Wednesday, December 15, 2010

Elu-olu.

Esmaspäeva öösel algas tibul kohutav köha, selline kuiv, haukuv, täiesti ootamatu köha. Väike oli nii hale, nuttis öö läbi, kuna okkast kurgust ei saanud mitte kuidagi välja, tavalisel moel välja köhimine ei õnnestunud, ta oksendas. Hommikul helistasin hirmunult perearstikeskusesse, kutsusin arsti välja, kutse võeti vastu. Õnneks taipasin kohe anda Ventoliini nimelist ravimit, mis eelmisest korrast järgi jäi, ja mille ka kopsuarst oli kunagi soovitanud. See arvatavasti aitaski, kooskõlas kogu sõjatehnikatega, mis ma koheselt käiku lasin. Asi tundus tõesti hirmus. Kui lõpuks lõuna paiku telefoni teel ühendust võtnud arst poleks mind maha rahustanud, arvaksin et tegemist tõsise kopsupõletiku, mitte viirusliku bakteritega, mis me kuskil kaasa krahmasime. Tegime igapäevaseid viinakompresse, pritsisime nina ja kurku, võtsime kahes mõõdus siirupeid ja nii edasi ja nii tagasi. Lõpuks suure punnimise peale jäin ise ka haigeks. Aga õnneks pole tüdruku tervis halvenenud, köha muutus lahtisemaks, öösel saab ta nüüd vahelduva eduga magada.

Arstitädiga jäi jutt, et helistame kui läheb hullemaks või tuleme neljapäeval ülevaatusele kui asi ok. Haiguse kolmandal päeval siis helistasin, rääkisin osa storyst õele ära. Pandi kohe aeg kirja. Homme kell 10 platsis. Kuna "haigusleht sai avatud, aga rohkem me teist kuulnud ei ole". Loll inimene olen ikka küll, neelasin selle fraasi alla, lõpetasin kõne ja alles siis hakkasin sõnu läbi mõtlema. Nii et, simulandid missugused, terved kolm päeva oleme haigekassa raha oma arvele tiksutanud, arstidel ei kipu ega kõpu. Nagu oleks ilgelt hea haigete lastega kodus istuda... Või see närune kopikas, millest ei tule rohtudelegi välja oleks üliahvatlev ja soodne teenimisviis. Nagu saaks haigusest kolme päevaga lahti...

Muidugi ma tulen homme nende ukse taha. Sihuke nagu olen. Ise nohune ja haige, köhane ja virisev lapsuke kaasas. Võib olla jääb hommikuks teine tibu ka haigeks, never know, seega lasteaeda ei lähe, tuleb meiega kaasa. Nii me seal istume siis kolmekesi, haiged, istume ja hirmutame inimesi, kes võibolla alles väljaravinult tulevad oma haiguslehele järgi.  Maybe hoopis krahmame veel mõnda tõvekest ja jääme pikemaks ajaks koju ravima, veel hulga raha aaptegisse jätnud. Aga ma pean sinna minema. Kasvõi selleks et tõestada, et need õe sõnad ei ole õiglased, veelgi enam - nad on lausa ebahumaansed. Kasvõi selleks, et ütelda, et tal ei ole sellisteks kahtlustuseks õigust. Või siiski on? Tegelikult selleks, et perearstile ammu kokkupandud jõulukingitus edasi anda. Seekord kindlalt ainult arstile. Ja eks ma pea nüüd kuidagi verbaalselt ilusasse kujusse seda oma protesti sättima kah, sest see ei ole mitte mõeldav, et edaspidi hakangi haige lapsega nagu rumal kutsikas esimese vilistamise peale sinna viirusteallikasse ronima. Ei jätku tervist ju!!

Vot sellene tervishoiu süsteem meil. Selge see, et haigekassa on aasta lõpuks oma rahadega plindris, aga sorry me, siin pole pelgalt haigete värisev käsi mängus, need lihtsalt kogu oma tahtmise juures ei saa seda nii suurel määral mõjutada. Ja isegi, kui need sõnad on sulle ettedikteeritud, kas ikka on ilus nii otsekoheselt kahtlustav olla? Medtöötaja, inimese heaolu nimel vannet lugenud inimene. Meeldiv, mäga meeldiv, midagi meeldivat siin ei ole...

Kurat küll, miks ma nii haavatav olen...

No comments:

Post a Comment