Vaimukultuur, hingeline areng, sisemine intelligents. Need väärtused, nimetagem neid iga inimese sisemiseks vaimsuseks, on toiminud, ma pakun, et juba ürgajast peale. Siis kui liidrit valiti tema sisemise karismaatilisuse tõttu, siis, kui ühest sügavast pilgust saadi aru - see mees on au väärt.
Vaimukultuur arenes koos ühiskonnaga. Seda, nagu kodumaa põlde on aastast-aastasse armastusega haritud, väetatud, hoolega hoitud. Ühiskondlikult ja üksikisikuti. Per astera ad astra* said vaesed talupojad oma viimase küünla hämaras valguses veerimist õppinud, vahetanud oma esimest saaki igapäevase naudingu vastu, mille pakkus neile muusikaline harmoonia. Mingisugusel sisemisel kutsel hoolisid ka tahmanäpulised mehhaanikud alati sellest, et nende jalatsid püsiksid puhtad ja särk härrasmehelikult ees.
Vaimukultuur ei hoolinud valitsejate vahetamistest, keeldudest, sõdadest, muudest kataklismidest. Sest isegi hävitades mateeriaat, ei tapa hinge, nõnda hoidsidki meie eelkäijad trotslikult kultuuri alati oma enese hinges, et varem või hiljem edastada järeltulevatele põlvkondadele. Teatreid võib lammutada, teoseidki hävitada, kuid hinges mängivat muusikat ei saa inimestelt ära võtta. See nimelt peitub inimeste sees. Vaimukultuur on siiani olnud peidus, täiesti nähtamatu, nagu lisaorgan me organismis, nagu süda või magu.
Aga inimkonnaareng koos oma lõputute tehniliste lisavarustustega (hookus-pookus!) on kõik pea peale keeranud. Tänapäeva vaimukultuur on nagu meretähe magu - toidu otsingutel väljapoole pöördunud. Nagu põhjarahva kasukas, mis sai pahupidi keeratud, nii et koltunud loomanahast sai uhke nahkmantel, elagu men in black! Mitte et nahkmantel kasukast kehvem oleks. Ega meretäht paha loom...
Lihtsalt vaimsus on muutunud. Kui varem oli see vaikne ja vaoshoitud, sarnane jaapanlikult flegmaatiliku väärikusega, väliselt minimalistlik ja diskreetne, siis nüüd elab vaim kirevat ja glamuurset elu, ilustatud nagu bollivuudi filmides. Elu 3D-kino-, mitmefunktsionaalsete mobiiltelefonide-, pultide-, keedumasinate-, smart phonide-, gadgetidega, vidgetidega, bluerayde, e-koolidega, etc. Näitlikku elu, kus au sees väline sära, täiuslik ilu ja absoluutse stiilitundlikkus (loe: moeröögatustega kursis olemine), mille saavutamine on võimatu ilma oldschool tossudeta ja Hello Kitti särgita, ilma vidinateta, mis teevad absoluutselt kõikki elu valdkondi kordi ja kordi lihtsamaks. Andke mulle andeks, kuid isegi munni pikendus olevat tänapäeval täiesti võimalik. Imestamapanev, et see on ka vajalikuks muutunud, sest mida muud selle olemasolu seks-poodides tähendab kui ühiskonna enda nõudlust.
Käinud meie töökas talumees oma karusaabastes ja lugenud igivanat Kama Sutrat, aga ei, talle tõmmatakse oldscoolid jalga, smartphone tasku ja soojendusega bemm taguotsa alla ning imestatakse, miks tema piltilus ja parajalt bling-bling memm ikka veel ei sigi...
Tahaks karjuda nii tõnismäelikult - "Peatage lasnamäe!", aga teiste sõnadega -"Peatage progress!". Meil ei ole vaja nii palju vidinaid, me ei jõua neid oma elu jooksul kasutadagi, meil ei ole vaja e-kooli, pole vaja riistvarasid ega riistade pikendusi, kui me jõuame tõelise vaimsuseni. Vaimse kultuurini, kus vanemad usaldavad oma lapsi, kus abikaasad armastavad teineteist sama tingimusteta kui ema oma vastsündinut ja vastupidi. Kui me jõuame läbi selle rõhuva progressi tõelise kultuurini, mis peidub me endi sees. Ärge toppige oma räpaseid infotehnoloogilisi käsi meie sisse, lõpetage ära südame pahupidi keeramise! Süda läheb pahaks kogu sellest kaasaegsest bling-blingist, sellest, et tühi, kuid ilus kest loeb rohkem, kui see, mis peaks selle all tegelikult peidus olema!!
* läbi raskuste tähtede poole
No comments:
Post a Comment