile pakkuda suuremat ja mugavamat eluruumi kui see kitsas, kehva valgustusega platsentakott. Esimene kutsus teist kuulama hääli, mis väljaspool pimedust summutatuna läbi kostuvalt. Teine pidas hääli vaid nende arenevate ajurakkude tekitatud, eksitavaks fantoomiks.

Nii nad elasidki seal pikki kuid, pimedalt uskuges iseenda loodud tõekspidamistesse. Igaüks omasse. Üks - lootes elule peale sündi, kõikvõimsa Ema puudutusele. Teine - elades nüüd ja praegu, tehes nalja venna vaimusünnitiste üle, luksudes ning punnitades kõhtu peale suuremat söömaaega. Kuid teatavasti on igal tital oma sünnipäev ja ühel imelikul päeval sai selline pime koosviibimine ootamatult läbi...

                                                                     ***
Saades üsast välja kaksikud taipasid... Taipasid, et eksinud on nad mõlemad. Nii uskumatu hing, sest elu pärast sündi kujunes siiski täitsa kõlblikuks ning ka müstiline ema oli tõepoolest olemas. Kui ka teine, läbinisti emausklik. Sest et, nagu selgus - ema on kõigest ema, mitte kõikvõimas ja täiuslik haldjas. Ta ei loe mõtteid, jätab tükiks ajaks kakiseid mähkusid vahetamata, käsib magada kui ei ole vähimatki soovi, ning ema, see kõikseevägevaim ema, täiesti uskumatu lugu - ta lihtsalt väsib!!

Geograafia meie ümber

Köök on meie kodu India. Seal on koguaeg miskit toimumas - ollakse püsivalt nugade peal, verd voolab, hakkliha veereb, pisarad, kuumus, patriarhaat ja naiste ahistamine. Mees on seal kunn, kes joob baarileti taga õlut ja naine - tema tumm, põlle sisse mähitud orjatar.

Riidekapp. Tere tulemast Hiina, kullakesed! Te võite ju hellitada lootust, et  riietekapp koos HUGO BOSS'i, COVALLI ja GUCCI'ga on miskit šikkimat, kuid ei, (näitab sõrmedega teatud näpudekombinatsiooni, kus peategelaseks on pöial). Pesuehtne Hiina!

Lastetuba on USA. Mitmetel põhjustel. Esiteks seal pesitsevad tegelased on lastepäraselt enesekesksed ja naiivsed, usuvad Santa Claus'i ja peavad igat Thanksgivingday' t. Lisaks on nad ikka kõige olulisemad ja arvestatavad tegelased, kellele tavaliselt lihtsalt ei tasu vastu hakata, märksam ohutum on kohe nõustuda, laialt naeratades.
Vannituba on Holland. Kasvõi sellepärast, et lohakalt pandud seinaplaadid viitavad ehitajate arvatavale mõnuainete tarbimisele. Vannitoariiulis ilutsevate purgikeste pudelite värvikirevus aga tuletab jällegi seksuaalvähemuste lipu meelde ning iga ennast austav meesterahvas ei suuda seetõttu seal viibida üle 10 minuti, kui ta just valmishomo pole.

Rõdu on mõistagi Egüptus. Meie pere puhul on see igatahes absoluutse diktaarorliku valitseja pärusmaa, kes omab üsna suurt võimu teiste maade üle sel lihtsal põhjusel, et tema käes on väga tõhus keemiline relv. Selle relva peal tavaliselt kirjutatud "Suitsetamine kahjustab tervist ja vähendab teie eluiga". Eluea kohta ei tea midagi öelda, sest mitte kusagil mujal ei säili selliseid muinsusi, kui rõdul, seal on kolimise ajast hunnikute püramiitideviisi teadmata paska väärisesemeid.

Telekatuba on Venemaa. Sellepärast, et telekapult rändab mööda maid ja inimesi, sellepärast, et iga kuu tagant on actionis Venemaal uus nähtamatu vaenlane. Telekatuba on nagu nõukoguaegne Venemaa, kus juba täies hoos toimuvat putši saab kenasti "Luikede Järve" või mõne sarjaka varju peita.
Kelder või külmik on Euroliit. Seal on kõik kenasti riiulitele laotatud, kuigi vaatamata korrashoiule ilmtingimata leidub mõni hoius, mis haiseb üle kogu liidu. Kuid kuidagi nii on see juba välja kujunenud - kui kõhud tühjad - trügivad kõik Euroliitu, mürgistele hallitushaisudele vaatamata moosipurke tühjendama.

Magamistuba on Prantsusmaa. Sellest räägib juba suur ja pompöösne raudkolakas keset tuba, mida kasutatakse ikka romantiliste tegevuste tarvis. Ta küll ei ole sama kõrge kui Eiffeli torn, aga kui on soovi, siis mõni seiklushimuline seksihull võib seda vanade inimeste asja voodi all ka harrastada. Teatavasti kasutati ju Eifelli torni vanasti sõjaväe poolt spionaaziks, teatud manipulatsioone ja luuretööd on ka magamistoas tehtud.

Kui teil on koduloom, siis on sellele mõeldud kohake - Soome. Loom meie territooriumil sööb poolmuidu, joob poolmuidu, ja, tänutäheks poolmuidu saadud pidutsustele röögib nii, et ei saa oma toaski tast rahu ja vaikust. Tihti keerab ta igasugusi väikesi käkke, oma muretu sotsiaalse staatuse kohaselt sinisilmselt uskudes, et oled kohustatud  tema vastu viisakas ja vastutulelik olema, ja kui sa lõpuks seda oledki, siis teeb ta osavalt äärmiselt lolli näo pähe ning väidab, et ei oska ei eesti ega vene keelt.


Ja selle keskel me elamegi. Usinasti, vaata et liigagi usinasti naeratame USA'le, söödame Soomet, võitleme Venemaaga, regulaarsete lõõgastuste järgi reisime Hollandisse, kasutame Hiinat, tuhnime Egüptuse püramiidides, järgime India patriarhaatseid traditsioone ja otsime toetusi Euroliidult. Aga surra eelistaks ikka Prantsusmaal, eks.