Tänane isadepäevajärgne hommik algas mul nii. Laste ühiskondlikule äratusele suutsin ma seekord imekombel vastu hakata, ja kui kella pool 8 paiku nummi Stella issi järel minu magamistoa ukse kinni pani, jäin ma eelseisva nädala ainsat töövaba hommikut nautima, eeldates, et Stella viiakse lasteaeda ja haiguslehel olev poiss naudib rahulikult oma Sponge Bobi multarit. Dutki, brat! Täpselt kell 9 ärkasin ma selle peale, et laia madratsi peale maandus kellegi suur keha ja karjus läbi uneloori otse ajju "Tere kallis, kuidas magasid?" Vastasin ausalt, sest muudmoodi ei oska: "Sitasti magasin, sest keegi ajas just ülesse". "Anna andeks"...

Stella osutus ikka veel kodus olevat, sest "Sa oleksid võinud ju teda riidesse aidata". Ees ootas järjekordne "rõõmurohke" päev, mil laste kõrval tehakse kodu korda, söök valmis ja mõned juba ammu kaelas rippuvad tõlked veebi. Sest sinisel lehel olev issi pidi täna töölt läbi hüppama. Paistab, et ta ei naudigi sinisel lehel olemist, tohohh. Siis, halleluuja, vaadates poolärganud mõrrale (loe: mulle loomulikult) näkku, nuputatigi lõpuks välja - iss tööle, lapsed vanavanemate juurde Kiisale. Aga hui nad tahavad ju kuskile minna! Meelitasin asä-memme-tädi Külliga, kiisudega, vanaema toitudega, mandariinidega, ähvardasin kurja emmega kodus passimisega, suppi söömisega, magama minemisega, siis pika vingu peale otsustati üksmeelselt Kiisa kasuks, jess!

Aga jah, lõppuks saigi omale päeva kodu ja probleemide lahendamise jaoks. Hommikul vara saatsin ühe teksti, vaatasin eesti energia asjad läbi, seal on mingi kala meil, mitte ei saanud aru, kas arved olid kõik makstud või ei. Tegin veel ühe pika tõlge lõpuni, nüüd jäi veel paar korda kõrvalseisja pilguga üle käia ja ära saata, koristasin nati tuba ja sättisin homseks tööpäevaks asjad valmis. Nii hea kui asju saab lahendada vaikuses, ma ikka ei suuda keskenduda, kui on laste kisa majas, seepärast paljud asjaajamised jäävad õhtuse aja peale, kui suslikud juba magavad, aga palju sa ikka kell 22 juba jagad. Tegin omale oliivõli juuksemaski ja nüüd naudin vaikuses ja hämaruses teed ja blogimist.

Nädalavahetus möödus suht koht hästi, reedel oli rabamist küll, õhtul, peale terve päev kestnud köögitoimkonda olid jalad nagu ka kõik kondid reaalselt valusad ja kurgus istus taas mingi ilmselt aiast krahmatud viiruseokkas. Kuid laupäeval läksime vanaisasid õnnitlema, aitasin koristada ja ladusin klaase vastkokkupandud kappi. Talvekummid said issil vahetatud, jee! Õhtuks kütsime naistega sauna, sest mehed käisid linnas kojameest parandamas. Saun on ikka nii hea!! Ja tädi Külli jutud Hollandist! (Seal on ikka kõik hoopis teisiti! Näiteks, seal antakse lapsed juba 3-kuuselt lasteaeda!) Ja õlu selle kõige kõrvale, sest kui päris aus olla, siis seal Kiisal on nii närviline keskkond, kõik koguaeg riidlevad ja nõuavad ja ähh, suht crazy! Selle asemel, et tulla kokku ja olla niisama mõnusad, on mingi üks teise tagaajamine naiste poolt, too seda, tee toda ja agressiivne telekavaatlus ja õllejoomine vanamehe poolt.

Ühesõnaga, ma jätsin oma seal kehtivat, mehega solidaarsusest tulenevat karskust kus kurat, ja otsustasin vanameest Aivarit õllega aidata. Tore oli sauna kõrvale õlut juua. Lapsed ei tundunud ka enam nii tüütud. (Ei, tegelt lapsed olidki super inglid, jah. Neile nii meeldis saunas käia, käisid nii meie kui ka tädi Külliga, Stella oli näost peedine juba, aga ikka oli "saunaisu". Ja Chris muudki joonistas ja müras ringi.) Ainuke jama, et arvatavasti agressiivseks muutunud vanamees leidis mingi muu joogikese, sest õhtu poole oli päris vastik teda vaadata, püha viha täis kõigi peale, kes teda telekast ja diivanist lahutada soovisid. Õnneks löömaks ei läinud, kuigi juhtub sedagi. Läksime enne sõda ära vist. Aga järgmine hommik oli abilisel pea ai-ai, njah. See-eest kurguvalust sain lahti.

Pühapäev möödus nagu nõiaväel, õnnitlesime issit, kinkides talle lumelabida autosse, söime hommikutee kõrvale Napoleoni ja memme toodud india riisirooga tema VS kohvikust. Sai vaid natuke mööda poode uudistatud, jõuluoste tehtud ja arvutis arveid makstud, kui oligi päev õhtas. Vanaemal on vaja mingit kummutit Kiisale, ekstra mõõtudega, igatpidi mahukat, aga pagan, ei leia seda mitte kusagil me suures Tallinna linnas, no ei tehta ikka sihukesi 120*120*60 kummuteid, noh. Või tehakse, aga nad maksavad 300 eurtsi. Arvestades hinda otsustasime, et see pole kuidagi ratsionaalne vana raha suht ebakvaliteetse staffi peale raistata, parem teeb Kristjan ise kunagi valmis tööjääkidest ja selle raha eest saab Kiisale midagi muud kasulikku soetada, näiteks õhksoojuspumpa, mis on üüratult hea mõte. Nii et ostsime kutile paku kaane jõulukuuks ja läksime koju Tantsud tähtedega vaatama. Aa, ja Juku kaubaka kaardi tegime ka ära, see on novembris puha muidu!

Homme algab mul pikk töönädal, paariline on puhkusel, teen nüüd metsikult (omaarust) asendusi.
See-eest ei saa tõlketööd kahjuks eriti teha, samas neid ei ole viimane aeg tulnud ka, paraku. Nuuks. Aga see oli küll hea abiraha, eelmine kuu sain nt 150 eurtsi lisaks, no rabasin ka muidugi palju. Üldiselt see rahaline seis ehmatab ikka küll, lõin eelmine nädal kõik kulud ja tulud kokku ega saa aru kuidas meil niigi hästi niikaua läinud on ja kust see puudu olev raha võetakse. Nüüd vaja lapsele uut turvatooli ka autosse muretseda, see taas ligi 150 eurtsi. Hakkan vana maha ärima, äkki päästab seegi kuidagi. Ja suuremad Jõulukingid on veel ostmata, niisama komme sussidesse olen varunud igaks päevaks, aga mingit Barbie nuku võiks tütrele muretseda ja poisile kah midagi kasulikku.

Metsatöllu "Küü" on hetkel ainukene meditatsioon, see lihtsalt on sigahea. Ja sel on kihvt omadus, mida rohkem kuulad, seda paremaks läheb!

Aitab nüüd lebost, marss süüa keetma, töönadal võib alata. Homme jälle 10 põnne, nädalakavade planeerimine, kakased pepud ja pissised püksid, arengukavad, mõned postikäigud ja kaklused oma piraatidega. Aga senikaua veel "Meeleheitel perenaised", sest seda me kõik arvatavasti juba peast oleme.

Ja üks täna leitud nali ka veel takka:

Otsustasin täna teha kõik meeste kodused tööd täitsa ise. Viskasin diivanile ja vahin filme. Raske on, aga mis teha..