Tuesday, July 8, 2014

Side kontroll

Krabilised on ikka elus ja seiklevad edasi, mis sest, et viimasel ajal pole siia mingeid sissekandeid tehtud. Aga nüüd lugesin teiste nõnda isuäratavaid jutte ja mõtlesin, et tahaks ka nats enda elu-olu lahti kirjutada.

Olen õnnistatud. Meid on nüüd viis. Kaks täiskasvanut ja kolm last. Kolmas krabiline, Ly on tubli ja tragi, kuuaegselt hoiab pead, keerab padjapeal ringi ja teeb hääli, mida normaalsed lapsed pidid ligi 3-kuiselt tegema. Arvestades seda trianglit, mida pisike kõhuelanikuna mulle korraldas, kõik logishe. Armas on ta küll megalt. Või on mu suhtumine veidi muutunud. Pesamuna ju. See, "kindlalt" viimane. Endale küll tundub, et ennem ma lastega nii ei nunnutanud, ma rohkem selle karmi "unekooli" ema olnud. Kristjan väidab küll, et olen teisega ka iga piiksu peale nunnutama tormanud. Mina ei tea. Omaarust olen ilge karmikas, distsipliini ja iseseisvusepede. See oli nii ammu, no tõesti ei mäleta.

Vanemad lapsed on samuti tublid, ei ole neil seda armukadedust pisikese vastu, nunnutavad ja hoolitsevad. Koolimineja Chris ükskord pani mulle lausa ära kui Ly piimapulloga klemmisin: "Mis ema sa selline oled, et lased tital nii kaua jonnida". Sõimata sai, muidugi. Emale ikka nõnda ei ütelda. Aga nii tore, hoolitseb õe eest!

Natuke raskevõitu on hetkel küll. Paljud küsivad, kuidas ma jõuan kõik tehtud, endal kaks (nüüd siis kolm) last sabas. Kui ma vaid teaks. Ega ma ei jõuagi kõike päris 100%. Noh kui tõele näkku vaadata, siis eks ma jõua võrdlemisi palju jah. Näe, viimaselgi ajal, tunda andva selja ja lahti lõigatud emakaga sai maasikapeenrad korda ning kurgid ülesse seotud. Süüa tegemisest, kodu enam-vähem korras hoidmisest, pesu pesemisest ja muust triviaalsest ei räägigi. Logistika peab "ON" olema. Ja vingumine, et ma ei jõua nagunii midagi "OFF".

Olen oma 11 kuud tagasi tehtud otsusega igati rahul. Lapsed on ikkagi suur õnnistus ja arvata, et igale lapsele peab olema tagatud oma isiklik tuba, kui mitte isiklik kinnisvara, kus tulevikus elada, on minu meelest vale. Head lapsed kasvavad ikka suures peres, küll selle kinnisvaraga kuidagi hakkama saab. Näe, mina ise, erak ja muidu imelik selline, kes pole üldse nii väga hea - üksiklaps :)

Et siis sügisel läheb vanem kooli - vorm tellitud, dokumendid viidud. Ohh. Hirm on natuke. Ta on nii pisikest kasvu... Natuke liiga pehme olemisega ka. Mind on koolis kiusatud. Isa sai kah oma. Ok, halvast mõtleme homme. Ja viime kuskile võitluskunstitrenni, jaaa. Ja ise, käruga koolis järgi käies, panen kontsad jalga ning karismaatilised riided selga ja vaatan kõik sõbrad isiklikult üle. Logistika "ON", vingumine "OFF". Kõik saab korda! 

Maal on hea. See on siis viimane aasta, mil saame maksimaalselt siin elatud, järgmine maikuu enam linnast ära ei tule, seega võtame maksimumi. Ostsin sportdirectist head hingavad, mingisugused nitrooranzi värvi sortsid ja maika (värv toob päevituse nii mõnnalt esile), ja pikutan päikese käes, niikaua kui tita Ly tudub ning suuremad basseinis möllavad. Mis sest, et hetkeseisuga paistavad mu kerekumerused kõhu piirkonnas nagu ühe ennastaustava rasvase rööviku omad. Õnneks pole mu naabriks B.K., et halvustada ja laiskuses süüdistada. Inside joke :)

Maal on s.taks hea... Eilevastu ööd villisime Kristjaniga ühe õlleportsu pudelitesse (23 liitrit, päevajagu tegemist) ning panime teise käima. Uus hobi on meil ka, jah, väga põnev on. Jook ise tuleb kah tavaliselt hea, lahe ja lahja, elus ja värskendav, kuumal suvel nii kümnesse. Lapsed juba magasid ja õues oli nii hea vihmajärgne värskus, et hinge ronis absoluutne rahulolu. Vat see on krt elu, hakkan seda talvel linnas elades täiega igatsema. Aga niikaua, oranži rööviku kostüüm selga ja suve nautima...




1 comment:

  1. Haha, sul ka B kompleksid tekitanud, mul ka. :D Eks ta endale ju veel rohkem, ses suhtes oleme sõbramehed ja ootame leplikuks muutumise ära. :D
    Kooli suhtes ära muretse, ja ära välja näita. Kinnita, et kõik on lahe ja kõik on erinevad. Ja et ta alati räägiks, kui midagi off on.
    Mu poiss ka hästi emo ja pikalakaline, pluss jube kamandaja, aga näe, saab hakkama küll. :D Nii et... no wirries. Ja hea, et kirjutad ikka vahel. :)


    ReplyDelete