Viina aka vodkat on positsioneeritud kui traditsioonilist venelaste kärakat. Võib olla oma nime pärast, mis kõlab vene keeles vee kohta hellitavalt "водонька", "водичка". Eks ta ole õige nimi hüüdmaks üht lihtsat ning ühteaegu salapärast vägijooki. Võib-olla vene kultuuri teadaoleva viinalembelisuse tõttu. Jah, Vodka ja Venemaa kõlavad paljude jaoks kokkukuuluvalt. Ilma viinata ei saa läbi ükski venekeelne ja venemeelne üritus - ei lustakad pulmad ega südantlõhestavad matused. Traditsiooniliselt on küll viin lahutamatu osa vene rahva kultuurist, kuid julgen väita, et stereotüüpidega on kõvasti liialdatud, paljud ajaloolised allikad polegi leidnud ametlikku tõestust sellele, et vodka on pärit just Venemaalt ja et ajalooliselt on venelased alati kõvad pummeldajad olnud... Pigem vastupidi, vene ajaloolane ja etnograf, prof Kostomarov tõestas, et Muistne Venemaa tegelikult jõi väga mõõdukalt. Pühadeti tarvitati ainult õlut ja mõdu, joomist peeti suurimaks pattuks ja häbiks.
Venemaa sai mekkida tulist vett suhteliselt hilja, 14 sajandil, tänu ühele Genoa saadikule, kes suundus Moskva kaudu Lätti. Tema toodud piiritusel baseeruv jook oli küll tehniliselt pesuehtne viina eelkäia, kuid valmis siiski viinamarja jääkidest ning ei avaldanud tooaeg vene aadlikutele erilist muljet. Populaarseim oli jäädavalt õlu ja mesijook, viinamarja «aqua vitae» jäi kasutusele vaid ravimina.
Millal täpsemalt avastati Venemaal kangete jookide valmistamise protsessi ei ole teada. Nagu ei ole teada ka see, kas destillatsiooni tehnoloogiad tekkisid Venemaal või olid omistatud võõrastelt näiteks tatarlaste aegu. Teada on ainult see, et 16 sajandil leidis alkohooli destilleerimine siin mail oma kindla koha rahva kultuuris. Legendi kohaselt esimene viina tootja Venemaal oli Tsudovi kloostri munk Isidor, juhtus see aastal 1430. Joogi ainulaadsus peitus selles, et tegemist oli teravilja viinaga, rukkise baasil valminud alkohoolse joogiga, millest sai Venemaa õigepea oma isiklilu lemmiku ja visiitkaardi. Hiljem, Katariina II aegu, kui suudeti toota tippkvaliteedilist viina, ületas tulivee hind mitmekordselt Prantsusmaa kõige kallimate konjakite hinda. Esimene patendeeritud viin oli 1894 "Московская особенная", söefiltrist läbi käitud, 40%etanoolisisaldusega viin.
Nimetus "Vodka" tekkis tegelikult märksa hiljem kui piiritusjook ise. Pikaaegselt püsis viina juures hoopis veininimetus. Küll hüüti jooki keeduveiniks - "вареное вино", küll leivaveiniks - "хлебное вино", mõrkjate ürtidega maitsestatut jooki nimetati ka "mõruks veiniks". Vodkadeks algetappis nimetati hoopis erinevaid tööstuslikke jooke, algul ainult raviotstarvilisi, siis laiemalt. 19 sajandi keskpaigaks nimetust vodka kinnistati lõpuks tsaariaegses Brockhausi ja Efroni entsüklopeediline sõnastikus. 1936 aastal sündis Venemaal ettekirjutus, et ainult puhas vee-piirituse segu sai õigusega vodkaks nimetatud olla. Ülemaailmseks terminiks sai vodka 20 sajandi 50-ndail aastatel.
Samal ajal on ajalooliselt märgitud viina tekkelugusid ja traditsioone Poolas, Rootsis, Eestis, Soomes, rääkimata araabiamaade igati kiirest arengust... Nii et alust pidada Venemaat viinamaaks ajalooliselt polegi.
Русская водка - что ты натворила...
Aga viina mõju vene ajaloole ja traditsioonidele on siiski märkimisväärne. Paljud kuulsad vene aadliperedki elatusid viina tootmisest. Kas teadsite, et kuulus vene poeet A. S. Puškin on oma lütseumiõppe võimaluse võlgu Boldino kohakeses toimivale veinitehasele, mis kuulus tema auväärt vanaisale Lev Aleksandrovits Puškinile? Mina mitte. Nüüd siis teame...
Küllalt palju on vene kultuuris viinuškale pühendatud eri liiki vaimustavaid teoseid, küllalt palju geniaalseid inimesi võisid nimetada antud jooki oma Muusaks. Küll nende kõrval ka neid, keda see Muusa ja isiklik tervis ka alt on vedanud, aga Venemaa karmilt põhjamaine joomiskultuur ja puudulik alkopoliitika on medali teine, tumedam külg ning juba hoopis teine asi, mis väärib pikemat traktaati...
Vodka tänapäeval.
Tänapäeva maailmas toodetakse iga-aastaselt enam kui 4,6 miljardit liitreid viina, summarselt mitte vähem kui 50 miljardit taala. See teeb 20% globaalsetest kuludest kangele alkoholile (lisaks viinale samasse statistilisesse kategooriasse kuuluvad kõik enam kui 20% kangemad joogid - konjak, brandi, whiski, rumm, dzinn, tequila, liköörid, absint jne). Nii et uskumatult masstaapne on tänapäevani see viinatööstus, eksole.
Isuäratav valmistustehnoloogia.
Viina valmistamise tehnoloogia sai lõplikult välja töödatud 19 sajandi 90-ndatel aastatel ja praktiliselt muutumata kujul säilib tänase päevani. Põhiaineks vodkale on aegade algusest kasutatud teravilju - algul rukkist, 19 sajandi keskpaigas lisandus sellele vahelduseks ka hirss. Põhilisele komponendile lisatakse traditsiooniliselt vähestest kogustes ka odra, kaera, maisi, tatra, hernekruupe. Vesi, kui väga oluline komponent, mõjutab unikaalset viina maitsekvaliteeti. Parimaks peetakse pehmet jõe ülemjooksuvett, samuti on hinnas ka allikavesi. Vesi peab olema ideaalselt läbipaistev, värvitu, minimaalsete sooladega, seda ei keedeta ega destilleerita valmistamise käigus. Vee kvaliteedile olevatki võlgu tõeline vene viin oma erilist pehmust, kargust ja kristallset puhtust. Enne teraviljapiiritusega segamist lastakse veel settida, filtreeritakse mitmel viisil. "Premium" klassi viinade puhul teostatakse veel lisapuhastust - piima, munavalge või hõbeda abil. Füüsilises mõttes ei saa seda küll just puhastuseks nimetada, tegemist pigem produkti küllastumiseks mikroelementide lisandumisega. Kaasaegsed nõuded lubavad väikestes kogustes mitmesuguste lisandite kasutamist, mis parandavad maitseomadusi ja viina "joodavust" ning asetavad valmistoodangut "Special" kategooriasse.
Tarbimise kunst
Reeglina süüakse viinale midagi peale. Olgu tegemist kuumade söökide (vaata Bulgaakovi vapustavalt head kirjendust "Koera süda"- nimelises romaanis) või külmade suupistega (kurk, seened, kala, võileivad), pealesöömine on tervislik ning soovitatav. Samuti on levinud haljale viinale pealejook - naturaalsed mahlad ja kompotid, gaseeritud joogid, mõnes allikas on märgitud ka kurgivett ja õlut, eks ta ole maitseasi. Mõnele maitseb paljalt, mõni sööb viinale peale musta leiba, mõni mehisem piirdub leiva nuusutamisega. Serveeritakse jääkülmalt, nii püsivat maitse parem.
Minu lemmikutesse see jook ei kuulu. Aga kui juba, siis juba vene traditsioonides. Ikka kolmandik klaasi korraga, aga tegemist peab ikka hea viinaga olema, must leivaviil peale hammustamiseks. Ja raudselt tugevam toit kindlusetundeks kõhus.
Vahvasti sobib see tuline jook talveüritustega, kelgurõõmude, põhjamaiste ringmängudega. Slaavi valjuhäälne хоровод on selle juurde suurepärane meelelahutus, mis ei lase alkolembelisematel viinapitsi kallale toppama jääda, vaid suunavad mõtteid kaugesse-kaugesse minevikku, mil natsionaalsed erinevused polnudki nii määravad. Tagasi juurteni, mis on ühised, kultuurideni, mis on vaatamata erinevustele siiski üsna lähedal seisvad, hingedeni, mis on meil kõigel ühtemoodi suured...
Heas viinas peitub unikaalne jõud, mis kunagi aitas meie eelkäiatel elada üle külmemaid ja raskemaid aegu, sellesse on poetatud inimlikkuse ja vendluse traditsioone kange napsi tarvitamisel, tugevust, mis karastas me esivanemaid nende murehetkeil ning rõõmsa lauluga avas nende südameid rõõmuhetkeil. Selge see, et liigne tarvitamine ja abstsinentne sündroom nende jõudude alla ei kuulu, seega ükskõik kui puhta kvintessentsiga tegu, liialdada selle kange kraamiga ei tasu!
За здоровье!!
No comments:
Post a Comment