Perekonnatugevuse teooria

Juba aastakümneid tagasi, kui suurpere talud olid end välja elamas ja moodi läks urbanistlik elu, harjus inimkond peresisese eraldatusega. Uhke asi ju, igal paaril oma kodu, kui lapsed magavad eraldi toas ning vanemad saavad rahus telekat vaadata ning muudki huvitavad kõvema häälega ette võtta. Teatavasti heaga harjub kiiresti. Mina näiteks enam ei kujutagi ette, kuidas vanasti ühe suure perena elati, ühist kööki jagati, tuli takus ja piss peos, oodati oma vetsujärjekorda, armatseti teki all, kähku ja häbitundega. Aga eks sellise korralduse juures oli ka hea pool. Näiteks ei olnud vast iial probleeme lastehoiuga - keegi ikka kodus. Elamisega seotud probleeme lahendati koos- nii materiaalses kui organisatoorilises aspektis. Ma usun, et ninapidi elamine andis meie esivanematele ka rohkesti suhtlemisoskusi, seal hulgas kaastunnet, empaatiat ja teineteisega arvestamist...  

Aga jutt pole sugugi sellest.  Tegelikult jutt puudutab hoopis seda uuemat aega, kaasaegsemat elu, kus igal põlvkonnal on oma elamine koos oma murede ja vigadega. Eks igaüks meist on aeg-ajalt käimas aitamas oma vanemaid ja vanavanemaidki, nii nagu nemad olid omal ajal meie jaoks olemas. Kuid siiski mulle tundub, igatahes minu peres on väljakujunenud selline olukord, et peresisene abistamine käib nagu astmeliselt - ema aitab vanaema, laps - ema, laps ise kasvatab lapselapsi ja unistab nende abist. Siin on loogika olemas, sest vaatamata urbanistlikule eraldatusele, eksisteerivad kindlad paarid, kelle võimuses on teineteisele vajaduse korral abi osutada. Ja nii me jõuamegi, elades igaüks oma elu, olla hoolivad ja abivalmid ka oma lähedaste vastu. Aga selles teoorias on ääretult tähtis see, et iga lüli selles ketis oleks veatu, et maast madalast saaks iga laps oma vanematelt küllalt aga mitte liiga palju tähelepanu, et tulevikus nagu valgust täis laetud päikesepatarei, anda oma energiat tagasi.

Võib olla olen liigselt kalk ratsionalist, kuid leian, et me ühiskond säilibki ainult tänu sellistele veatutele kettidele, kettidele, kus sünnivad ja kasvavad lapsed, kes otsapidi iga kell on oma vanemaid toetamas. Tuksi läheb asi siis, kui üks vahepeaalne lüli ei ole piisavalt tugev. Kui lapsepõlves ei saa inimesehakatis selgeks, et tema ei ole maailmanaba, kelle nimel kõik teised peavad vastuvaidlematult head tegema, ilma et ta ise midagi liigutama peaks. Ta ei aita oma vanemaid, on pidevalt koormaks oma lastele, sest nemad peavad tegema topelttööd, ajab täiesti segamini oma lastelaste elu. Vastutustunde puudumine on meie ajastu haigus, see halvab väikese pereketi elu, kokkuvõtlikult mõjutades kogu ühiskonda. Ainult ühtsuses, vastutustundes, abivalmiduses on meie ühiskonna tugevus. Ja see, nagu kõik muu, pärineb lapsepõlvest.

Morn on norm

Hilishommikune buss. Töö-, kooli- ja niisama šopinguinimesed ootavad mornilt, millal krigisev ühistransport toimetav neid punktist „A“ punkti „B“. Harjumuspäraselt sajab. Igakord uksi avades hingab buss värske õhuga koos  sisse järgmise portsu morne inimesi.  Noored või vanad, lohakad või hoolitsetud, sportlikud või viksid – suunurgad kõigil ühtemoodi,  allapoole. Neid kaasinimesi vaadates, pähe ronib mõte, et „morn on me maal täitsa norm“.  Normaalne, traditsiooniline, harjumuspärane… Eesti norm on olla morn.  Paraku.

Pikkamööda kaassõitjatega ühele lainele lülitudes, mõtisklen edasi. „Eks need suunurgad allapoole inimesed ongi täiesti tavalised Eestimaa inimesed, lihtinimesed oma muredega, oma probleemidega, oma võlgadega, oma hirmudega. Nagu ma isegi. Lihtsalt mina olen üks paratamatult trotslik tüüp, kes kiuste ei lase muremõtetel ennast põrmuks teha.  Jahm, on muresid, on probleeme, on võlgu ja pabinaid – so what? Ükskord me pääseme neist niikuinii,  jätame surres nende kõigega hüvasti ega suuda valitseda oma suunurki enam iial. Praegu aga veel suudame. Väidetakse ju teadlaste poolt , et naerusuu loobki  inimese sisse hea tuju, mitte ilmtingimata vastupidi“…  Nende mõteteni jõudes, kontrollin igaks puhuks oma miimilisi lihaseid, naeratades väärikale, kui ikka küllalt mornile prouale esiukse ees. Proua kohmetub ja keerab pilgu ära. „Oh issver, mõtlen ma, nüüd peetakse mind veel  hulluks, või, mis veel hullem, lesbiks. Põrgu päralt, naeratan parem aknasse, pole viisakas normaalseid inimesi segadusse ajada “. Sõit jätkub, finišeerides võidujooksuga väljapääsu suunas. Selline ongi tavaliste inimeste elu. Kiire, vihmane ja morn. Elu, kus ei ole ruumi naeratuseks. Need inimesed ei suudagi oma suunurki  teadlikult ülespoole sundida, sest  kogu aju pindala on hõivanud lõputud argielulised mured ja asjaajamised.  No millal ja miks peaks tegelikult üks keskmine eestlane naeratama, kui leivaraha teenimise teel niipalju närvesöövaid takistusi, kui suust kaduvate hammaste parandamine võtab kogu pere söögiraha, kui seadused kaitsevad ainult nende endi loojaid… Riigis, kus pead oma enda kodumaal kõigile vahusuiselt tõestama, et üldse midagi väärt oled, kus riigi kuningad mitte ei toimeta lihtsate inimese heaks, vaid hoopis vastupidi …

Nende mõtete saatel jõuan kaubanduskeskusesse... Jälle mornid näod, kiired sammud, olen juba nendega justkui harjunud…  Ja üks nägu. Nägu, mis sattudes mu silmafookusesse ei mahu harjumuspärasesse  „normi“.  Peenemaitseline mantel ning kelmikas sallike - laitmatu, nagu siitsamast, poevitriinist välja tulnud. Enesekindel pilk, muretu hoiak ja…  kauaigatsetud  naeratus.  Ja täpiks i kohale –   äratundmisrõõm ning mõistmine, et, nomina sunt odiosa,  see ongi ju see kuningas, igatahes üks neist, kelle õlul peaksid olema kõikide nende lihtinimeste mured ja vaevad, kes siin ja seal me maal mornilt ringi siblivad.  Tema on üks nendest,  kes meid kaitseb ja avitab, tema on see, kes meie, lihtinimeste nimel  elab. Tema on see, kelle ees vanasti minusugune lihtrahvas maha viskus ja tänama ning õnnistama kukkus. Sest ainult temasuguste võimuses oli kergendada rahva koormaid, kinkida  muretuid naeratusi sadadele, tuhandetele.  Vanasti. Nüüdisaegu on otsekui teine tava – kergemaks tehakse ikka rahva rahakotte ja naeratusi jäetakse ikka ainult endale. Ei morjenda teda lihtrahva mured sugugi, tema jaoks on elu –  tsirkus, täis nalja, trikke, klounaadi, näitlemist…

Mõtelennu lõpetuseks ning arutluste kinnituseks, kostub kõrvaklappidest Siiri Sisaski kananahka tekitav võimas hääl. Mis maa see on... Kurb. Kuid siiski. Naeratagem, daamid ja härrased. Äkki lähebki paremaks. Teadlased ju väidavad nii.

Pereelu - kas musternäidis või teatrimäng?

Kõige nõmedam on minu meelest inimeste pokazuhha-lembelisus. Kui halva mängu juures tehakse ilgelt head nagu. Ka peresuhetes. Ei ole minu silmis midagi vastikumat, kui üks pereisa, kes jutustab vahtus suu sellest, kuidas ta "jumaldab oma kullakallist ämmakest", või üks üliuhke pulm, mis lõpeb sellega, et abikaasad süüdistavad teineteist oma elu nahka keeramises, või üks probleemne suhe, kus probleeme üritatakse summutada lillede ja kingitustega. Ma alati mõtlen, et kas ma tõesti paistan nii loll, et peab minu ees sellist teatrit tegema. Sest tundeid ei saa teeselda, ega ka varjata, või olen mina lihtsalt suht hea psühholoog, et suudan näitlikkust alati läbi näha, ei tea.


Selge see, et igas suhtes on etappe, mil kõik nii roosiline ja maasika-vahukoorene pole. No kamoon, keegi ei ootagi kellegilt musterabielu, kõigil on oma kiiksud, omad tõusud ja mõõnad, kõikidel on omad suhtumised oma ämmadesse, pea kõigil on raskusi lastega - keegi ei nõua ideaalperet. Lahkhelid ei ole näitaja, et suhe on katki, pigem vastupidi, et ta on hetkel parandamisel. Sest, olen veendunud, ei ole võimalik elada edüllilist pereelu viibides päevast-päeva koos. Aga näitemängud on natsa naljakad küll.


Mulle meeldivad siirad ja elusad inimesed, nendega tahan suhelda, näitlejad ei ole minu pärusmaa :)

Tänane isadepäevajärgne hommik algas mul nii. Laste ühiskondlikule äratusele suutsin ma seekord imekombel vastu hakata, ja kui kella pool 8 paiku nummi Stella issi järel minu magamistoa ukse kinni pani, jäin ma eelseisva nädala ainsat töövaba hommikut nautima, eeldates, et Stella viiakse lasteaeda ja haiguslehel olev poiss naudib rahulikult oma Sponge Bobi multarit. Dutki, brat! Täpselt kell 9 ärkasin ma selle peale, et laia madratsi peale maandus kellegi suur keha ja karjus läbi uneloori otse ajju "Tere kallis, kuidas magasid?" Vastasin ausalt, sest muudmoodi ei oska: "Sitasti magasin, sest keegi ajas just ülesse". "Anna andeks"...

Stella osutus ikka veel kodus olevat, sest "Sa oleksid võinud ju teda riidesse aidata". Ees ootas järjekordne "rõõmurohke" päev, mil laste kõrval tehakse kodu korda, söök valmis ja mõned juba ammu kaelas rippuvad tõlked veebi. Sest sinisel lehel olev issi pidi täna töölt läbi hüppama. Paistab, et ta ei naudigi sinisel lehel olemist, tohohh. Siis, halleluuja, vaadates poolärganud mõrrale (loe: mulle loomulikult) näkku, nuputatigi lõpuks välja - iss tööle, lapsed vanavanemate juurde Kiisale. Aga hui nad tahavad ju kuskile minna! Meelitasin asä-memme-tädi Külliga, kiisudega, vanaema toitudega, mandariinidega, ähvardasin kurja emmega kodus passimisega, suppi söömisega, magama minemisega, siis pika vingu peale otsustati üksmeelselt Kiisa kasuks, jess!

Aga jah, lõppuks saigi omale päeva kodu ja probleemide lahendamise jaoks. Hommikul vara saatsin ühe teksti, vaatasin eesti energia asjad läbi, seal on mingi kala meil, mitte ei saanud aru, kas arved olid kõik makstud või ei. Tegin veel ühe pika tõlge lõpuni, nüüd jäi veel paar korda kõrvalseisja pilguga üle käia ja ära saata, koristasin nati tuba ja sättisin homseks tööpäevaks asjad valmis. Nii hea kui asju saab lahendada vaikuses, ma ikka ei suuda keskenduda, kui on laste kisa majas, seepärast paljud asjaajamised jäävad õhtuse aja peale, kui suslikud juba magavad, aga palju sa ikka kell 22 juba jagad. Tegin omale oliivõli juuksemaski ja nüüd naudin vaikuses ja hämaruses teed ja blogimist.

Nädalavahetus möödus suht koht hästi, reedel oli rabamist küll, õhtul, peale terve päev kestnud köögitoimkonda olid jalad nagu ka kõik kondid reaalselt valusad ja kurgus istus taas mingi ilmselt aiast krahmatud viiruseokkas. Kuid laupäeval läksime vanaisasid õnnitlema, aitasin koristada ja ladusin klaase vastkokkupandud kappi. Talvekummid said issil vahetatud, jee! Õhtuks kütsime naistega sauna, sest mehed käisid linnas kojameest parandamas. Saun on ikka nii hea!! Ja tädi Külli jutud Hollandist! (Seal on ikka kõik hoopis teisiti! Näiteks, seal antakse lapsed juba 3-kuuselt lasteaeda!) Ja õlu selle kõige kõrvale, sest kui päris aus olla, siis seal Kiisal on nii närviline keskkond, kõik koguaeg riidlevad ja nõuavad ja ähh, suht crazy! Selle asemel, et tulla kokku ja olla niisama mõnusad, on mingi üks teise tagaajamine naiste poolt, too seda, tee toda ja agressiivne telekavaatlus ja õllejoomine vanamehe poolt.

Ühesõnaga, ma jätsin oma seal kehtivat, mehega solidaarsusest tulenevat karskust kus kurat, ja otsustasin vanameest Aivarit õllega aidata. Tore oli sauna kõrvale õlut juua. Lapsed ei tundunud ka enam nii tüütud. (Ei, tegelt lapsed olidki super inglid, jah. Neile nii meeldis saunas käia, käisid nii meie kui ka tädi Külliga, Stella oli näost peedine juba, aga ikka oli "saunaisu". Ja Chris muudki joonistas ja müras ringi.) Ainuke jama, et arvatavasti agressiivseks muutunud vanamees leidis mingi muu joogikese, sest õhtu poole oli päris vastik teda vaadata, püha viha täis kõigi peale, kes teda telekast ja diivanist lahutada soovisid. Õnneks löömaks ei läinud, kuigi juhtub sedagi. Läksime enne sõda ära vist. Aga järgmine hommik oli abilisel pea ai-ai, njah. See-eest kurguvalust sain lahti.

Pühapäev möödus nagu nõiaväel, õnnitlesime issit, kinkides talle lumelabida autosse, söime hommikutee kõrvale Napoleoni ja memme toodud india riisirooga tema VS kohvikust. Sai vaid natuke mööda poode uudistatud, jõuluoste tehtud ja arvutis arveid makstud, kui oligi päev õhtas. Vanaemal on vaja mingit kummutit Kiisale, ekstra mõõtudega, igatpidi mahukat, aga pagan, ei leia seda mitte kusagil me suures Tallinna linnas, no ei tehta ikka sihukesi 120*120*60 kummuteid, noh. Või tehakse, aga nad maksavad 300 eurtsi. Arvestades hinda otsustasime, et see pole kuidagi ratsionaalne vana raha suht ebakvaliteetse staffi peale raistata, parem teeb Kristjan ise kunagi valmis tööjääkidest ja selle raha eest saab Kiisale midagi muud kasulikku soetada, näiteks õhksoojuspumpa, mis on üüratult hea mõte. Nii et ostsime kutile paku kaane jõulukuuks ja läksime koju Tantsud tähtedega vaatama. Aa, ja Juku kaubaka kaardi tegime ka ära, see on novembris puha muidu!

Homme algab mul pikk töönädal, paariline on puhkusel, teen nüüd metsikult (omaarust) asendusi.
See-eest ei saa tõlketööd kahjuks eriti teha, samas neid ei ole viimane aeg tulnud ka, paraku. Nuuks. Aga see oli küll hea abiraha, eelmine kuu sain nt 150 eurtsi lisaks, no rabasin ka muidugi palju. Üldiselt see rahaline seis ehmatab ikka küll, lõin eelmine nädal kõik kulud ja tulud kokku ega saa aru kuidas meil niigi hästi niikaua läinud on ja kust see puudu olev raha võetakse. Nüüd vaja lapsele uut turvatooli ka autosse muretseda, see taas ligi 150 eurtsi. Hakkan vana maha ärima, äkki päästab seegi kuidagi. Ja suuremad Jõulukingid on veel ostmata, niisama komme sussidesse olen varunud igaks päevaks, aga mingit Barbie nuku võiks tütrele muretseda ja poisile kah midagi kasulikku.

Metsatöllu "Küü" on hetkel ainukene meditatsioon, see lihtsalt on sigahea. Ja sel on kihvt omadus, mida rohkem kuulad, seda paremaks läheb!

Aitab nüüd lebost, marss süüa keetma, töönadal võib alata. Homme jälle 10 põnne, nädalakavade planeerimine, kakased pepud ja pissised püksid, arengukavad, mõned postikäigud ja kaklused oma piraatidega. Aga senikaua veel "Meeleheitel perenaised", sest seda me kõik arvatavasti juba peast oleme.

Ja üks täna leitud nali ka veel takka:

Otsustasin täna teha kõik meeste kodused tööd täitsa ise. Viskasin diivanile ja vahin filme. Raske on, aga mis teha..

Neljapäev on naistepäev

Väikseks eelmänguks eelseisvale teleõhtule ühe minu meelest täiesti mõttetu saatesarja "Seks ja küla" saatel tahaksin pajatada Teile üht kelmikat lugu. Lugu ise on tulnud meile kuninglikust Taanist, kus kirjutamata seadusena on sisse seatud üleriigiline “krõpsupäev”. See on nimelt neljapäev, millal kõik paarilist omavad inimesed teavad, et täna õhtul neil see juhtub. Enamus taani naisi sätib ennast veidi ahvatlevamalt riidesse ja käib ringi erootiliselt salapärane sära silmis. Täna saab. Enamus taani mehi, neid, kes suhtes, meenutab kuju sovjetiaja agitatsiooni plakatikilt, öeldes kindakäelise “Ei” napsule ja õhtusele sõpradega istumisele. Täna saab!  

Seal olevat isegi säärane telereklaam, mis neljapäeva kohustuste üle nalja viskab.  Reklaam, mis kõneleb sellest, kuidas ühel neljapäevasel päeval üks täiesti tavaline taani keskmine, kuninglikust soost ilmselt kauge naisuke päeva õhtasse “veab”. Alustab hommikul tavaliste taani laste toitmisega, aeda-kooli viimisega, ise tööle jõudmisega, joostes terve päev nagu orav rattas täites argipäevaseid ülesandeid. Peale õhtust poest läbi astumist, suurte toidukottidega ja lastega jõuab naisuke lõpuks koju, kus teda ootamas üks täiesti tavaline taani mees, samuti kuninglikust päritolust üsna kauge. Ootab diivanil, ajaleht näpu vahel. “Kallis, kas sa saaksid mind korra aidata?”, palub naine esikus, poekoti raskuste all murdumas. Ajalehe tagant kõlab automaatvastaja hääl “Kallis, äkki saaksid ise hakkama?”. Samasuguse viisaka palvega (kuninglik Taani Vabariik ikkagi) pöördub naine diivanit kaunistava kaasa poole laua katmise, lapse koduste ülesannete kontrollimise, lihakäntsaka lõikamise, lapse jope parandamise jms puhul. Vastus jääb loomulikult ikka sama automaatvastajalikult viisakas, aga kasutu. Juba enne ööd ühe jalaga vanni  ronides, kohustab naine meest ajupraad välja võtta, aga seegi jääb automaatvastaja filtri taha toppama.

Juba voodis, kõht täis ja meel on hea, hakkab mees kaasale ligi tikkuma. Tirides kallima ööpüksikuid jalast, küsib ta naise käest abi, rõhutades, et “Täna ju neljapäev”, mille peale kõlab vastus “Kallis, äkki saaksid täna ise hakkama”. Automaatvastajast naine keerab teisele külge ja jääb poolsurnud magama. Reklaami lõpp.

Vot sihuke kelmikas lugu teisel pool läänemerd. Kelmikas lugu, mis paneb mõtlema. Paneb mõtlema sellest, millest sihuke traditsioon võis üldse tekkida. No eks ta ole, nädalavahetused on reeglina perekesksed, inimesed harrastavad väsitavalt aktiivset puhkust, sugulaste ja sõprade külastamist, normaalses riigis vast lubatakse endale väljasõite, no kus sa seal seksiga pihta hakkad, eks ole.  Nädalaalgus on töö tõttu reeglina surmväsitav. Aga neljapäev on neljapäev. Siis on juba suurem rabamine selja taga ja iga naine/mees võivad endale kinnitada, et “Täna on mul kodus seks”. Ja nagu habemega anekdootki ütleb, võib lausele lisada ka täpsustuse “Sinuga või ilma”. Aga nali naljaks, eks sellise päeva sisse seadmine on üheltpoolt abieluinstitutsioonis toimuvat toetav manööver, aga teiselt pool – no ikka täielik absurd ja minu meelest paras alandamine.

 Aga oma, suht feministlikkust muutunud vaatevinklist tahaks ikkagi lisada mõne plusspunkti hästi lavastatud reklaamile. Sest eks ta ole tõsi küll, kui naise peale on ikka vaikselt delegeeritud liiga palju kohustusi ning abipalvetele vastatakse viisaka persse saatmisega, pole neljapäevalgi midagi loota. Nii juhtubki, et naistepäev on ainult 8-ndal märtsil. Kui sedagi J Ei midagi isikliku.

Ah kooliaeg, ah kooliaeg, millal sina tuled...

Nagu me, kaasaegsed vanemad, peame uhkuseasjaks saada endale tööd võimalikult mainekasse asutusse, nii soovime me näha ka oma kooliikka jõudnud võsukesi võimalikult uhkes õppeasutuses õppimas. Kui suur osa selles,  eelkõige vanema otsuses, on loogiliselt kaalutletud ja lapsekeskset suhtumist ning teisalt, vanema enda soovi näha oma laps võimalikult elitaarse koolijütsina, jääb iga täiskasvanu enda teada. See on üldiselt iseasi ja maha tegemisele ei kuulu. 

Jah, uskumatu aga tõsi, juba lasteaedadesse on tungimas suhtumine "selle asutuse lapsed on kasvatamatud/ropu suuga/käitumisraskustega".  Mis siis rääkida koolidest, kuhu (meie enda abil kusjuures) on tekkinud suhteliselt selge jaotus: tarkade kool/pättide kool, tarkade klass/lollide klass... Loomulikult mõjutavad seda situatsiooni ka pedagoogid ise, kes vahest tõesti ei oska, aga sageli lihtsalt ei oma võimu, et klassitöid segavate laste puhul oma sõna maksma panna. Nii kaobki klassis distsipliin ning maad võtab ebapedagoogiline sidistamine "paha laps". Ja tihtipeale on sellistes klassides kaotajateks kõik, absoluutselt kõik õpilased, sest kolmekümne peaga kollektiivis õppeeesmärkide täitmine on niigi paras väljakutse pedagoogile. Aga kui mängus on ka nii mõnigi koerusi täis rüblik, siis kerkib mitmeaastase kestvusega õpetaja töö distantsil  ületamatuid takistusi.  Loomulikult ei taha ükski vanem, olles kooli kehvast mainest kursis, alustada oma perekondliku tähtsusega kooliteed just sellisest stardipunktist. Miskipärast usuvad vanemad raudkindlalt, et  elitaarse kuulsusega koolides selliseid probleeme ei teki. Ometigi on sealgi klassid pungil. Ja mitte iial ei tea, millega võivad ka näiliselt väga headest peredest pärit lapsed hakkama saada.

Minu kogemus linnakooliga on pärit koolipraktika aegadest. Too aeg oli arvatavasti seadused eriti õpetajavaenulikult sätitud, nii et lisaks sellele, ei õpetaja ei saanud tundi segavat õpilast paika panna, ei suvatsenud ka koolijuhtkond noort pedagoogi kuidagi aidata. Mind peaga kõhtu löönud poisiga peeti õppealajuhataja poolt malbe vestlus, mille käigus poiss nentis, et tal “läks silme ees mustaks ja ta virutaski õpetajale ”, kogu lugu, poiss rõõmsasti, üleoleva muigega klassis tagasi, kõhtuvalutava õpetaja ette. Selline oli siis põhjendus ja õpetaja ees vabandus. See, et ta segas õppetegevust ja provotseeris õpetajat, jättis teadmistest ilma oma klassikaaslasi, tundus olevat üsna tühine. Antud juhul ei olegi süüdi teismeline poiss. Eks viga on ka noorel, oskustevaesel pedagoogil. Aga selline juhtkonna probleemidest mööda vaatamine nõrgendab õpilaste austust õpetaja vastu ja kasvatab lastes kõiklubatust. Täna on klassis üks selline õpilane, homme viis, ülehomme kümme, järgmisel kuul on õppetöö klassis häiritud, ja ongi käes olukord, kus tegemist on “pättide” klassiga. Õnneks minu praktika aeg sai peatselt läbi ja selle, väga toreda klassi ette naasis oskajam pedagoog, kelle kogemus distsipliini hoidmisel tegi minu jaoks probleemse poisi paugupealt relvituks. Pärast olen ikka mõelnud, et juhtkond oleks pidanud ikka probleemi tähtsamalt käsitlema. Aga kuna klassis, koolis üldiselt on õpilasi sadades, nende hulgas ka probleemseid, pole linnakoolis individuaalne lähenemine vist eriti võimalik. Küll aga oleks see võimalik maakoolis, kus õppetöö kõrval on, nagu suures peres, ruumi tõsisele kasvatustööle, mis ilmselgelt jääb puuudu ühes suurearvulise klassi turbulentses sisemaailmas. Maakooliõpetaja on ju ka kodus, vanematel keele peal, austusväärse ja tuttava isiksusena, kaasinimesena, keda nähakse poes, põllu peal töötamas, ka ühistel vallaüritustel, positiivses ja sõbralikus võtmes. Mitte nagu linnavanem näeb õpetajat, üht paljudest nägudest, keda probleemsema lapse vanem kohtub vaid ebameeldivad keskkonnas – klassikoosolekul – ja a priori peab enda jaoks persona non grataks.

Lisaks on linnakoolis märksa kättesaadavamad narkootikumid, alkohol ja laialt levinud putka taga suitsul käimine. Maakooli lähedal ei asu ilmselgelt Statoili, kus täiskasvanulikuma välimusega vurled saaksid hamburgeri kõrvale ka õlut soetada. Usun, et puudub seal ka hea peidukas, kus saaks liignoorelt nikotiinisõltuvust soetada.

Minule näivad hoopis sulgemisohus olevad maakoolid elitaarsete õppeasutustena. Asutusena, kus hea algusena astutakse uute teadmiste vastu, kui puuduvad provokatsioonid, kus on märksa vaiksem ja rahulikum õppida, kus vahelduseks arvuti ja teleri lõbudele on rohkesti looduslähedasi huve ja tegevusi. Kus kooli minnes kõnnitakse tervislikud kaks kilomeetrit metsateed, mitte ei sattuta hommikuselt  unise

peaga letaalse liiklusõnnetusse otse kooliesisel ülekäigurajal. Väikese kodulinna, ja ka koolimaja üle üldiselt kantakse ka suuremat hoolt ka õpilaste seas. Vaevalt küll, et siin saab kujuneda harjumuseks arulage vetsupaberirullidega  kassipojalik mängimine ja wc-s uputamine. Siin, maakoolis, naabripoiste vahel on vähem ruumi ja aega ka koolikiusamisele.

Teate, ma hirmuga mõtlen sellest, et ühel ilusal sügisel lähevad ka minu linnalapsed kooli. Tavalisse või  keskmisesse linnakooli, ilmselt. Või mõnesse tublimasse kooli, kuhu laste enda  huvid meid parajasti suunavad. Klassi, kus need õnnelikud 26 pead (õppeasutustes nagu loomakarjaski, ametlik arvestus käib teatavasti peades) on läbinud korraliku selekteerimise vestluste ja eksamite näol. Ja ma tegelikul sooviksin oma lastele hoopis teistsugust koolialgust, sellist toredat, hubast, vaikset... Väikest klassi, kui vanaemalik õpetaja valutab südant iga lapse õppeedukuse üle, kus direktor tunneb lapsi ja vanemaid nime- ja nägupidi, kus laps tunneb ennast alati kindlalt ja turvaliselt. Ma ei välista võimalust, et, kui maakoolid veel elus püsivad (annaks neile Jumal ja haridusministeeriumi heldemad pead) lähevadki minu lapsed hoopis vähemarvulisse maakooli.

Emaks saamise omavastutus

Hiljuti läksin täitsa põlema ühe noore lapseootel neiukese jutu peale, et "temakesel olla lapsehoidjaid jalaga segada". Seletasin võibolla liigagi suure pühendumusega, et sünnitades peab iga naine algselt arvestama ainult ja vaid iseendaga, mitte jääma lootma õnnele, kui häppid vanavanemad võtavad väikelapse kantseldamise osaliselt enda kanda või tubli isa laseb väsinud emmel regulaarselt ennast välja puhata. Ise muretsesid, ise ka kasvatad!

Miks üldse peavad meie vanemad, kes alles hiljuti hingasid kergendatult "fuhh, tütreke mehele antud, nüüd saab lõpuks enda jaoks natuke elada", taas kakaseid pükse vahetama hakkama, ah? Need nüüdispäeva keskealised, kes raske töö juures peavad terve mõistuse juures kauge pensini kuidagi hakkama saama? Eei, neil on see kadalipp juba läbi käidud, see siin on nüüd meie jagu!

Lapse isa? Isal ja isal on teatavasti vahet. Mõni isa on tõesti suurepäärane eksemplar, kes sünnitusmajas lapsukest sülle võttes kannabki lapsukest läbi terve elu vabatahtlikult süles. A mõni iss ei jaksa ennastki läbi elu kuidagi kanda. Ja mõned inimesed lihtsalt ei sobi kokku. Vähe on neid juhtumeid, kus ideaalne algus tõotab sadu aastaid abieluhäärberit, aga variseb esimeste raskustega kokku nagu õlgedest maja? Ja kes üldse ütles, et isa peabki kasvatama, mees on ikka see, kes tööl käib ja leivaraha toob, kasvatamise ülesanne on ikka aastatuhandeid ema vastutusel olnud. See, et mehed tänapäeval ülitubliks on hakanud, kärutavad ja hoiavad lapsi, on nende vastutulek meile, emadele. Kui me seda ei hinda, siis kipub tekkima olukord "anna kuradile sõrme, võtab terve käe". No naised, me ei ole ju kuradid, mis sest et meil vahest tiivad pesus ja lendame luuaga, ega ju?!

Veelkord, mitte keegi ei pea aitama emasid laste kasvatamisel, isegi siis kui on üüratult raske, ei ole meil õigust süüdistada kedagit, et meid ei aidata. See oli deem meie otsus eostada omal ajal väike "parasiit" omaenda kehas, kes kujunes praeguseks täpselt samasuguseks toimekaks olevuseks nagu ta emagi! Mis siia puutub väsinud vanamemm, närviline vanataat, tööülesannetega hõivatud mees, veel täie rinnaga hingav tädi või keegi muu sõltumatu sugulane, kellelt me otseselt või alateadlikult abikätt ootame? Ei puutugi! Nende jagu on nunnutamine, imetlemine ja sünnipäeva trall kord aastas... Kasva suureks juba, noor emme! Kas sa just seda ei tahtnud? Omavastutust? That it!

:)