Monday, May 14, 2012

Perekonnatugevuse teooria

Juba aastakümneid tagasi, kui suurpere talud olid end välja elamas ja moodi läks urbanistlik elu, harjus inimkond peresisese eraldatusega. Uhke asi ju, igal paaril oma kodu, kui lapsed magavad eraldi toas ning vanemad saavad rahus telekat vaadata ning muudki huvitavad kõvema häälega ette võtta. Teatavasti heaga harjub kiiresti. Mina näiteks enam ei kujutagi ette, kuidas vanasti ühe suure perena elati, ühist kööki jagati, tuli takus ja piss peos, oodati oma vetsujärjekorda, armatseti teki all, kähku ja häbitundega. Aga eks sellise korralduse juures oli ka hea pool. Näiteks ei olnud vast iial probleeme lastehoiuga - keegi ikka kodus. Elamisega seotud probleeme lahendati koos- nii materiaalses kui organisatoorilises aspektis. Ma usun, et ninapidi elamine andis meie esivanematele ka rohkesti suhtlemisoskusi, seal hulgas kaastunnet, empaatiat ja teineteisega arvestamist...  

Aga jutt pole sugugi sellest.  Tegelikult jutt puudutab hoopis seda uuemat aega, kaasaegsemat elu, kus igal põlvkonnal on oma elamine koos oma murede ja vigadega. Eks igaüks meist on aeg-ajalt käimas aitamas oma vanemaid ja vanavanemaidki, nii nagu nemad olid omal ajal meie jaoks olemas. Kuid siiski mulle tundub, igatahes minu peres on väljakujunenud selline olukord, et peresisene abistamine käib nagu astmeliselt - ema aitab vanaema, laps - ema, laps ise kasvatab lapselapsi ja unistab nende abist. Siin on loogika olemas, sest vaatamata urbanistlikule eraldatusele, eksisteerivad kindlad paarid, kelle võimuses on teineteisele vajaduse korral abi osutada. Ja nii me jõuamegi, elades igaüks oma elu, olla hoolivad ja abivalmid ka oma lähedaste vastu. Aga selles teoorias on ääretult tähtis see, et iga lüli selles ketis oleks veatu, et maast madalast saaks iga laps oma vanematelt küllalt aga mitte liiga palju tähelepanu, et tulevikus nagu valgust täis laetud päikesepatarei, anda oma energiat tagasi.

Võib olla olen liigselt kalk ratsionalist, kuid leian, et me ühiskond säilibki ainult tänu sellistele veatutele kettidele, kettidele, kus sünnivad ja kasvavad lapsed, kes otsapidi iga kell on oma vanemaid toetamas. Tuksi läheb asi siis, kui üks vahepeaalne lüli ei ole piisavalt tugev. Kui lapsepõlves ei saa inimesehakatis selgeks, et tema ei ole maailmanaba, kelle nimel kõik teised peavad vastuvaidlematult head tegema, ilma et ta ise midagi liigutama peaks. Ta ei aita oma vanemaid, on pidevalt koormaks oma lastele, sest nemad peavad tegema topelttööd, ajab täiesti segamini oma lastelaste elu. Vastutustunde puudumine on meie ajastu haigus, see halvab väikese pereketi elu, kokkuvõtlikult mõjutades kogu ühiskonda. Ainult ühtsuses, vastutustundes, abivalmiduses on meie ühiskonna tugevus. Ja see, nagu kõik muu, pärineb lapsepõlvest.

No comments:

Post a Comment