Nagu me, kaasaegsed vanemad, peame uhkuseasjaks saada endale tööd võimalikult mainekasse asutusse, nii soovime me näha ka oma kooliikka jõudnud võsukesi võimalikult uhkes õppeasutuses õppimas. Kui suur osa selles, eelkõige vanema otsuses, on loogiliselt kaalutletud ja lapsekeskset suhtumist ning teisalt, vanema enda soovi näha oma laps võimalikult elitaarse koolijütsina, jääb iga täiskasvanu enda teada. See on üldiselt iseasi ja maha tegemisele ei kuulu.
Jah, uskumatu aga tõsi, juba lasteaedadesse on tungimas suhtumine "selle asutuse lapsed on kasvatamatud/ropu suuga/käitumisraskustega". Mis siis rääkida koolidest, kuhu (meie enda abil kusjuures) on tekkinud suhteliselt selge jaotus: tarkade kool/pättide kool, tarkade klass/lollide klass... Loomulikult mõjutavad seda situatsiooni ka pedagoogid ise, kes vahest tõesti ei oska, aga sageli lihtsalt ei oma võimu, et klassitöid segavate laste puhul oma sõna maksma panna. Nii kaobki klassis distsipliin ning maad võtab ebapedagoogiline sidistamine "paha laps". Ja tihtipeale on sellistes klassides kaotajateks kõik, absoluutselt kõik õpilased, sest kolmekümne peaga kollektiivis õppeeesmärkide täitmine on niigi paras väljakutse pedagoogile. Aga kui mängus on ka nii mõnigi koerusi täis rüblik, siis kerkib mitmeaastase kestvusega õpetaja töö distantsil ületamatuid takistusi. Loomulikult ei taha ükski vanem, olles kooli kehvast mainest kursis, alustada oma perekondliku tähtsusega kooliteed just sellisest stardipunktist. Miskipärast usuvad vanemad raudkindlalt, et elitaarse kuulsusega koolides selliseid probleeme ei teki. Ometigi on sealgi klassid pungil. Ja mitte iial ei tea, millega võivad ka näiliselt väga headest peredest pärit lapsed hakkama saada. Minu kogemus linnakooliga on pärit koolipraktika aegadest. Too aeg oli arvatavasti seadused eriti õpetajavaenulikult sätitud, nii et lisaks sellele, ei õpetaja ei saanud tundi segavat õpilast paika panna, ei suvatsenud ka koolijuhtkond noort pedagoogi kuidagi aidata. Mind peaga kõhtu löönud poisiga peeti õppealajuhataja poolt malbe vestlus, mille käigus poiss nentis, et tal “läks silme ees mustaks ja ta virutaski õpetajale ”, kogu lugu, poiss rõõmsasti, üleoleva muigega klassis tagasi, kõhtuvalutava õpetaja ette. Selline oli siis põhjendus ja õpetaja ees vabandus. See, et ta segas õppetegevust ja provotseeris õpetajat, jättis teadmistest ilma oma klassikaaslasi, tundus olevat üsna tühine. Antud juhul ei olegi süüdi teismeline poiss. Eks viga on ka noorel, oskustevaesel pedagoogil. Aga selline juhtkonna probleemidest mööda vaatamine nõrgendab õpilaste austust õpetaja vastu ja kasvatab lastes kõiklubatust. Täna on klassis üks selline õpilane, homme viis, ülehomme kümme, järgmisel kuul on õppetöö klassis häiritud, ja ongi käes olukord, kus tegemist on “pättide” klassiga. Õnneks minu praktika aeg sai peatselt läbi ja selle, väga toreda klassi ette naasis oskajam pedagoog, kelle kogemus distsipliini hoidmisel tegi minu jaoks probleemse poisi paugupealt relvituks. Pärast olen ikka mõelnud, et juhtkond oleks pidanud ikka probleemi tähtsamalt käsitlema. Aga kuna klassis, koolis üldiselt on õpilasi sadades, nende hulgas ka probleemseid, pole linnakoolis individuaalne lähenemine vist eriti võimalik. Küll aga oleks see võimalik maakoolis, kus õppetöö kõrval on, nagu suures peres, ruumi tõsisele kasvatustööle, mis ilmselgelt jääb puuudu ühes suurearvulise klassi turbulentses sisemaailmas. Maakooliõpetaja on ju ka kodus, vanematel keele peal, austusväärse ja tuttava isiksusena, kaasinimesena, keda nähakse poes, põllu peal töötamas, ka ühistel vallaüritustel, positiivses ja sõbralikus võtmes. Mitte nagu linnavanem näeb õpetajat, üht paljudest nägudest, keda probleemsema lapse vanem kohtub vaid ebameeldivad keskkonnas – klassikoosolekul – ja a priori peab enda jaoks persona non grataks.
Lisaks on linnakoolis märksa kättesaadavamad narkootikumid, alkohol ja laialt levinud putka taga suitsul käimine. Maakooli lähedal ei asu ilmselgelt Statoili, kus täiskasvanulikuma välimusega vurled saaksid hamburgeri kõrvale ka õlut soetada. Usun, et puudub seal ka hea peidukas, kus saaks liignoorelt nikotiinisõltuvust soetada.
Minule näivad hoopis sulgemisohus olevad maakoolid elitaarsete õppeasutustena. Asutusena, kus hea algusena astutakse uute teadmiste vastu, kui puuduvad provokatsioonid, kus on märksa vaiksem ja rahulikum õppida, kus vahelduseks arvuti ja teleri lõbudele on rohkesti looduslähedasi huve ja tegevusi. Kus kooli minnes kõnnitakse tervislikud kaks kilomeetrit metsateed, mitte ei sattuta hommikuselt unise
peaga letaalse liiklusõnnetusse otse kooliesisel ülekäigurajal. Väikese kodulinna, ja ka koolimaja üle üldiselt kantakse ka suuremat hoolt ka õpilaste seas. Vaevalt küll, et siin saab kujuneda harjumuseks arulage vetsupaberirullidega kassipojalik mängimine ja wc-s uputamine. Siin, maakoolis, naabripoiste vahel on vähem ruumi ja aega ka koolikiusamisele.
Teate, ma hirmuga mõtlen sellest, et ühel ilusal sügisel lähevad ka minu linnalapsed kooli. Tavalisse või keskmisesse linnakooli, ilmselt. Või mõnesse tublimasse kooli, kuhu laste enda huvid meid parajasti suunavad. Klassi, kus need õnnelikud 26 pead (õppeasutustes nagu loomakarjaski, ametlik arvestus käib teatavasti peades) on läbinud korraliku selekteerimise vestluste ja eksamite näol. Ja ma tegelikul sooviksin oma lastele hoopis teistsugust koolialgust, sellist toredat, hubast, vaikset... Väikest klassi, kui vanaemalik õpetaja valutab südant iga lapse õppeedukuse üle, kus direktor tunneb lapsi ja vanemaid nime- ja nägupidi, kus laps tunneb ennast alati kindlalt ja turvaliselt. Ma ei välista võimalust, et, kui maakoolid veel elus püsivad (annaks neile Jumal ja haridusministeeriumi heldemad pead) lähevadki minu lapsed hoopis vähemarvulisse maakooli.
