Friday, December 17, 2010

Reedeõhtune alkoprovokatsioon

Alkohoolsete jookide ajalugu on juurtega kinni väga ammuses ajas, epohhis, kus umbes 8000 aastaid e. m. a. tekkisid esimesed keraamilised nõud, millistes sai võimalikuks mee ja erinevate mahlade baasil alkohoolseid jooke valmistada.

Juba tuntud maailmarändur Mikluhho-Maklai märkis oma päevikutes Uus-Guinea papuaalasi, kes ei valitsenud veel tuletegemist küll juba oskasid hurmavate jookide valmistamist. Inimesi erinevatest kultuuridest, täiesti erinevatest maailma nurkadest ühendab umbes samal ajal tekkinud oskus toidujääkide baasil (vili, suhkruroog, mesi, erinevad puuviljad) kangemaid jooke villida.

Muinasjast on alkohoolseid jooke kasutatud erinevate rituaalide läbiviimisel, selle abil suheldi jumalatega ja oma surnud sugulastega. Sageli korraldati hõimuti ühiseid joomisi, pühal eesmärgil lunida Jumalalt positiivset lahendust mõnele õnnetule situatsioonile. Näiteks nõnda anuti tihti ilmaolude parandamist. Seiga koomilisus seisneb selles, et vahest selline jooming pidi kestma päevast päeva, nii kaua kui "olukord riigis" ei hakanud paranema. Polegi ime, et ka mõnedes tänapäeva inimestes on jäänud alateadlik traditsioon otsida alkoholist abi, õnnistust ja lahendusi. Juba sellest ajast peale juurdus napsi võtmine inimeste alateadvuses nagu sotsiaalne suhtlus, inimeste omavaheline lähenemise protsess.
Oletatavasti hakati piiritust ajama araablased, 6-7ndal sajanditel. Seda nimetatigi "Al kogol", mis tõlges tähendas "joovastav". Esimene viin on ka araablase leiutis, selle sünniaastaks on 860.

Lääne Euroopa legend piirituse valmistamise kohta on pärit samuti keskajast, mil hakati kääritama veine ja muid suhkuseid vedelikke. Esimesena olevat seda katsetanud itallasest munk-alkeemik Valentius. Proovinud jooki enda peal teatas ta vaimustunult, et "leiutas imetegevat eliksiiri, mis teeb vanurit nooreks, väsinut erksaks ja õnnetut õnnelikuks". Sellest ajast peale on alkohoolsete jookide valmistamine võtnud hoogu juurdegi ja kiiresti haaranguga liikunud üle terve maailma, eelkõige pidevalt kasvava tööstusliku tootmise ja odava toorainete (kartul, suhkruroojäägid) tõttu.

Traditsioniliselt peetakse Venamaad ajaloo suurimaks alkosõbralikuks maaks. Arvatakse isegi, et vürst Kiievi Vladimir valis 987 aastal õigeusu vaid sel põhjusel et islamiusk oleks keelustanud kogu maale alkohooli tarbimist. Kuid see habemega müüt, et joomine kuulub vene rahva traditsioonide hulka ei ole muud kui tühi jutt. Nimelt ajaloolane ja etnograf, prof. Kostomarov (1817-1885) lükkas selle arvamuse ümber. Ta tõestas, et Muinas Venemaal tegelikult joodi vähe; vaid üksikute pühade puhul keeti medovuhhat, meskit ja õlut, mille kangus ei ületanud 5-10 kraadi. Klaas lasti ringlema ja igaüks sai lonksu. Argipäevadel märjukest ei tarvitatud,  joomist kui sellist peeti suurimaks patuks ja häbistati.  Üle maailma tuntud vene viin tekkis ilmselt
hoopis tatarlaste vallutuse ajal. Ka siin maal tehti esimest viina just kloostri seinte vahel, 15 sajandi keskpaigas.

Üleüldse paljud jumalakojad, aapteegid ja ravitsejad on kasutanud alkoholi erinevate tõmmiste, tinktuuride ja arstirohtude valmistamiseks, mis oli mõeldud erinevate haiguste ravitsemiseks, nii sees- kui välispidiselt. Polegi ime - alkohol oli märksa effektiivsem kui vesi, lisaks sellele hinnati ta antibakteriaalseid omadusi, mis oli tollel ajal elus püsimiseks üsna suur väärtus. Samuti kasutati alkohooli operatsioonide käigus tuimestusena. Niimoodi sai alkoholi asendamatuks produktiks meditsiinis, seda hakati kasutama ka kosmeetikas. 

Tänapäevani pole see kaotanud oma hinnalisust, kuid kahjuks aina laieneb vägijoogi teine, tumedam pool, mis muudab selle terve ühiskonna jaoks heast sõbras kurjaks vaenlaseks. Valus on tõdeda, et kunagi inimese poolt vallutatuna hakkab alkohol ise orjastama miljoneid ja miljoneid inimesi, võttes inimeselt ära selle, tänu millele tema olemasolu võimalikuks osutuski -  mõistuse. Et tulles erinevate rahvuste ellu tihti just religioossel taustal, moondub taevalik eliksiir igasuguse usu vastu seisvaks kurjamiks...

Samal ajal võimatu on jätta respekteerimata alkot selle positiivsete omaduste aga ka selle, minu meelest, huvitava sünniloo eest.

Aga jah, milleks kogu see pool-ajalooline traktaat? Selleks, et joomisesse tuleb suhtuda kogu tõsidusega. Sestap, et tarbida vägijooke tuleks osavalt ja maitsekalt, kuna iga jook kannab endas vähemalt mõnda vaimustavat storyt, mis väärib austust, mitte nädalast joomatuuri! Et tarbimine elu ilusaks teeks, võiks seda harrastada nagu kombeks vanal venelased  - pidupäevadel ja mõõdukalt, mitte nagu uusvenelane - pidu ja pillerkaar 7 päeva nädalas. Veel parem on läheneda maitsekalt ja stiilselt, igale joogile iseloomusiku omapärasusega. Selleks alustan seeriaga erinevatele alkohoolsetele jookidele pühendatud sissekandeid. Pelgalt iseenda harimiseks ja tervise nimel.

No comments:

Post a Comment