Täna tabasin ennast mõtlemas... kultuurist. Sõitsin mööda ülikooli ajast tuttavat marsruuti, silmasin kaotatud puzzletükkidena puuduvaid arhitektuurseid objekte ja mõtlesin... kultuurist... Mõtlesin, mis see õigupoolest on, mida tähendab kultuur minu jaoks... Jalutades mööda inimrohkeid tänavaid, aitasin veidi jännis olevaid vanureid ja... kuidagi järsku kuulsin oma mõistust jälle seda sama küsimust esitamas.
Aga vastus... See koledasti sarnaneb triviaalse koolikirjandiga. Kultuur on minu jaoks... tra-ta-ta-tataaa... Ja nii edasi ja nii tagasi. Tegelikult võib objektiivne formuleering olla üsna pikk ja tüütav, seekord tahaks põgeneda kooliajast õpitutest mõistetest, õigupoolest ei ole kooliajal õpitu kunagi mul hästi peas püsinud, ikka läks suure vaevaga ühest kõrvast sisse ja siis palju kiiremini teisest välja... Aga jutt pole sellest...
Minu jaoks on kultuuri iidoliks ei keegi muu kui Lembit Andresen. Just-just, peda õpilased teavad kindlasti, et jutt käib pedagoogika ajaloo fenomenaalsest tegelasest, karismaatilisuse poolest üliinimesest, kes on kõigi meie jaoks, kel oli õnne tema loenguid kuulata, jääb vist igaveseks väga oluliseks figuuriks ja eeskujuks. Miks just tema? Vastus, mis minu absoluutset valikut põhjendabki, on nendes ülalkirjutatud kirjelduslausetes juba vast olemas, ei hakka ennast kordama... Kultuur peitub väärika proffessori silmades, tema käitumuses, tema olekus... Harukordses oskuses olla Härra Professor, panna mõtlema, arutama ja enamgi veel - tunnetama ainet ja tegelikult midagi enamat kui vaid aine, pedagoogikat ajalugu kogu oma hiilguses, kultuuri, sest minu silmis on üks pedagoogika eelmärke edastada kultuuri noorematele põlvedele. Staažikas pedagoog on minu meelest suurepärane näide hingepõhjani kultuursest inimesest, muidugi mitte sellepärast et ta just pedagoog on...
Selliseid inimesi leidub ka teiste alade inimeste näol, nad tulevad sulle vastu tänaval, küsivad viisakalt abi bussis ja naeratavad sulle bussipaviljonis. Nende kortsus näod võivad pajatada vägagi palju nende läbielatud muredest, õnnetustest, kaotamiste valust, kuid mitte iial ei peegeldu nendes ümbritseva maailma mustemat poolt. Nad ei vingu, ei virise, ei süüdista, ei mõista kedagi hukka... Väga vähe on neid jäänud... Üleüldse vähestel inimestel on see uskumatu oskus vaatamata hetkeseisu kesisusele, märgata elu säravamat poolt.. Ja kaldun arvama, et need ongi teistest tugevamad, targemad, kultuursemad inimesed. Valu võib olla murdnud nende füüsilist hoiakut, vajutades selga küüru, kui mitte iial ei murdu nende inimeste sisemine selgroog - põhimõtete ja väärtuste selgroog.
Jah, ma räägin meie vanuritest. Eks kindlasti on nende seas ka teistugusi näiteid, selliseid, kes torisevad ja irisevad üldiselt kõige üle, mida veel suudavad oma silma ja kõrvaga vastu võtta. Eks vanus ja seniilsus teeb oma töö, eriti just nõrgemate isiksuste puhul, andestagem neile. Kuid ma tahaksin rääkida just nendest vanuritest, kellest tõesti tasub rääkida, kellest on võib-olla viimane aegki rääkima hakata... Tahaksin rääkida ja märgata igaüht neist tublitest vanadest inimestest, kes on oma harukordsuses meile kõigile väärikaks eeskujuks. Kes on elanud oma elu meie jaoks, toonud ohvreid ja tundnud valu ega nõua erilist tähelepanu, kuigi on viimast kümnekordselt välja teeninud... Kes iika veel osalevad meie elus, liiguvad vaatamata oma haigustele ringi.
Sest just need on meie kultuur. Kultuur, see ei hala, ei virise, kes ükskõik kui väeti ta ei oleks, hoiab oma pea väärikalt püsti ja vaatab edasi, kultuur, see viitsib mõelda ja arutada, osaleda ühiskonna elus viimse oma elu hetkeni, kultuur see ei hooli rahast, kuigi jah, raha oleks tal loomulikult tarvis...
***
Mõnes mõttes on minu elus kultuur üsna puudu. Ma ei käi teatris, ei loe klassikuid, ei mõista baletti ega ooperat. Viimane etendus, mida oleme lastega vaatamas käinud - aastatagune "Tsuh-tsuhh-tsuhh" ja viimane vaadatud muusikal pärineb vist ülikooliaegadest, muuseumiskäigud piirduvad päevadega, mil sissepääs tasuta... Mul on kohutavalt häbi selle üle, aga nii see jääb, sest ühe teatri külastuse asemel eelistan hetkel toita oma pereliikmeid. Mitte et me toiduga liialdaks. Lihtsalt... Ei, ma ei hakka siin kohal virisema, sest tahan tõesti ennast parandada ja leida oma sisemine kultuur võimalikult varakult, enne kui lastelastele pinda hakkan käima. Aga kohutavalt kahju, et tänapäeval leiva kõrvalt tsirkuse tarvis küll võimalusi ei leidu. Et kogu vaatemängulisus mahub ühte suurde kasti, mille nimi on juba kaheaastasele hästi teada - televiisor.
Kultuur on see, mis paneb mõtlema, arutama, vaatama laiemalt kui omaette. Praegune olukord paneb meile kõigile nagu töösuksudele klappid pähe, et me saaksime vaadata ainult ühes suunas, mitte ei piiluks liigsalt ringi. Nagu orjapidajate ajal ikka - orjadel peab olema ainult niipalju toitu ja niisooje kehakatteid, et jaksaks tööd teha. Kaugel me sellest ajast ees oleme? Jälle ma vajun oma mõtetega seniilsuse tasemele... Aga vähemalt, ma mõtlen. Cogito ergo sum...
Et siis üsna retoorilise küsimusega tuli täna mu uudishimulik mõistus lagedale...
Tali tuli tagasi. Hangete- ja jääsportimine on in!
Hoidke oma konte, noored ja veidi vanemad!
No comments:
Post a Comment