Kõige nõmedam on minu meelest inimeste pokazuhha-lembelisus. Kui halva mängu juures tehakse ilgelt head nagu. Ka peresuhetes. Ei ole minu silmis midagi vastikumat, kui üks pereisa, kes jutustab vahtus suu sellest, kuidas ta "jumaldab oma kullakallist ämmakest", või üks üliuhke pulm, mis lõpeb sellega, et abikaasad süüdistavad teineteist oma elu nahka keeramises, või üks probleemne suhe, kus probleeme üritatakse summutada lillede ja kingitustega. Ma alati mõtlen, et kas ma tõesti paistan nii loll, et peab minu ees sellist teatrit tegema. Sest tundeid ei saa teeselda, ega ka varjata, või olen mina lihtsalt suht hea psühholoog, et suudan näitlikkust alati läbi näha, ei tea.
Selge see, et igas suhtes on etappe, mil kõik nii roosiline ja maasika-vahukoorene pole. No kamoon, keegi ei ootagi kellegilt musterabielu, kõigil on oma kiiksud, omad tõusud ja mõõnad, kõikidel on omad suhtumised oma ämmadesse, pea kõigil on raskusi lastega - keegi ei nõua ideaalperet. Lahkhelid ei ole näitaja, et suhe on katki, pigem vastupidi, et ta on hetkel parandamisel. Sest, olen veendunud, ei ole võimalik elada edüllilist pereelu viibides päevast-päeva koos. Aga näitemängud on natsa naljakad küll.
Mulle meeldivad siirad ja elusad inimesed, nendega tahan suhelda, näitlejad ei ole minu pärusmaa :)
No comments:
Post a Comment