В первый день Бог создал корову и сказал ей: "Ты будешь все дни проводить в поле, давать молоко, кормить своих телят и семью фермера. За это я дарю тебе жизнь длиною в 60 лет." "За что мне такая адская жизнь на 60 лет!" - возмутилась корова, - "Мне хватит и двадцати, а остальные сорок оставь себе!" И Бог согласился. Во второй день Бог создал собаку и сказал ей: "Ты будешь все время сидеть у ворот своего дома и облаивать всех проходящих мимо. Дарю тебе жизнь длиною в 20 лет." "М-да, многовато для гавканья", - расстроилась собака, - "Мне хватит и десяти лет, а остальные забирай назад..." Бог опять согласился. И вот на третий день Бог создал человека и сказал ему: "Ешь, спи, развлекайся и наслаждайся жизнью, но сроку на это даю тебе 20 лет." Человек возмутился: "Что?! Только 20 лет!! Знаешь что, Бог, я беру свои 20 лет, потом 40 лет что корова тебе вернула, и еще 10 лет, которые отдала собака. Семидесяти лет мне вполне хватит, договорились?" "Ну, будь по-твоему...! " - вздохнул Бог. Вот так и сложилось, что первые 20 лет жизни мы спим, едим и развлекаемся, следующие 40 лет вкалываем, чтобы прокормить свою семью, а в последние 10 - сидим на крыльце и облаиваем каждого кто проходит мимо...

Oluline on, ära peatu!

Minu sõber, vaimne õde ja muusa Selene Kollom on täna kirjutanud "Et maailma tundma õppida, alusta endast. Kui oled õppinud ennast tingimusteta armastama, alles siis oled võimeline ka teisi armastama. Kade inimene ei austa end, ei armasta end ega tunne elus mitte millegi üle rõõmu. Ta liigub ringi nagu janune ja näljane ning otsib võimalust teistele haiget teha. Miks? Sest tema enda sees karjub ku...stumatu armastuseigatsus. Armastust ei saa enese kõrvalt, armastust võime me avastada iseendast. Alati. Kuulata, saa sõbraks endaga...ja algavad imed. Armastust leiad siis kõikjalt. Leiad usku ja tahet ja siirust ja toredaid inimesi. Oluline on, ära peatu!"

Ja tõenäoliselt täpselt siis, kaks tundi tagasi, kui need sõnad olid siia keskkonda sisenemas, seisime me kolm lillepoes ning valisime lilli. Niisama, sest tuli tuju iseennast armastada. Iseennast, imelist loodust ning oma puhtaks küüritud kodu.

Nüüd neid sõnu lugedes, saabus äratundmine ja selgus. Nii on, armastus (küll mitte liigne) iseenda vastu on miskit imelist, mis muudab su maailma nagu võluväel, mis laseb sul mõelda laiemalt kui seda lubavad sinu elu kitsaskohad, mis võimaldab sul tunda suurt rõõmu pisikestest asjadest ja selle najal saada väga õnnelikkuks. See imeline armastus sinu sees teebki sind tugevaks, mõnikord koguni kõikvõimsaks, sest armastuse toel saavad ületatud ka seni võimatuks peetud takistused! Ja Sinu sisemine armastus projitseerub ka väljaspoole, nagu möödaminnes sättides sinu ümber siiraid ja armastavaid inimesi.

Perekonnatugevuse teooria

Juba aastakümneid tagasi, kui suurpere talud olid end välja elamas ja moodi läks urbanistlik elu, harjus inimkond peresisese eraldatusega. Uhke asi ju, igal paaril oma kodu, kui lapsed magavad eraldi toas ning vanemad saavad rahus telekat vaadata ning muudki huvitavad kõvema häälega ette võtta. Teatavasti heaga harjub kiiresti. Mina näiteks enam ei kujutagi ette, kuidas vanasti ühe suure perena elati, ühist kööki jagati, tuli takus ja piss peos, oodati oma vetsujärjekorda, armatseti teki all, kähku ja häbitundega. Aga eks sellise korralduse juures oli ka hea pool. Näiteks ei olnud vast iial probleeme lastehoiuga - keegi ikka kodus. Elamisega seotud probleeme lahendati koos- nii materiaalses kui organisatoorilises aspektis. Ma usun, et ninapidi elamine andis meie esivanematele ka rohkesti suhtlemisoskusi, seal hulgas kaastunnet, empaatiat ja teineteisega arvestamist...  

Aga jutt pole sugugi sellest.  Tegelikult jutt puudutab hoopis seda uuemat aega, kaasaegsemat elu, kus igal põlvkonnal on oma elamine koos oma murede ja vigadega. Eks igaüks meist on aeg-ajalt käimas aitamas oma vanemaid ja vanavanemaidki, nii nagu nemad olid omal ajal meie jaoks olemas. Kuid siiski mulle tundub, igatahes minu peres on väljakujunenud selline olukord, et peresisene abistamine käib nagu astmeliselt - ema aitab vanaema, laps - ema, laps ise kasvatab lapselapsi ja unistab nende abist. Siin on loogika olemas, sest vaatamata urbanistlikule eraldatusele, eksisteerivad kindlad paarid, kelle võimuses on teineteisele vajaduse korral abi osutada. Ja nii me jõuamegi, elades igaüks oma elu, olla hoolivad ja abivalmid ka oma lähedaste vastu. Aga selles teoorias on ääretult tähtis see, et iga lüli selles ketis oleks veatu, et maast madalast saaks iga laps oma vanematelt küllalt aga mitte liiga palju tähelepanu, et tulevikus nagu valgust täis laetud päikesepatarei, anda oma energiat tagasi.

Võib olla olen liigselt kalk ratsionalist, kuid leian, et me ühiskond säilibki ainult tänu sellistele veatutele kettidele, kettidele, kus sünnivad ja kasvavad lapsed, kes otsapidi iga kell on oma vanemaid toetamas. Tuksi läheb asi siis, kui üks vahepeaalne lüli ei ole piisavalt tugev. Kui lapsepõlves ei saa inimesehakatis selgeks, et tema ei ole maailmanaba, kelle nimel kõik teised peavad vastuvaidlematult head tegema, ilma et ta ise midagi liigutama peaks. Ta ei aita oma vanemaid, on pidevalt koormaks oma lastele, sest nemad peavad tegema topelttööd, ajab täiesti segamini oma lastelaste elu. Vastutustunde puudumine on meie ajastu haigus, see halvab väikese pereketi elu, kokkuvõtlikult mõjutades kogu ühiskonda. Ainult ühtsuses, vastutustundes, abivalmiduses on meie ühiskonna tugevus. Ja see, nagu kõik muu, pärineb lapsepõlvest.

Morn on norm

Hilishommikune buss. Töö-, kooli- ja niisama šopinguinimesed ootavad mornilt, millal krigisev ühistransport toimetav neid punktist „A“ punkti „B“. Harjumuspäraselt sajab. Igakord uksi avades hingab buss värske õhuga koos  sisse järgmise portsu morne inimesi.  Noored või vanad, lohakad või hoolitsetud, sportlikud või viksid – suunurgad kõigil ühtemoodi,  allapoole. Neid kaasinimesi vaadates, pähe ronib mõte, et „morn on me maal täitsa norm“.  Normaalne, traditsiooniline, harjumuspärane… Eesti norm on olla morn.  Paraku.

Pikkamööda kaassõitjatega ühele lainele lülitudes, mõtisklen edasi. „Eks need suunurgad allapoole inimesed ongi täiesti tavalised Eestimaa inimesed, lihtinimesed oma muredega, oma probleemidega, oma võlgadega, oma hirmudega. Nagu ma isegi. Lihtsalt mina olen üks paratamatult trotslik tüüp, kes kiuste ei lase muremõtetel ennast põrmuks teha.  Jahm, on muresid, on probleeme, on võlgu ja pabinaid – so what? Ükskord me pääseme neist niikuinii,  jätame surres nende kõigega hüvasti ega suuda valitseda oma suunurki enam iial. Praegu aga veel suudame. Väidetakse ju teadlaste poolt , et naerusuu loobki  inimese sisse hea tuju, mitte ilmtingimata vastupidi“…  Nende mõteteni jõudes, kontrollin igaks puhuks oma miimilisi lihaseid, naeratades väärikale, kui ikka küllalt mornile prouale esiukse ees. Proua kohmetub ja keerab pilgu ära. „Oh issver, mõtlen ma, nüüd peetakse mind veel  hulluks, või, mis veel hullem, lesbiks. Põrgu päralt, naeratan parem aknasse, pole viisakas normaalseid inimesi segadusse ajada “. Sõit jätkub, finišeerides võidujooksuga väljapääsu suunas. Selline ongi tavaliste inimeste elu. Kiire, vihmane ja morn. Elu, kus ei ole ruumi naeratuseks. Need inimesed ei suudagi oma suunurki  teadlikult ülespoole sundida, sest  kogu aju pindala on hõivanud lõputud argielulised mured ja asjaajamised.  No millal ja miks peaks tegelikult üks keskmine eestlane naeratama, kui leivaraha teenimise teel niipalju närvesöövaid takistusi, kui suust kaduvate hammaste parandamine võtab kogu pere söögiraha, kui seadused kaitsevad ainult nende endi loojaid… Riigis, kus pead oma enda kodumaal kõigile vahusuiselt tõestama, et üldse midagi väärt oled, kus riigi kuningad mitte ei toimeta lihtsate inimese heaks, vaid hoopis vastupidi …

Nende mõtete saatel jõuan kaubanduskeskusesse... Jälle mornid näod, kiired sammud, olen juba nendega justkui harjunud…  Ja üks nägu. Nägu, mis sattudes mu silmafookusesse ei mahu harjumuspärasesse  „normi“.  Peenemaitseline mantel ning kelmikas sallike - laitmatu, nagu siitsamast, poevitriinist välja tulnud. Enesekindel pilk, muretu hoiak ja…  kauaigatsetud  naeratus.  Ja täpiks i kohale –   äratundmisrõõm ning mõistmine, et, nomina sunt odiosa,  see ongi ju see kuningas, igatahes üks neist, kelle õlul peaksid olema kõikide nende lihtinimeste mured ja vaevad, kes siin ja seal me maal mornilt ringi siblivad.  Tema on üks nendest,  kes meid kaitseb ja avitab, tema on see, kes meie, lihtinimeste nimel  elab. Tema on see, kelle ees vanasti minusugune lihtrahvas maha viskus ja tänama ning õnnistama kukkus. Sest ainult temasuguste võimuses oli kergendada rahva koormaid, kinkida  muretuid naeratusi sadadele, tuhandetele.  Vanasti. Nüüdisaegu on otsekui teine tava – kergemaks tehakse ikka rahva rahakotte ja naeratusi jäetakse ikka ainult endale. Ei morjenda teda lihtrahva mured sugugi, tema jaoks on elu –  tsirkus, täis nalja, trikke, klounaadi, näitlemist…

Mõtelennu lõpetuseks ning arutluste kinnituseks, kostub kõrvaklappidest Siiri Sisaski kananahka tekitav võimas hääl. Mis maa see on... Kurb. Kuid siiski. Naeratagem, daamid ja härrased. Äkki lähebki paremaks. Teadlased ju väidavad nii.

Pereelu - kas musternäidis või teatrimäng?

Kõige nõmedam on minu meelest inimeste pokazuhha-lembelisus. Kui halva mängu juures tehakse ilgelt head nagu. Ka peresuhetes. Ei ole minu silmis midagi vastikumat, kui üks pereisa, kes jutustab vahtus suu sellest, kuidas ta "jumaldab oma kullakallist ämmakest", või üks üliuhke pulm, mis lõpeb sellega, et abikaasad süüdistavad teineteist oma elu nahka keeramises, või üks probleemne suhe, kus probleeme üritatakse summutada lillede ja kingitustega. Ma alati mõtlen, et kas ma tõesti paistan nii loll, et peab minu ees sellist teatrit tegema. Sest tundeid ei saa teeselda, ega ka varjata, või olen mina lihtsalt suht hea psühholoog, et suudan näitlikkust alati läbi näha, ei tea.


Selge see, et igas suhtes on etappe, mil kõik nii roosiline ja maasika-vahukoorene pole. No kamoon, keegi ei ootagi kellegilt musterabielu, kõigil on oma kiiksud, omad tõusud ja mõõnad, kõikidel on omad suhtumised oma ämmadesse, pea kõigil on raskusi lastega - keegi ei nõua ideaalperet. Lahkhelid ei ole näitaja, et suhe on katki, pigem vastupidi, et ta on hetkel parandamisel. Sest, olen veendunud, ei ole võimalik elada edüllilist pereelu viibides päevast-päeva koos. Aga näitemängud on natsa naljakad küll.


Mulle meeldivad siirad ja elusad inimesed, nendega tahan suhelda, näitlejad ei ole minu pärusmaa :)

Tänane isadepäevajärgne hommik algas mul nii. Laste ühiskondlikule äratusele suutsin ma seekord imekombel vastu hakata, ja kui kella pool 8 paiku nummi Stella issi järel minu magamistoa ukse kinni pani, jäin ma eelseisva nädala ainsat töövaba hommikut nautima, eeldates, et Stella viiakse lasteaeda ja haiguslehel olev poiss naudib rahulikult oma Sponge Bobi multarit. Dutki, brat! Täpselt kell 9 ärkasin ma selle peale, et laia madratsi peale maandus kellegi suur keha ja karjus läbi uneloori otse ajju "Tere kallis, kuidas magasid?" Vastasin ausalt, sest muudmoodi ei oska: "Sitasti magasin, sest keegi ajas just ülesse". "Anna andeks"...

Stella osutus ikka veel kodus olevat, sest "Sa oleksid võinud ju teda riidesse aidata". Ees ootas järjekordne "rõõmurohke" päev, mil laste kõrval tehakse kodu korda, söök valmis ja mõned juba ammu kaelas rippuvad tõlked veebi. Sest sinisel lehel olev issi pidi täna töölt läbi hüppama. Paistab, et ta ei naudigi sinisel lehel olemist, tohohh. Siis, halleluuja, vaadates poolärganud mõrrale (loe: mulle loomulikult) näkku, nuputatigi lõpuks välja - iss tööle, lapsed vanavanemate juurde Kiisale. Aga hui nad tahavad ju kuskile minna! Meelitasin asä-memme-tädi Külliga, kiisudega, vanaema toitudega, mandariinidega, ähvardasin kurja emmega kodus passimisega, suppi söömisega, magama minemisega, siis pika vingu peale otsustati üksmeelselt Kiisa kasuks, jess!

Aga jah, lõppuks saigi omale päeva kodu ja probleemide lahendamise jaoks. Hommikul vara saatsin ühe teksti, vaatasin eesti energia asjad läbi, seal on mingi kala meil, mitte ei saanud aru, kas arved olid kõik makstud või ei. Tegin veel ühe pika tõlge lõpuni, nüüd jäi veel paar korda kõrvalseisja pilguga üle käia ja ära saata, koristasin nati tuba ja sättisin homseks tööpäevaks asjad valmis. Nii hea kui asju saab lahendada vaikuses, ma ikka ei suuda keskenduda, kui on laste kisa majas, seepärast paljud asjaajamised jäävad õhtuse aja peale, kui suslikud juba magavad, aga palju sa ikka kell 22 juba jagad. Tegin omale oliivõli juuksemaski ja nüüd naudin vaikuses ja hämaruses teed ja blogimist.

Nädalavahetus möödus suht koht hästi, reedel oli rabamist küll, õhtul, peale terve päev kestnud köögitoimkonda olid jalad nagu ka kõik kondid reaalselt valusad ja kurgus istus taas mingi ilmselt aiast krahmatud viiruseokkas. Kuid laupäeval läksime vanaisasid õnnitlema, aitasin koristada ja ladusin klaase vastkokkupandud kappi. Talvekummid said issil vahetatud, jee! Õhtuks kütsime naistega sauna, sest mehed käisid linnas kojameest parandamas. Saun on ikka nii hea!! Ja tädi Külli jutud Hollandist! (Seal on ikka kõik hoopis teisiti! Näiteks, seal antakse lapsed juba 3-kuuselt lasteaeda!) Ja õlu selle kõige kõrvale, sest kui päris aus olla, siis seal Kiisal on nii närviline keskkond, kõik koguaeg riidlevad ja nõuavad ja ähh, suht crazy! Selle asemel, et tulla kokku ja olla niisama mõnusad, on mingi üks teise tagaajamine naiste poolt, too seda, tee toda ja agressiivne telekavaatlus ja õllejoomine vanamehe poolt.

Ühesõnaga, ma jätsin oma seal kehtivat, mehega solidaarsusest tulenevat karskust kus kurat, ja otsustasin vanameest Aivarit õllega aidata. Tore oli sauna kõrvale õlut juua. Lapsed ei tundunud ka enam nii tüütud. (Ei, tegelt lapsed olidki super inglid, jah. Neile nii meeldis saunas käia, käisid nii meie kui ka tädi Külliga, Stella oli näost peedine juba, aga ikka oli "saunaisu". Ja Chris muudki joonistas ja müras ringi.) Ainuke jama, et arvatavasti agressiivseks muutunud vanamees leidis mingi muu joogikese, sest õhtu poole oli päris vastik teda vaadata, püha viha täis kõigi peale, kes teda telekast ja diivanist lahutada soovisid. Õnneks löömaks ei läinud, kuigi juhtub sedagi. Läksime enne sõda ära vist. Aga järgmine hommik oli abilisel pea ai-ai, njah. See-eest kurguvalust sain lahti.

Pühapäev möödus nagu nõiaväel, õnnitlesime issit, kinkides talle lumelabida autosse, söime hommikutee kõrvale Napoleoni ja memme toodud india riisirooga tema VS kohvikust. Sai vaid natuke mööda poode uudistatud, jõuluoste tehtud ja arvutis arveid makstud, kui oligi päev õhtas. Vanaemal on vaja mingit kummutit Kiisale, ekstra mõõtudega, igatpidi mahukat, aga pagan, ei leia seda mitte kusagil me suures Tallinna linnas, no ei tehta ikka sihukesi 120*120*60 kummuteid, noh. Või tehakse, aga nad maksavad 300 eurtsi. Arvestades hinda otsustasime, et see pole kuidagi ratsionaalne vana raha suht ebakvaliteetse staffi peale raistata, parem teeb Kristjan ise kunagi valmis tööjääkidest ja selle raha eest saab Kiisale midagi muud kasulikku soetada, näiteks õhksoojuspumpa, mis on üüratult hea mõte. Nii et ostsime kutile paku kaane jõulukuuks ja läksime koju Tantsud tähtedega vaatama. Aa, ja Juku kaubaka kaardi tegime ka ära, see on novembris puha muidu!

Homme algab mul pikk töönädal, paariline on puhkusel, teen nüüd metsikult (omaarust) asendusi.
See-eest ei saa tõlketööd kahjuks eriti teha, samas neid ei ole viimane aeg tulnud ka, paraku. Nuuks. Aga see oli küll hea abiraha, eelmine kuu sain nt 150 eurtsi lisaks, no rabasin ka muidugi palju. Üldiselt see rahaline seis ehmatab ikka küll, lõin eelmine nädal kõik kulud ja tulud kokku ega saa aru kuidas meil niigi hästi niikaua läinud on ja kust see puudu olev raha võetakse. Nüüd vaja lapsele uut turvatooli ka autosse muretseda, see taas ligi 150 eurtsi. Hakkan vana maha ärima, äkki päästab seegi kuidagi. Ja suuremad Jõulukingid on veel ostmata, niisama komme sussidesse olen varunud igaks päevaks, aga mingit Barbie nuku võiks tütrele muretseda ja poisile kah midagi kasulikku.

Metsatöllu "Küü" on hetkel ainukene meditatsioon, see lihtsalt on sigahea. Ja sel on kihvt omadus, mida rohkem kuulad, seda paremaks läheb!

Aitab nüüd lebost, marss süüa keetma, töönadal võib alata. Homme jälle 10 põnne, nädalakavade planeerimine, kakased pepud ja pissised püksid, arengukavad, mõned postikäigud ja kaklused oma piraatidega. Aga senikaua veel "Meeleheitel perenaised", sest seda me kõik arvatavasti juba peast oleme.

Ja üks täna leitud nali ka veel takka:

Otsustasin täna teha kõik meeste kodused tööd täitsa ise. Viskasin diivanile ja vahin filme. Raske on, aga mis teha..

Neljapäev on naistepäev

Väikseks eelmänguks eelseisvale teleõhtule ühe minu meelest täiesti mõttetu saatesarja "Seks ja küla" saatel tahaksin pajatada Teile üht kelmikat lugu. Lugu ise on tulnud meile kuninglikust Taanist, kus kirjutamata seadusena on sisse seatud üleriigiline “krõpsupäev”. See on nimelt neljapäev, millal kõik paarilist omavad inimesed teavad, et täna õhtul neil see juhtub. Enamus taani naisi sätib ennast veidi ahvatlevamalt riidesse ja käib ringi erootiliselt salapärane sära silmis. Täna saab. Enamus taani mehi, neid, kes suhtes, meenutab kuju sovjetiaja agitatsiooni plakatikilt, öeldes kindakäelise “Ei” napsule ja õhtusele sõpradega istumisele. Täna saab!  

Seal olevat isegi säärane telereklaam, mis neljapäeva kohustuste üle nalja viskab.  Reklaam, mis kõneleb sellest, kuidas ühel neljapäevasel päeval üks täiesti tavaline taani keskmine, kuninglikust soost ilmselt kauge naisuke päeva õhtasse “veab”. Alustab hommikul tavaliste taani laste toitmisega, aeda-kooli viimisega, ise tööle jõudmisega, joostes terve päev nagu orav rattas täites argipäevaseid ülesandeid. Peale õhtust poest läbi astumist, suurte toidukottidega ja lastega jõuab naisuke lõpuks koju, kus teda ootamas üks täiesti tavaline taani mees, samuti kuninglikust päritolust üsna kauge. Ootab diivanil, ajaleht näpu vahel. “Kallis, kas sa saaksid mind korra aidata?”, palub naine esikus, poekoti raskuste all murdumas. Ajalehe tagant kõlab automaatvastaja hääl “Kallis, äkki saaksid ise hakkama?”. Samasuguse viisaka palvega (kuninglik Taani Vabariik ikkagi) pöördub naine diivanit kaunistava kaasa poole laua katmise, lapse koduste ülesannete kontrollimise, lihakäntsaka lõikamise, lapse jope parandamise jms puhul. Vastus jääb loomulikult ikka sama automaatvastajalikult viisakas, aga kasutu. Juba enne ööd ühe jalaga vanni  ronides, kohustab naine meest ajupraad välja võtta, aga seegi jääb automaatvastaja filtri taha toppama.

Juba voodis, kõht täis ja meel on hea, hakkab mees kaasale ligi tikkuma. Tirides kallima ööpüksikuid jalast, küsib ta naise käest abi, rõhutades, et “Täna ju neljapäev”, mille peale kõlab vastus “Kallis, äkki saaksid täna ise hakkama”. Automaatvastajast naine keerab teisele külge ja jääb poolsurnud magama. Reklaami lõpp.

Vot sihuke kelmikas lugu teisel pool läänemerd. Kelmikas lugu, mis paneb mõtlema. Paneb mõtlema sellest, millest sihuke traditsioon võis üldse tekkida. No eks ta ole, nädalavahetused on reeglina perekesksed, inimesed harrastavad väsitavalt aktiivset puhkust, sugulaste ja sõprade külastamist, normaalses riigis vast lubatakse endale väljasõite, no kus sa seal seksiga pihta hakkad, eks ole.  Nädalaalgus on töö tõttu reeglina surmväsitav. Aga neljapäev on neljapäev. Siis on juba suurem rabamine selja taga ja iga naine/mees võivad endale kinnitada, et “Täna on mul kodus seks”. Ja nagu habemega anekdootki ütleb, võib lausele lisada ka täpsustuse “Sinuga või ilma”. Aga nali naljaks, eks sellise päeva sisse seadmine on üheltpoolt abieluinstitutsioonis toimuvat toetav manööver, aga teiselt pool – no ikka täielik absurd ja minu meelest paras alandamine.

 Aga oma, suht feministlikkust muutunud vaatevinklist tahaks ikkagi lisada mõne plusspunkti hästi lavastatud reklaamile. Sest eks ta ole tõsi küll, kui naise peale on ikka vaikselt delegeeritud liiga palju kohustusi ning abipalvetele vastatakse viisaka persse saatmisega, pole neljapäevalgi midagi loota. Nii juhtubki, et naistepäev on ainult 8-ndal märtsil. Kui sedagi J Ei midagi isikliku.