Emaarmastus - enesekeskne tunne või väljapoole suunatud instinkt?

Ma ikka mõtlen, kust tuleb see hingemattev emaarmastus... See tunne, mida me nii täheldame eriti südantlõikavalt just siis, kui väike peake leiab lõpuks oma unise maandumisplatsi me rinnal. Mis asi on see salapärane ja võimas emalik kiindumus, mida vaatamata raskele päevale, mille lõpuks soovid parimal juhul kiiret vananemist ja pensile naasmist, tunneb iga ema nohisevaid pisininasid teki alt silmamas?

Kas see on pelgalt inimesele loomulik egotsemine? Tunne, et tervet 9 kuud said selle väikese inimese omaenda südame all kasvatatud. Päris inimese - käed, jalad, suguorganid, kõik komplekteeritult ja paigas, imekaunid silmad ja naeratus veel pealekauba! Lõputu uhkus selle üle? Veidi haiglane omamistunne, mis tulevikus tavaliselt hakab häirima suhteid oma laste väljavalitutega? Ehk on see kanduv armastus oma lapse isa vastu, kui väike on nagu oma isa järgi tehtud koopiatrükk?

Ei! Ma ei ole egotsentriliselt uhke selle üle, mille olen saanud looduselt. Selle õndsa tunde üle, mida olen kogenud 9 imelise kuu jooksul, olen siiralt tänulik loodusele, univeersuumile. Oma organismile, mis ei ole ka minu enda ainuvalduses, vaid on pigem looduse ja saatuse poolt loodud ja hoitud. Jah, ma olen selle nimel vaeva näinud, aga isegi usuvaba inimesena nagu ma olen tunnetan, et see pole pelgalt minu saavutus. Järelikult ka selle sees kasvanud ime ei kuulu minule. Järelikult ei ole see armastus enesekeskne. Pealegi, kuidas saab seda väikest, omanägu inimest tunnetada endale kuuluvana, ta on ju ometi omaette isiksus, esimesest elukuust peale isiksus, "ise loom" missugune, eriti just kaheaastaselt!! Samuti ei ole ma kunagi suutnud näha oma lapses tema isat, ei välimuse järgi ega sisemuselt, kuigi, tuleb tõdeda, sarnasus on esmapilgult täiesti arvestatav.

Ei, ärge tulge mulle ütlema, et emaarmastus on suunatud ainult sissepoole, nagu iga raseda naise keskne mõte ja igapäevane armuavaldus. Ei, emaarmastus, eluterve emaarmastus on midagi muud, midagi nii suurt ja mastaapset, mis kogu tahtmise juures ei mahu sinu ego maailma, vaid nõuab laiemaid formaate...

PS. Ärge pange pahaks, keset ööd kirjutatud tüki vigu ja muid absurdsusi.
Hommik on õhtust targem, homme teen parandusi ja kustutan poole oma öisetest mõtetest ära :)