Elasid kord kaks kaksikut ema üsas. Üks kaksik oli usklik, teine - totaalne eitaja. Tihtipeale korraldasid nad sel teemal ägedaid usudebatte. Eriti just õhtupoolikutel. Esimene kaksik oli veendunud, et väljaspool pimedust on olemas elu. Teine üritas talle kõigi käte ja jalgadega tõestada, et ainuke eluvõimalus on siinne pimedus. Esimene tita, ajades mullikesi suust välja, veel suurima hellusega väitis, et väljaspool pimedust ootab neid kõikseevägevaim ema, olend, kes on ülivõimas ja superlatiivselt tark. Tema, kõikvõimas suur haldjas, olevat loonud neid, kaksikuid, oma imeliste võimete abil, vaid hetkega. Teine naeris selle jutu peale kõhuke kõveras ja trampis jalgu vastu pehmet kudet, pareerides vennale, et miks see hea haldjas siis ei suuda neile pakkuda suuremat ja mugavamat eluruumi kui see kitsas, kehva valgustusega platsentakott. Esimene kutsus teist kuulama hääli, mis väljaspool pimedust summutatuna läbi kostuvalt. Teine pidas hääli vaid nende arenevate ajurakkude tekitatud, eksitavaks fantoomiks.
Nii nad elasidki seal pikki kuid, pimedalt uskuges iseenda loodud tõekspidamistesse. Igaüks omasse. Üks - lootes elule peale sündi, kõikvõimsa Ema puudutusele. Teine - elades nüüd ja praegu, tehes nalja venna vaimusünnitiste üle, luksudes ning punnitades kõhtu peale suuremat söömaaega. Kuid teatavasti on igal tital oma sünnipäev ja ühel imelikul päeval sai selline pime koosviibimine ootamatult läbi...
***
Saades üsast välja kaksikud taipasid... Taipasid, et eksinud on nad mõlemad. Nii uskumatu hing, sest elu pärast sündi kujunes siiski täitsa kõlblikuks ning ka müstiline ema oli tõepoolest olemas. Kui ka teine, läbinisti emausklik. Sest et, nagu selgus - ema on kõigest ema, mitte kõikvõimas ja täiuslik haldjas. Ta ei loe mõtteid, jätab tükiks ajaks kakiseid mähkusid vahetamata, käsib magada kui ei ole vähimatki soovi, ning ema, see kõikseevägevaim ema, täiesti uskumatu lugu - ta lihtsalt väsib!!
No comments:
Post a Comment