On olemas vähemalt kolme liiki inimesi.
Ühed on rebaseinimesed. Need on kavalad, ilusa ja meelitava jutuga, inimkeeli - koguaeg vassivad tegelased. Neil on kogu aeg hästi mängitult tähtis nägu peas, mis sest, et enamus ajast nad tegelevad tühja jutu puhumisega ja kohvitantatamisega. Nad ongi tähtsad, sel lihtsal põhjusel, et nad on jänesinimestest suuremad isendid. Nii on looduse ja saatuse poolt kord määratud. Jänesed, no neile on looduse poolt vaid pikad kõrvad antud, sellised, millele on nii hea igasuguseid nuudleid peale ripudada. Ei pea isegi pikad spagettid olema, nii suurtele kõrvadele saab reinuvader igast liiki ebatervislikuid jahutooteid riputada. Naiivne jänku, kavalpeale usaldavalt suhu vaadates ei pane tähelegi kui teine ta ümber tantsib ja tseremoniaalselt, nagu kauaoodatud jõulupuud säraküünaldega, jänku kõrvu makaroonidega ehib. Nudisaba kuulab ikka kõik jutud ära ja reinuvaderi headusest vaimustununa oma suuri kõrvu aina rohkem kikitab, trotsides oma kõrvadele riputatud võltsjutu raskust. Hiljem ta muidugi taipab, et teda on jälle haneks tõmmatud, kirub ennast ja oma lihtsameelsust ega julgegi enam tulevikus kedagit usaldada. Igast tõupuhtast jänesest saab varem või hiljem pelgur, ega ta niisama argpükseks nimetatud.
Nende kahega on nüüd selge. Aga kolmas liik on kilpkonnainimene - marurahulik loom, vaatamata oma väiksele kasvule ja aeglastele jalgadele on ta üks igavene tore ja arukas tegelane. Ei jänes ega rebane ei suuda talle liiga teha, kilp kaitseb teda tõhusalt. Temal pole jänese piki kõrvu ega rebase eputamist väärt saba. Seepärast on kilpkonn nii aeglane ka, tal pole ju kuskile põgeneda vaja, tal on igalpool turvaline ja hea olla. Ma tahaks olla kilpkonnainimene. Väga tahaks. Või tahaks sinna, kus ei ole rebaseinimesi oma vassiva juttu mulle kahest kõrvast sisse puhumas.
***
Ülemus tuli täna mesimagusa jutuga lagedale "kulla kallike, oled viis aastat lastega kodus istunud, kuskil väljas käimata, ma tahaksin sulle nii-nii-niii väga teatripiletit anda. Niiiiiväga ja just sulle, sest sina meil nii tubli noor ema, vajad hädasti aega enda jaoks ning teatripiletid on muidu nii kallid, et ega ei saa ju endale sellist luksust lubada. No kui ei saa lapsi kellelegile hoidu jätta, eks ma siis pakun kellelegi teisele seda suurepärast võimalust, aga ma niiväga tahaks just sulle..."
Kuulasin. Vaimustusin inimese siirust ja isiklikuks heatahtlikkust. Võtsin piletid vastu. Päevase jalutuskäigu ajal selgus, et see "keegi teine" kelle ma oma vastuvõtmisega endateada teatripiletist ilma jätsin juba omas samasugust piletit. Et lihtsalt keegi ei tahtnud sinna teatrisse minnagi, sellest selline keelitamine. Läksin ja viisingi "kallihinnalise" pääsme vabadusse tagasi, andku "kellelegi teisele", kel kindlasti rohkem tarvis, meid vajavad see pühapäev vanavanemad omale külla. Mina ei oleks suutnud olla tänulik ega õnnelik sellele etendusele minnes. Aga säärase meelestatusega teatri minna on tõeline patt! Küll see raha ja vaba aeg varsti ka meie peres leitakse.
Pealegi jänesed ei käi teatris, nende suured kõrvad hakaksid teisi segama.
***
Üks mõte veel. Oma jänesliku naiivsusega usun, et meie inimesed on oma juurtega siiski kaugeltki mitte rebaseinimesed. Meie oleme ehtsad põhjamaa laikad, kes ei karda külma ega tööd, kes hauguvad kui on midagi haukuda, kes nuuksuvad, kui vajavad abi, kes ei salga oma mõtteid ega ilusta liigselt emotsioone. Laikad, kel on viimane aeg oma rebase ning jänese naha tagant aususe ja siiruse alged üles leida.
No comments:
Post a Comment