Thursday, May 8, 2014

Parim, mida vanemad saavad oma lastele pakkuda - on austus teineteise vastu.

Parim, mida vanemad võivad oma lastele anda, on austada teineteist. Jah, jutt käib eelkõige austusest, sest tänapäeval elavad paljud lapsed koos ühega oma bioloogilistest vanematest ja seda "päris armastust" jagatakse hoopis uue isaga/emaga. Aga ka too, vana, väärib austust. Sest ta on ju ikkagi lapse lihane vanem ja veri on alati olnud paksem kui vesi. Kuigi ma isiklikult ei mõista, kuidas tänapäeval järsku ei suudeta elada nii nagu vanasti, mil suhteid nagu katkiseid asju minema ei visatud, vaid parandati, ei ole minu asi halvustada meie mehi ja naisi nende lahkuminekuotsustes ja ka soovimatute raseduste ära hoidmise oskustes. Seega keskendugem sellele, mida saab veel parandada. Et siis tagasi jutu algusesse - parim, mida vanemad saavad oma lastele anda, on austada teineteist. Ma väidan, et see ongi asja tuum.

Lapse käitumine on koopia meie endi käitumisest, see on fakt. Kui laps näeb, et täiskasvanu ei austa teist täiskasvanut, miks peaks ta ise olema nende vastu aupaklik ja arvestav? Sellistest suhetest paraku tulevadki need tuhanded tänapäevalapsed, kes: vaidlevad, karjuvad, lubavad endale roppusi, allumatut käitumist, füüsilist vägivalda, kes ei kuula mitte kellegi sõna, kes valetavad, varastavad, kiusavad ja alandavad teisi. Tihtilugu arvavad need samad vanemad ise, et küll laps saab ükskord sellest ise üle, ta ei saa veel ju oma vigadest aru, ta alles rumal väikseke... Oh ei, julgen arvata, et antud olukorras pole kaugeltki laps see rumalam osapool. Rumalavõitu on hoopis vanem ise, kes, olles veendunud, et järglane ei saa nagunii millestki aru, lubab endale parajalt matsliku käitumist.

Umbes sama rumal on minu meelest arvata, et laps ei seo ennast selle inimesega, kes on kunagi minevikus olnud tema "isa/ema", et see side on viimase valjuhäälse vanemate riiuga justkui nabaväät, tsahh, korraga ja lõplikult läbi lõigatud. Ei usu. Kust siis tulevad need madala enesehinnanguga, kõiges ennast süüdistavad, õnnetute silmadega, komplekse täis, agressiivsed põngerjad? Fakt on ka see, et lastel kombeks süüdistada just ennast ema ja isa lahkuminekus, isegi kui uus pere justkui pakub piisavalt rõõmu ja peretunnet. Teadlikult või alateadlikult kannavad nad seda suurt valu oma väikeses südames pikemat aega. Veel crazy´m on olukord, kui vanemad ei jäta jonni ning peavad teineteise peale meeletut viha ka lahus elades. Kõik need lõputud jagamised, süüdistamised, nõudmised, halamised, tögamised, nina ette hõõrumised, armukadedaks ajamised, enda ja teise osapoole alandamised, mida meie lahku läinud täiskasvanud tihtilugu nii lapsikult harrastavad. Laps tunnetab kogu seda viha ja alandust justkui enda peal, samastudes selle "maailma halvima" vanemaga, ja kannatab vaikselt, aga mõnikord vägagi põhjalikult. Küll siis saab murelik lapsevanem harrastada mööda psühholooge jooksmist, et miks laps ei kõnele, miks ta hüsteeritseb, miks on ta teiste nõnda kuri, miks ta teeb haiget teistele aga mõnikord ka endale, miks see ja too ja järgmine...

Muidugi on olemas ka selline mõiste nagu resistentsus, mis tähendab sisuliselt seda, et laps on halbadest mallidest üle ning suudab oma jõudega nende toimele vastu panna, laskmata neil negatiivselt mõjutada oma käitumist ja elu. Aga see on siiski paraku pigem erand kui reegel.  

Jah, üks asi on see, et pahasti käitudes nõuab laps vanemate tähelepanu, kuna seda jääb tal lihtsalt vajaka. Oma tähelepanu ja tegelemisega (olgu see positiivses või negatiivses võtmes) pakub vanem lapsele ülivajaliku turvatunnet. Kuid mitte vähem tähtis on see, et vanemate duo pakub lapsele juba iseenesest seda turvatunnet. Pakub kindlust, et mis ka ei juhtuks, kõik nende pere ette kerkivad mured saavad rahulikult lahendatud kahe täiskasvanu inimese poolt, kes on tema ema ja isa. Ema ja isa, kes respekteerides teineteist, soovivad parimat temale, nende lapsele, kes on eelkõige nende ühenduslüli, mitte riidude põhjustaja. Ja muidugi kodu, kus on iga päev ruumi hoolivusele, vastastikkusele austusele ja armastusele on suurepärane kasvumaa väiksele, mitmekülgselt tervele kodanikule.
         

No comments:

Post a Comment