Natuke keemiat, botaanikat ja neurofüsioloogiat.
Absint (prant. absinthe — koirohi) on piiritusjook, mille kangus ulatab vahest 70% ning koguni 85% alkoholi sisalduseni. Strateegiliselt kõige tähtsam komponendiks on siis artemisia absinthiumi ehk kibeda koirohi ekstrakt, mille eeterlikkes õlides leidub suurtes kogustes tujooni-nimelist elementi, tänu millele on abstint tuntud oma kurikuulsate hallutsinatsioonide tekitavate omaduste üle. Kuigi kuulus inglise kulturoloog Phil Baker oma raamatus "Absinthe" pajatab ka nendest hallutsinatseerivatest inimestest, kes tarvitasid tujoonivaba absinti. Need mõistatuslikud juhtumid tõestavad esmapilgul teistjärguliste faktorite mõjuvõimu absindi tarvitaja organismile, näiteks valmistamise rituaalide täpne järgimine, aga ka joojat ümbritsev atmosfäär ja tema isiklik ingridientide taluvuse tase.
Nii või teisiti, müstilised lood joogi tarvitamisel moondunud reaalsusest on alati absindiga kaasas käinud. Tänapäevaks teatakse, et spetsiifiliste hallutsinogeensete effektide taga on tujooni mõju organismile, nimelt agonist tujoon blokeerib GABA retseptoreid ning närvirakkudes pidurdumissüsteeme takistades, põhjustab psühodeelset mõju. Tujoon nõrgestab kohati mõningaid alkohoolse joove nähte, aga kutsub esile üldist üleerutust, mis soodustab hallutsinatsioone ning hullemal juhul isegi epileptilisi juhtumeid.
Teised absinti komponendid on: rooma koirohi, aniis, apteegitill, piparmünt, meliss, lagrits, iisop, pontuse puju (Artemisia pontica, samast perest kui koirohi ise) ja teised taimed. Sagedamini omab absint kaunit klassikalist smaragdtrohelist värvi, kuid võib olla ka kollakas, pruun, läbipaistev, lilla, punane või koguni must. Roheline värv on taimedest eraldunud klorofülli tekitatud, ja kuna see kipub päikesevalguses kaduma pruuniks pleekides, villitakse absinti sageli tume-rohelisest klaasist pudelitesse. Tänu oma originaalsele värvusele sai jook ka "Rohelise haldja" nime. Vett lisades eeterlikud õlid settivad, seetõttu muudab klassikaliselt tarvitatav jook oma värvi ja konsistentsi.
Salapärane teke, hääbumine ja taassünnilugu.
Artemisia Absinthium on ju tegelikult ammustest aegadest meditsiinis kasutusel olnud, nii Hippokratese kui Pythagorase poolt. Selle leotuse abil ergutati söögiisu ja stimuleeriti seedimist.
Absint enda sünnilugu viib meid 18-sajandi Šveitsi, Kuve-nimelisse linnakessse, mis asub vahetus läheduses Prantsusmaa piirile. Seal elasid kaks õde perenimega Henrio, kes tegelesid erinevate arstimite valmistamisega. Üks nendest rohtudes, koirohu-aniisi tinktuur, produtseeriti destillatsiooni teel väikeses destileerimisapparaadis. Seda imelist eliksiiri hakkasid nad realiseerima pagenud prantsuse revolutsiooni ajal arsti Pierre Ordinaire kaugu. Teise versiooni järgi kuulus droogi retsept algusest peale Ordinairirele endale. Igatahes umbes 1792 aastast kirjutas andekas tohter seda imeravimit kõigile oma patsientidele nagu panatseat kõigi haiguste ja pahede vastu. Absinti lisati veinile, et tugevdada selle joovastavat effekti. Tol ajal saigi absint endale "Roheline haldja" kuulsuse, mis kindlalt seostus nõiduse, mütoloogia ja võrgutamise kunstiga.
Aastal 1797 sama tohtri sugulase, Henri-Louis Pernod poolt sai Šveitsis asutatud esimene absindi valmistav tehas, küll kõigest kahe destillaatoriga, kuid siiski. Jook hakas kiiresti mööda ilma levima. Samal aastal avati suurema ja hiljem märksa tuntuima vabriku Prantsusmaal, Pontarlieri linnas. Toimis see vabrik ka peale oma asutaja, Perno surma, kuni sai saatusliku välgulöögi, mille tagajärjel tekkinud tulekahju kestvat tervet 4 ööpäeva. Kuid siiski joogi tarvitaminne jäi kasvusirgele. Samuti kasvas ka absinti kuri kuulsus, seda aina rohkem seostati skisofreenia, kannatuste ja surmaga, absint sai enda külge "hullus pudelis" (la folie en bouteille) reputatsiooni, tekkis aina rohkem vastaseid. Prantsusmaa kulutas, et kui absint ei lähe keelu alla, saavad pooled kodanikud hullusärgid selga. Noored, 18-20-aastased prantsusmaa naised tarvitasid ohtrasti müstilist jooki ning langesid maksatsirroosi ohvriteks statistiliselt märksa sagedamini kui mujal maailmas. Selline absindilembelisus on kergesti põhjendatav, naised tarbisid jooki lahjendamata, kuna lihtsalt ei saanud palju juua korsettide tõttu.
Paraleelselt metsikult kasvava absindi populaarsusega leiab aset ka viinamarjaplantatsioonide massisurm 1870-1880 aastail, ja selletõttu veini kallinemine. Tekkis vajadus asendada siiani kasutatud viinamarjapiiritus tehisliku kraamiga, mida ka teostati, saavutades kange joogipoolise 7-10-kordselt madalamat hinda kui veinil. Kui varem oli absindi joomine enamasti bursuide ja boheemlaste pärusmaa, siis nüüdsest alustas jook oma allakäiku töölisklassi sekka. Odavaim absint kujutas endast pesuehtsat mürki, mida tarvitas lihtsamast lihtsaim rahvas kahtlastes joogikohtades, kus mõnikord puudusid lauad-toolid ja oli vaid üks tsingitud lett. Tarvitati regulaarsete "roheliste tundidena" enne õhtusööki, nö söögiisu tekitamaks.
Aastal 1905 juhtus saatuslik tragöödia, millest kõnelesid ajalehtede esikaaned üle kogu Euroopa. Farmer ja ühtlasi kuulus absintje Jean Lanfrey tarvitanud suurt kogust absinti, mille tagajärjel tappis halastamatult kogu oma pere. Farmeri poolt tol saatuslikul päeval ära joodud "piparmündiliköör, konjakiklaas, kaks tassi konjakiga kohvi, kolm liitrit veini" miskipärast ei tekitanud nii suurt kõmu ajakirjanduses ega objektiivset hinnangut inimeste poolt.
Tulemuseks oli 82 450 inimeste allakirjastatud petitsioon palvega keelustada absindi müük Šveitsis. Farmer sai mõistagi süüdi mõistetud ja seadusandlikud riigiorganid keelustasid ametlikult jooki, mis jutude järgi olevat viinud hullumiseni ja suitsiidini paljusid tolle aja kuulsusi. Lumepalliga veeres absindi ja samalaadsete jookide müügikeeld: Prantsusmaa, USA, Belgia, Itaalia, Holland, Ungari, Saksamaa.
Alles 1981 aastal legaliseeriti absint Euroopas. Taassünnipaigaks kujunes Suurbritania, täpsemalt siiski Šotimaa, kus jook, kuigi polnud iialgi keelustatud ei olnud iial kuidi populaarne. Siiski 1998 tsehhi mark Hill's lasi briti turule välja uut, moodsat nõiarohtu. Suurel määral on seda üritust mõjutanud filmikuulsused, täpsemalt näitleja Jonny Depp isiklikult, kes isukalt pajatas meediale kuis nautis absinti tarvitamist filmide valmimisel. Pärast seda moodi jätkasid paljud hollivuudi kuulsused, Eminemist Marilyn Mansonini. Tsehhis valmistatud absinti edukuse põhjuseid on tegelikult väga raske leida, sest selle tulivee maitse oli kohutav. Räägiti, et seda marjukest võis juua "vaid joobumise eesmärgil ja ainult massohhist võis lisada sellele vett". Hea absint on vastupidiselt joodav aeglaselt ja naudinguga. Hills'i kirusid kõik teadjad ning aasta pärast, koostöös peamise prantsuse eksperti ja absindi muuseumi loojaga Mari-Klode Delae lõpuks nägi ilma uus mark «La Fee», mis oli mõeldud mekkimiseks ja nautimiseks. Taassünni järel tekkinud marketingi poliitika arvestas varem valitsenud, imekombel või siis veinitootmise heaks tekkinud suhtumisega, kus absinti liialdatult tembeldati "kõikidest mürkidest ohtlikumaks". Seekord lõi vastupidiselt liialdatult positiivse kujunduse antud alkoholi promomiseks. Maailmale avanes lustakalt kelmikas ja rõõmsavärviline absint.
2004 aastal Šveitsi parlament legaliseeris absinti, võttes tagasi 96 aastat tagasi välja antud keelu üsna populaarse joogi valmistamisele ja müügile. Järgnes Hollandlaste loobumine absindi keelustamisest. Euroopa Liidu kohus andis välja piirava normistiku, mille kohaselt müügile kõlbas vaid absint, kus tujooni sisaldus ei ületanud 10 mg/kg.
Absint kunstis
Eks just joogi müstilisuse ja skandaalsuse tõttu kujunes olukord, kus absindist sai üks suur lemmik kultuuri ja kunsti valdkonnas. Absindi teema kajastus pidevalt kujutletavas kunstis, teatrielus, luules... Meieni on jõudnud mitmeid joogile pühendatud teoseid. Ükski jook pole savutanud sellist kuulsust, eriti just prantsusmaal, kui absint. Pea iga tolle ajastu kunstnik on kujundanud oma pildil näiteks mõnda klaasistunud pilguga absindi joojat, absindi pudelit või muud sarnast. Nende kunstnike seas on suuri, austusväärseid nimesid nagu van Gogh, Dega, Picasso jt. Sürrealistliku kunstniku Gigeri mitmed teosed on loodud peale eksperimenteerimist antud joogi omadustega.
Arvatavasti kõige kuulsamaks absintistiks võib pidada Vincent van Goghi. Väidetakse, et see kunsti geenius oli lausa absintikade, ta jõu regulaarselt ning piinles vaimuhaiguse küüsis, tema haiguse tõsidust tõestab seik, kui ta sai hakkama oma enese kõrva maha lõikamisega. Tema tarvitas isegi värvide segamisel kasutatavat tärpentiini. Oma lühikese elu karmis lõppus, 37-aastaselt oli ta muutunud täielikuks alkoholi ja sealhulgas absintisõltlaseks, epileptikuks, ning lõpetas oma elu suitsiidiga. Küll aga nende värvikate aastatega oli tema käe all sündinud tervelt 900 maali ja üle tuhande graafilist tööd.
Suurimat tähendust omab absint prantsuse luule arengus. Paul Verlain, Artur Rembo olid vaimustunud rohelisest nõiast. Paul Verlain, 1895 aastal kirjutatud "Pihtimuses" kutsus autor keelustama "hulluse ja kuritegevuse, idiotismi ja häbistuse allika". Verlain, temale iseloomuliku "õhtuse ja öise" joomise tõttu, olles seejuures väga tundlik ja siiras inimene, ründas oma naist ja isegi püüdis teda põlema panna, tulistas oma sõpra Rembo ja, noaga nõudis raha oma vanurist ema käest. Tema sõprade sõnutsi olevat Verlain siiralt neetnud absinti oma surivoodil. Kuid... just selle joogi pudel leiti peidetuna tema padja all.
Kuulus ja skandaalne prantslane, Alfred Jarry, oli ekstsentriline kirjanik ja tuntud absentist. Oma talendikuse toetamaks otsis ta sageli inspiratsiooni absindist. Selle abil ühendas ta unistusi ja reaalsust, kunsti ja elu.
Üks viimastest kuulsatest absentistidest Ernst Hemminguay tarvitas absinti isegi pärast selle laiahaardelist keeldu. Kuulujutude kohaselt varunud ta mõned pudelid kui elas USAs. Absindist on juttu paljudes tema teostes. Siiski tema on üks nendest õnnelikkest geeniustest, kellele ei ole armastus absindi kohta siiski liiga teinud.
Mitmed ja mitmed tolleaja teosed edastavad ameeriklaste suhtumist antud jooki. Andekad autorid rõhutasid absindi mõju inimeste psühhikale, kujutamas absinti kui pahet, mis kõikidest muudest ainetest märksa kiiremini viib otsemaid surma ja põrguväravateni. Absindi vastased väitsid kogu tõsidusega, et roheline haldjas tekitab lisaks epileptilistele haigustele geneetiliselt edastatavaid haigusi - debiilsust, imbetsiilsust ja nii mitmete järeltulevate põlvede ulatuses (J.J.V. Manjan)
Ühele absinti kirglikumale kaitsjale kuuluvad sõnad: "Me ju ei mana merd, kus juhtuvad laevahukud... Absinti ei saa hinnata ainult liialduste järgi.. Sellega on seotud mitte ainult erilised pahed ja ohud, vaid ka head teod
ja voorused, milliseid ei võimalda ükski teine jook". (Krowly)
Paljud filmid, ka esimesed, veel hääleta filmid, on pühendatud antud märjukesele. Absint on siiani üsna populaarne jook filmimaaailmas, nimetagem nende seas kasvõi üksikuid "Põrgust", "Euro tour", "Moulen Rouge!"
Siin mainitud on vaid terasuurune osa kogu kultuurivarust, vaid pisike kübe absindi ja andekuse ühisest ajaloost.
Absindi tarvitamise meetodeid:
Prantsuse ehk klassikaline.
Kallata pokaali 1 osa absinti, asetada pokaali äärele spetsiaalse absindilusika ning sellele üks suhkrukuubik.
Kallata aeglaselt läbi suhkrutüki pokaali 3 osa külma vett. Kindlasti aeglaselt, sest kiiresti tehes ei lahustu eeterlikud õlid korralikult ja maitse/lõhna muutus jääb üsna vähemärgatavaks (lahjemaks läheb muidugi aga see pole ainus eesmärk). Suhkur lahustub vees ja tekkitud siirup teeb jooki parajalt kangeks. Joomiseks valmis absint on läbipaistmatu, meenutab piima. Nuusutades on lõhnad hoopis teised kui puhtal absindil ja ka maitse on oluliselt muutunud. Võib kasutada tükeldatud jääd samades proportsioonides. See olevat kõige algsem meetod.
Tsehhi.
Läbi suhkrutüki kallata pokaali 1 osa absinti. Seejärel süttida suhkrukuubik põlema ning kallata tekkinud karamell pokaali, lisada 3 osa vett. See on uuem variant, joogi taastekke ajast, mil marketingu jaoks mõeldi välja varasemast effektsema serveeringu. Just selle effektsuse tõttu on meetod küllalt ohtlik, kuna pokaalis olev absint võib ise ka põlema minna.
Teine variatsioon seisneb selles, et eelnevalt kuumutatud lusikale asetatakse suhkrutükk, siis läbi selle kallatakse sekka jook. Tekkib kergelt soojendatud segu.
Karm:
4 osa jääkülma absinti kallatakse klaasi, süüdatakse põlema. Absindilusikale asetatakse suhkrutükk, hoitakse leegi kohal. Suhkur tilgub ja kristalliseerub klaasi põhjale. Kui pruunid suhkrukristallisesed täidavad viimase viiendiku klaasist on jook valmis. Varuda kokteilitoru, kustutada leek ja torukese abil juua ära kogu vedela, kindlasti lastes voolata mööda keelt, et saada mekkist paremat aimu. Kui sooritada kõik maksimaalselt õigesti ja kärmelt, järsk üleminek pokaali põhjas olevast jääkülmast absindist talumatult kuuma pealmise joogini, koos meeldiva magusapoolse mekkiga kujundab sellest shotist unustamatut naudingut, mida soovitakse kogeda aina uuesti ja uuesti.
Tsitruseline absint:
Võtta apelsini või mandariiniviil, koorega, puhastada sisemistest kilejatest vaheseintest, tupsutada suhkru ja kaneeli segus. 50 gr absinti süttida põlema, tsitruselise tükike hoida (nt pintsetidega) leegi kohal, et suhkru, kaneeli ja mahla segu tilguks pokaali. Kustutada jook ja tarvitada soojalt. Peale hammustamiseks - lutsutada tekkinud suhkrukristallid.
Täiustatud langevari:
40 ml absinti kallatakse konjakipokaali. Sprite või mahl - vanaaegsesse viskiklasi. Konjakipokaal asetatakse külili klaasi peale, süüdatakse sees olev absint ja keerutatakse ettevaatlikult pokaal ringi. Kuum absint kiiresti, kuid ettevaatlikult kallatakse klaasi, kaetakse pokaaliga klaas kinni, suletud klaasis leegi kustumiseni. Siis kallutatakse natuke konjakipokaali, et tekkinud pragusse asetada kokteilitoru, millega suitsetatakse sees olev aur, hingates ninaga sisse ja suuga välja. Niikaua kui inimene sedasi suitsetab, väikeses alustaldrikus süüdatakse põlema järgmisel viisil ettevalmistatud suhkur: taldriku keskele asetatakse üksteise peale 2 suhkrutükki, leotatakse need absindis lombikese tekkimiseni taldriku keskel. Kui aur on ära suitsetatud, juuakse klaasisisu korraga ära, kui tegemist on mahlakokteiliga. Kui lahjendajaks on sprite, siis kõigepealt ajatakse jook mullitama nagu "tequila-bum" nimelist kokteili (peopesaga suletud klaasiga lüüakse vastu baarileti, et mullid tõuseksid ülesse), siis juuakse ära. Kui seegi osa on tehtud, konjakiklaasiga sooritatakse aeglaseid ringi leegis sulava suhkru ümber, vaikselt kattes õhukindlalt kinni, seega kustutades. Kui kõik on sooritatud õigesti, konjakiklaas jääb terveks. Umbes 5 cm alustassini peab toimuma väike gaaside plahvatus - see pidi võimas olema. Pistetakse vahele toruke ja jälle suitsetatakse. Antud meetodil tarvitamuse kergelt eufooriline effekt pidi olema erakordselt huvitav.
Ettevaatusabinõud:
Suure ettevaatusega tuleks valida kasutatavat klaasi, peenemate seintega pokaalid võivad kuumuse mõjul puruneda või deformeeruda. Ka kokteilitorukesega võib tekkida probleeme liig kuumaks ajatud joogiga kontakteerimisel.
Kõige olulisem ettevaatusabinõu puudutab ehk kogust - EI SOOVITATA tarbida rohkem kui kolm 100-grammilist hotshote!!
Absinti võib tarvitada ka puhtal kujul, külmutatult, 30 ml portsioonidega. See meetod pärineb jällegi tollest ajast, mil absinti tema odavuse tõttu usinasti tarvitati prantsuse töölisklassi seas õhtuste "söögiisu shotidena". Mõned absintje soovitavad pehmendada joogi kangelt mõrudat maitset sidruniviiluga. Loomulikult on igal inimesel vaba valik, kuidas jooki tarvitada, võib ehk mõelda välja mõnda põnevatki meetodit nende variatsioonide põhjal. Hemingway näiteks jõi absinti vahuveiniga segatuna, suhtes 1/4 abisnti ja 3/4 šhampust.
Niisiis selline jook, väga salapärase ja vasturääkiva looga. Igatahes mulle isiklikult pakkus ainuüksi selle joogi arengutee uurimine väga palju huvi. Absindi tarvitamiseni pole kahjuks siiani jõudnud, ütlen ausalt, ei julge... Seda omakorda kahes osas - suur hirm on esiteks selle murdja kanguse ees, ja teiseks, kogu tekkinud aupakklikusega ajaloo suhtes, ei taha ka marjukeses pettuda. Aga ehk vahest ongi targem jääda müstitsismi süvendamata. Selleks ta nii mõistatuslik ongi...
;)
No comments:
Post a Comment