Väikseks eelmänguks eelseisvale teleõhtule ühe minu meelest täiesti mõttetu saatesarja "Seks ja küla" saatel tahaksin pajatada Teile üht kelmikat lugu. Lugu ise on tulnud meile kuninglikust Taanist, kus kirjutamata seadusena on sisse seatud üleriigiline “krõpsupäev”. See on nimelt neljapäev, millal kõik paarilist omavad inimesed teavad, et täna õhtul neil see juhtub. Enamus taani naisi sätib ennast veidi ahvatlevamalt riidesse ja käib ringi erootiliselt salapärane sära silmis. Täna saab. Enamus taani mehi, neid, kes suhtes, meenutab kuju sovjetiaja agitatsiooni plakatikilt, öeldes kindakäelise “Ei” napsule ja õhtusele sõpradega istumisele. Täna saab!
Seal olevat isegi säärane telereklaam, mis neljapäeva kohustuste üle nalja viskab. Reklaam, mis kõneleb sellest, kuidas ühel neljapäevasel päeval üks täiesti tavaline taani keskmine, kuninglikust soost ilmselt kauge naisuke päeva õhtasse “veab”. Alustab hommikul tavaliste taani laste toitmisega, aeda-kooli viimisega, ise tööle jõudmisega, joostes terve päev nagu orav rattas täites argipäevaseid ülesandeid. Peale õhtust poest läbi astumist, suurte toidukottidega ja lastega jõuab naisuke lõpuks koju, kus teda ootamas üks täiesti tavaline taani mees, samuti kuninglikust päritolust üsna kauge. Ootab diivanil, ajaleht näpu vahel. “Kallis, kas sa saaksid mind korra aidata?”, palub naine esikus, poekoti raskuste all murdumas. Ajalehe tagant kõlab automaatvastaja hääl “Kallis, äkki saaksid ise hakkama?”. Samasuguse viisaka palvega (kuninglik Taani Vabariik ikkagi) pöördub naine diivanit kaunistava kaasa poole laua katmise, lapse koduste ülesannete kontrollimise, lihakäntsaka lõikamise, lapse jope parandamise jms puhul. Vastus jääb loomulikult ikka sama automaatvastajalikult viisakas, aga kasutu. Juba enne ööd ühe jalaga vanni ronides, kohustab naine meest ajupraad välja võtta, aga seegi jääb automaatvastaja filtri taha toppama.
Juba voodis, kõht täis ja meel on hea, hakkab mees kaasale ligi tikkuma. Tirides kallima ööpüksikuid jalast, küsib ta naise käest abi, rõhutades, et “Täna ju neljapäev”, mille peale kõlab vastus “Kallis, äkki saaksid täna ise hakkama”. Automaatvastajast naine keerab teisele külge ja jääb poolsurnud magama. Reklaami lõpp.
Vot sihuke kelmikas lugu teisel pool läänemerd. Kelmikas lugu, mis paneb mõtlema. Paneb mõtlema sellest, millest sihuke traditsioon võis üldse tekkida. No eks ta ole, nädalavahetused on reeglina perekesksed, inimesed harrastavad väsitavalt aktiivset puhkust, sugulaste ja sõprade külastamist, normaalses riigis vast lubatakse endale väljasõite, no kus sa seal seksiga pihta hakkad, eks ole. Nädalaalgus on töö tõttu reeglina surmväsitav. Aga neljapäev on neljapäev. Siis on juba suurem rabamine selja taga ja iga naine/mees võivad endale kinnitada, et “Täna on mul kodus seks”. Ja nagu habemega anekdootki ütleb, võib lausele lisada ka täpsustuse “Sinuga või ilma”. Aga nali naljaks, eks sellise päeva sisse seadmine on üheltpoolt abieluinstitutsioonis toimuvat toetav manööver, aga teiselt pool – no ikka täielik absurd ja minu meelest paras alandamine.
Aga oma, suht feministlikkust muutunud vaatevinklist tahaks ikkagi lisada mõne plusspunkti hästi lavastatud reklaamile. Sest eks ta ole tõsi küll, kui naise peale on ikka vaikselt delegeeritud liiga palju kohustusi ning abipalvetele vastatakse viisaka persse saatmisega, pole neljapäevalgi midagi loota. Nii juhtubki, et naistepäev on ainult 8-ndal märtsil. Kui sedagi J Ei midagi isikliku.
No comments:
Post a Comment